Mis on kommunism?

Fakt 1
Kommunistliku ideoloogia rajasid saksa õpetlased Karl Marx (1818–1883) ja Friedrich Engels (1820–1895). Kommunism, kapitalismile järgnev ühiskondlik formatsioon, pidi üles ehitatama pärast vägivaldset maailmarevolutsiooni alates kõige arenenumatest kapitalistlikest riikidest.
Fakt 2
Kommunismi ülesehitamise esimeseks eelduseks pärast revolutsiooni oli „ekspluataatorlike“ klasside liikmete vara konfiskeerimine ning nende tasalülitamine, küüditamine, vangistamine ja füüsiline hävitamine sageli koos perekonnaliikmetega.
Fakt 3
Kommunismi ideedele rajatud idablokk lagunes koos NSV Liidu kokkuvarisemisega 1989–1991. Kommunistlikud parteid ei tulnud võimule demokraatliku protsessi tulemusena ega suutnud demokraatia taastamisel ka võimule jääda. Kommunistlik eksperiment kukkus läbi.

Kommunism on 19. sajandil sündinud poliitiline ideoloogia, mis seadis eesmärgiks klassideta ühiskonna ülesehitamise, milles kõik tootmisvahendid ja toodang on kõigi ühiskonnaliikmete ühisomandis ja eraomandi asemel on üldrahvalik omand, mis välistab ühe inimese majandusliku ekspluateerimine teise poolt. Kommunism on olemuselt totalitaarne. Kommunistid allutasid ühiskonna ideoloogia ja selle kehtestamist kontrolliva partei ainujuhtimisele.

Kommunism (kommunistlik ideoloogia) on 19. sajandil sündinud poliitiline ideoloogia, mis seadis eesmärgiks klassideta ühiskonna ülesehitamise, milles kõik tootmisvahendid ja toodang on kõigi ühiskonnaliikmete ühisomandis ja eraomandi asemel on üldrahvalik omand, mis välistab ühe inimese majandusliku ekspluateerimine teise poolt. Kommunismiks nimetatakse ka kommunistlikust ideoloogiast lähtuvat ühiskonnakorraldust, mis pidi olema ühiskondliku arengu lõppeesmärk.

Kommunistliku terror. Kommunismi ülesehitamise esimeseks eelduseks pärast revolutsiooni oli „ekspluataatorlike“ klasside liikmete vara konfiskeerimine ning nende tasalülitamine, küüditamine, vangistamine ja füüsiline hävitamine sageli koos perekonnaliikmetega. Selle ohvriks langes 20. sajandil kümneid miljoneid inimesi.

Proletariaadi diktatuur kehtestati pärast revolutsiooni võitu. Riiki juhtis partei poliitbüroo, kuid võimuatribuudiks olid kohustuslikud valimised kõigil võimutasanditel partei juhtkonna väljavalitud kandidaatidega, kes kuulusid „kommunistide ja parteitute blokki“. Etteantud tulemuse saavutamiseks valimistulemusi võltsiti.

Industrialiseerimine, kollektiviseerimine ja kultuurirevolutsioon oli ühiskonna forsseeritud moderniseerimine kommunistliku ühiskonna „materiaalse ja vaimse baasi“ loomiseks. See tähendas tööstuse, eeskätt rasketööstuse eelisarendamist, üksiktalupidamise asendamist ühismajapidamisega ning hariduse, kultuuri ja teaduse allutamist kommunistlikule ideoloogiale.

*             *             *

Kommunistliku ideoloogia rajasid saksa õpetlased Karl Marx (1818–1883) ja Friedrich Engels (1820–1895). Kommunism, kapitalismile järgnev ühiskondlik formatsioon, pidi üles ehitatama pärast vägivaldset maailmarevolutsiooni alates kõige arenenumatest kapitalistlikest riikidest. Kommunismi pidi üles ehitama kõige eesrindlikum klass, töölisklass oma avangardi, kommunistliku partei juhtimisel proletariaadi diktatuuri tingimustes. Kommunistlikus ühiskonnas pidi riik ajapikku kaduma.

