Õigusmõistmine ja hukkamõist

Fakt 1
1948. aastal võttis ÜRO peaassamblee vastu genotsiidikonventsiooni. Need kuriteokoosseisud on olnud aluseks ka natsistliku ja kommunistlike režiimide kuritegude süüdlaste süüdimõistmisel riikide kohtutes. Natsistliku ja kommunistliku režiimi kuritegude süüdlasi on süüdi mõistetud ka mõrva jt kuriteokoosseisude järgi.
Fakt 2
Alates 1990. aastatest on kommunistlike režiimide kuritegudes süüdi olevaid isikuid kohtu alla antud mitmes endises idabloki riigis. Eestis, Lätis ja Leedus on keskendutud Nõukogude julgeolekuasutuste võitlusele vastupanuliikumise (metsavendluse) vastu ja küüditamistele. Tšehhi ja Slovakkia, aga ka Saksamaa õiguskaitseasutuste tähelepanu all on piiritulistamised – inimeste tapmine piiril, kes proovisid põgeneda lääneriikidesse.
Fakt 3
Enamikus endistes idabloki riikides moodustati 1990. aastatel spetsiaalsed uurimisasutused kommunistliku režiimi perioodiga tegelemiseks. Mitmes riigis on üheks asutuseks ühendatud endise salateenistuse arhiivid, juurdlus, nn lustratsioon ehk avaliku võimu ametikohtadele kandideerivate isikute taustakontroll ning ajaloouurimine.

Alates 1990. aastatest on kommunistlike režiimide kuritegudes süüdi olevaid isikuid kohtu alla antud mitmes endises idabloki riigis. Aja jooksul väheneb nii nende kuritegude ohvriks langenud inimeste kui ka nende perekonnaliikmete ja sugulaste hulk ning koos sellega teema tähtsus üldises teadvuses. See aga ei tähenda, et aegumatud rahvusvahelised kuriteod, inimsusvastased kuriteod, sõjakuriteod ja genotsiid, on unustatavad ja andeks antavad.

Aastate viisi on üles kutsutud rahvusvahelise tribunali moodustamisele, mis mõistaks kohut kommunistlike režiimide kuritegudes süüdi olevad isikud. Eeskujuna nähakse 1945. aastal moodustatud Nürnbergi rahvusvahelist sõjatribunali ning nõutakse kõigi totalitaarsete režiimide, nii natsistliku kui kommunistlike, kuritegude süüdlaste kohtlemist samadel alustel. Seda ei ole juhtunud ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks, 1945. aastal kapituleerus sõjaliselt alistatud Saksamaa tingimusteta, mis lubas võitjatel mõista õigust kaotajate üle võitjate tingimustel. NSV Liit ja idablokk lakkasid aastatel 1989–1991 olemast sise- ja välispoliitiliste protsesside ning kokkulepete tulemusena. Ehkki enamikus riikides asendati kommunistliku partei diktatuur parlamentaarse demokraatiaga, ei tõmmatud selget joont vana ja uue vahele. Demokraatlike parlamentide ja valitsuste liikmena jätkas suur hulk varasema kommunistliku eliidi liikmeid ja mitmes riigis valiti nad demokraatlikult kõige kõrgematele riiklikele ametikohtadele.

Teiseks, erinevalt natsionaalsotsialistliku Saksamaa juhtidest 1945. aastal, olid kommunistlike režiimide kõige jõhkramate ja massilisemate kuritegude algatajad ja juhtivad täidesaatjad NSV Liidu ja idabloki lagunemise ajaks surnud. Väiksemaid käsutäitjaid on paljudes riikides süüdi mõistetud.

Kolmandaks, maailmas on suur toetus seisukohal, et kommunismiidee oli õilsam kui natsismiidee ning kommunistlike režiimide miljonites ohvrites on süüdi ennekõike ideed kuritarvitanud Stalin ning tema lähikondlased NSV Liidus ja satelliidid Ida-Euroopas, mitte aga kommunistlik ideoloogia. Seda väljendab ka 23. augusti nimetus paljudes riikides: mitte natsismi ja kommunismi, vaid natsismi ja ja stalinismi ohvrite mälestuspäev.