I maailmasõja lõpul lootsid kommunistid maailmarevolutsiooni puhkemisele. Selle süütenöörina nähti bolševike võimuhaaramist Venemaal 1917. a. novembris. Maailmarevolutsiooni ei puhkenud, kuid maailmasõjast kurnatud Euroopa valitsused käsitasid paljusid kommunistide juhitud tööliste ja sõdurite ülestõuse selle reaalse ohuna.

1919. aastal Moskvas asutatud Komintern oli ülemaailmne organisatsioon, mille sektsioonidena tegutsesid kommunistlikud parteid kogu maailmas. Bolševike juhi Vladimir Lenini (1870–1924) järel Nõukogude Liidu juhiks tõusnud Jossif Stalin (1878–1953) arendas välja teooria sotsialismi ülesehitamisest ühel maal. Sotsialism pidi olema ettevalmistav etapp üleminekuks kommunistlikule ühiskonnakorraldusele. 1960. aastate alguses teatas NSV Liidu liider Nikita Hruštšov (1894–1971) kavatsusest kehtestada NSV Liidus kommunism 1980. aastatel. Kuid NSV Liidu majandusolukord, kommunismi ülesehitamise „materiaalne baas“, millele rajanenuks hüvede jaotuspõhimõte „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi“, hakkas 1970. aastatel hoopis halvenema.

Sotsialism jaotus NSV Liidus omakorda kolmeks etapiks:

1) sotsialismi ülesehitamine (1918–1936) ja proletariaadi diktatuur, kui endiste „ekspluataatorlike klasside“ liikmete kodanikuõigused olid piiratud;

2) ülesehitatud sotsialism (1936–1977);

3) arenenud sotsialism (1977–1991): üldrahvalik riigi ja Nõukogude rahva loomine, milles pidid ühte sulama senised rahvused.

Aastatel 1944–1949 allutas NSV Liit Ida-Euroopa riigid, kus kehtestati sotsialistlik ühiskonnakorraldus. Kommunistid tulid võimule ka Hiinas. Ida-Euroopa riikides kehtestati sotsialism nn rahvademokraatia kujul. Lubati mõned pisiparteid (kristlikud demokraadid, talurahvaparteid jm) kommunistide kontrolli all ning mõnes riigis ka maa väikeeraomand (nt Poolas).

*             *             *

Kommunism on üks võrdsustavaid lunastusideoloogiaid oma pärispatu (inimese ekspluateerimine teise inimese poolt) ja paradiisiga (kommunistlik ühiskond). Kommunismi ainukehtiva tõe kehtestas partei juhtkkond. Ainsa progressiivse klassi, proletariaadi, peamiseks vaenlaseks olid ekspluataatorlikud klassid, ennekõike kodanlus. Nagu uskkondades, sündisid ka kommunistliku ideoloogia sees NLKP KK poliitbüroo kehtestatud pealiinist kõrvalekalduvad voolud (trotskism, maoism, eurokommunism jpt), mille toetajaid kiusati taga.

Kommunism pidas Marxi ja Engelsi suurimaks saavutuseks väidetavate ühiskonna arengu seaduspärasuste kindlakstegemist. Vene bolševike juht Lenin töötas Marxi ja Engelsi tekstidest lähtudes välja juhtnöörid võimuhaaramiseks ja kommunistliku riigi rajamiseks, mida tema järeltulijad vastavalt olude muutumisele arendasid. Kommunism väitis end teaduslikuks poliitiliseks õpetuseks, millest tulenenuvat tema ülimuslikkus võrreldes teiste poliitiliste ideoloogiatega. Kommunistlikku ideoloogia eelkäijateks loeti saksa klassikalist filosoofiat, inglise poliitilist ökonoomiat ning prantsuse utopistlikku sotsialismi. Neid kolme valdkonda arendasid edasi kommunistliku ideoloogia kolm komponenti: dialektiline ja ajalooline materialism (ilosoofia), poliitökonoomia (majandusteooria) ja teaduslik kommunism (politoloogia).

Kommunistliku ideoloogia dogmad olid lihtsad ja selged ning neid sunniti omandama kõigi haridusastmete õppureid algkoolist doktoriõppeni. Teised ideoloogiad olid keelatud ja „vaenulikke“ ideoloogiaid sisaldavate tekstide levitamine kriminaalkuritegu.

Kommunism on olemuselt totalitaarne. Selle eesmärk oli kogu ühiskonna allutamine ideoloogia ja selle kehtestamist kontrolliva partei poliitbüroo ainujuhtimisele. Pärast maailmarevolutsiooni lootuse nurjumist ja „kapitalismi ajutist stabiliseerumist“ sulgus NSV Liit nagu hiljem ka teised kommunistlikud riigid endasse. Alamate suhteid muu maailmaga takistati. Senine eliit kõrvaldati ja osaliselt hävitati ning nende vara konfiskeeriti. Uus eliit koosnes oportunistidest – paljud revolutsionäärid kõigis maades olid päritolult „ekspluataatorlike klasside“ liikmed – või esiletõstetud lihtsat päritolu inimestest, kellel oli teeneid kas revolutsioonivõitluses või sõjas ning kelle haridus sisaldas ainult kommunistliku ideoloogiaga kehtestatu.

Sotsialismi ülesehitamine kommunistliku ühiskonnakorralduse rajamise eeldusena seisnes ühiskonna vägivaldses moderniseerimises. Erinevalt Marxi ja Engelsi ennustatust tulid kommunistid võimule maarahvastiku suure osakaaluga majanduslikult mahajäänud riikides. Moderniseerimise eesmärk oli kommunismi „materiaalse baasi“ loomine: industrialiseerimine (rasketööstuse eelisarendamine ja urbaniseerimine muuhulgas töölisklassi suurendamiseks) ja kollektiviseerimine (üksiktalupidamise asendamine kolhooside ja sovhoosidega, et muuhulgas vähendada endistest eraomanikest talupoegade klassi). Mõlema poliitika üks tagajärgi oli toiduainete nappus ja ohvriterohked näljahädad paljudes piirkondades. Kolmas ümberkorraldus, kultuurirevolutsioon, seisnes kirjaoskamatuse likvideerimises ning senise kultuuri asendamises kommunistliku ideoloogia kaanonitest lähtuvaga. Teaduses eelistati loodus-, täppis- ja inseneriteadusi. Ühiskonnateadused olid partei kontrolli all.

Kommunistlik ideoloogia suutis hoolimata totalitaarsusest ning tänu jõulisele propagandale sageli saavutada lühikeseks ajaks laia toetuse nii kommunistlike parteide valitsetud riikides kui ka väljaspool idablokki. Euroopa haritlaskonda ahvatles 1960. ja 1970. aastatel deklaratiivne imperialismi- ja kolonialismi- ning ka kapitalismivastasus.

Idablokk lagunes koos NSV Liidu kokkuvarisemisega 1989–1991. Kommunistlikud parteid ei tulnud võimule demokraatliku protsessi tulemusena ega suutnud demokraatia taastamisel ka võimule jääda. Kommunism, mis ennustas ühiskonna tulevikku 19. sajandi Lääne-Euroopa arengutaseme järgi, osutus ekslikuks. Kommunistlikud režiimid lagunesid suutmatusse tagada majanduslikku ja ühiskondlikku heaolu. Kommunistlik partei valitseb küll tänini Hiinat, üht maailma võimsaimat riiki, kus aga paljuski on loobutud kommunistlikest majanduspõhimõtetest.