Neljandaks, pahempoolsed totalitaarsed ideoloogiad on pärast II maailmasõda nautinud suurt toetust NSV Liidu rolli ja suure vereohvri tõttu Hitleri-Saksamaa ja Jaapani purustamisel ning alistatud maade ja rahvaste vabastamisel.

Õiguslikus tähenduses ei ole olemas natsistlikke või kommunistlikke kuritegusid. Eri riikides kehtivad erinevad karistusseadustikud ja kriminaalkoodeksid. Nürnbergi ja Kaug-Ida rahvusvahelised sõjatribunalid mõistsid süüalused süüdi kas sõjakuritegudes, inimsusvastastes kuritegudes või kuritegudes rahu vastu (agressioon). 1948. aastal võttis ÜRO peaassamblee vastu genotsiidikonventsiooni. Need kuriteokoosseisud on olnud aluseks ka natsistliku ja kommunistlike režiimide kuritegude süüdlaste süüdimõistmisel riikide kohtutes. Natsistliku ja kommunistliku režiimi kuritegude süüdlasi on süüdi mõistetud ka mõrva jt kuriteokoosseisude järgi.

Kommunistlike režiimide kuritegude eest on inimesi süüdi mõistetud ja karistatud alates II maailmasõjast, kuid need ei olnud õigusriikide kohtute otsused. Aastatel 1941–1944 mõistsid natsistlikud julgeolekuteenistused okupeeritud NSV Liidu lääneosas ning NSV Liidu poolt okupeeritud riikides ja territooriumidel surma tuhandeid inimesi, kellest paljusid süüdistati kommunistlikes massirepressioonides osalemises. Pärast Stalini surma ja Lavrenti Beria tagandamist mõisteti NSV Liidus 1953. aastal süüdi ja hukati Beria koos mitme riikliku julgeoleku ohvitseriga. Tegu oli parteisisese võimuvõitluse, mitte õiglase kohtupidamisega massilise terrori süüdlaste üle. 1956. aastal pidas NSV Liidu liider Nikita Hruštšov Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 20. kongressil salajase kõne Stalini isikukultusest ja selle tagajärgedest, milles keskenduti põhiliselt 1937–1938. a. repressioonidele kommunistide vastu ja süüdistati Stalinit ning NKVD juhtkonda. Kui enamikus endise idabloki maades toimus 1989. a. võimupööre verevalamiseta, siis Rumeenia vägivaldse võimupöörde ajal detsembris vangistati senine president Nicolae Ceaușescu ja tema abikaasa Elena nende äsjaste lähikondlaste poolt. Mõlemad mõisteti sõjakohtus välikohtu korras surma ja hukati samal päeval. Menetlus sarnanes Beria ja tema lähikondlaste surmamõistmisele 36 aastat varem.

Saksa Demokraatlik Vabariik ühendati 1990. aastal Saksamaa Liitvabariigiga ning viimase parteiliidri Erich Honeckeri, julgeolekuministri Erich Mielke ja välisluure juhi Markus Wolfi vastu algatati süüasjad. Kõik kolm olid oma ametis olnud mitukümmend aastat. Esimest süüdistati inimõiguste rikkumise eest kommunistliku režiimi ajal, kuid menetlus peatati süüdistatava kehva tervise tõttu. Mielke mõisteti süüdi hoopis 1931. aastal kommunistliku rünnakrühmlasena toime pandud mõrva eest ja ta oli neli aastat vanglas. Wolf vahistati 1991. aastal riigireetmises süüdistatuna. 1993. aastal otsustas Saksamaa põhiseaduskohus, et Saksa DV oli suveräänne riik ning välisluure oli selle seadustega kooskõlas. Süüdistus tühistati.

Enamikus endistes idabloki riikides moodustati 1990. aastatel spetsiaalsed uurimisasutused kommunistliku režiimi perioodiga tegelemiseks. Mitmes riigis on üheks asutuseks ühendatud endise salateenistuse arhiivid, juurdlus, nn lustratsioon ehk avaliku võimu ametikohtadele kandideerivate isikute taustakontroll ning ajaloouurimine. Need asutused on allutatud parlamendi kontrollile ja nõukogudesse kuuluvad eri parlamendierakondade liikmed. Kõige suurem nendest asutustest on Poola Mälu Instituut. Erandiks on Eesti ja veel mõned riigid. Eestis vastutab kõigi arhiivide eest Rahvusarhiiv, aegumatute rahvusvaheliste kuritegude uurimine ja süümevandega seotud küsimused on aga Kaitsepolitsei pädevuses. Ajaloouurimise ja teavitustööga tegeleb Eesti Mälu Instituut.

Alates 1990. aastatest on kommunistlike režiimide kuritegudes süüdi olevaid isikuid kohtu alla antud mitmes endises idabloki riigis. Eri riikides uuritakse erinevaid kuritegusid. Kui Eestis, Lätis ja Leedus on keskendutud Nõukogude julgeolekuasutuste võitlusele vastupanuliikumise (metsavendluse) vastu ja küüditamistele, siis Tšehhi ja Slovakkia, aga ka Saksamaa õiguskaitseasutuste tähelepanu all on piiritulistamised – inimeste tapmine piiril, kes proovisid põgeneda lääneriikidesse. Hulk süüdlasi on antud kohtu alla ja saanud karistuse. Kohtualuseid on süüdistatud genotsiidis, inimsusvastastes kuritegudes ja sõjakuritegudes. Enamasti on kõrges eas kohtualused süüdi mõistetud tingimisi, kuid mõned on saanud ka reaalse vanglakaristuse. Osa kohtuasju on edasi kaevatud Euroopa Inimõiguste Kohtusse, mis on riikide kohtute otsused õigeks tunnistanud.

Katsed rahvusvahelise kohtu või vähemalt riikidevahelise uurimisasutuse loomiseks kommunistlike režiimide kuritegude uurimiseks tehakse mitme riigi algatusel tänini, kuid erilise eduta. Reas endistes idabloki riikides on suur mõju erakondadel, mis toetuvad valijatele, kes tunnevad nostalgiat „sotsialismiajastu“ suhtes. Endise Lääne-Euroopa riigid suhtuvad küsimusse jahedalt. Ühelt poolt ei olegi see nende teema, teisalt aga käsitavad pahempoolsed erakonnad ettepanekut kaudse ideoloogilise rünnaku või ka Ida-Euroopa riikide katsena varjutada sellega oma mineviku poliitikute ja kaasmaalaste koostööd Hitleri-Saksamaaga, sealhulgas holokausti läbiviimisel. Oma osa on olnud siin ka Venemaa propagandal, mis kommunistlike režiimide kuritegudes süüdistatavate inimeste kohtu alla andmist on kasutanud nende riikide süüdistamiseks koostöös natsidega minevikus ning katses rehabiliteerida natsistlikes kuritegudes osalenud mehi ja naisi. Eriti aktiivne oli sellesuunaline propaganda sajandivahetuse paiku, kui see oli üks propagandarelvi, millega üritati takistada Ida-Euroopa riikide liitumise Euroopa Liidu ja NATOga.

Kommunistlike režiimide kokkuvarisemine ja nende režiimide võimutsemise ajal toime pandud kuriteod jäävad aina kaugemasse minevikku. Aja jooksul väheneb nii nende kuritegude ohvriks langenud inimeste kui ka nende perekonnaliikmete ja sugulaste hulk ning koos sellega teema tähtsus üldises teadvuses. See aga ei tähenda, et aegumatud rahvusvahelised kuriteod, inimsusvastased kuriteod, sõjakuriteod ja genotsiid, on unustatavad ja niiviisi andeks antavad.