Mongoolia

Kommunistlik diktatuur Mongoolias (1921-1990)

Mongoolia – ühe maailma vanima riigi õitseaeg jäi 13. ja 14. sajandisse, kui Mongoolia impeerium ulatus Aasiast Ungari ja Poolani. 17. sajandist kuni 1911. aasta Hiina revolutsioonini oli Mongoolia Hiina provints. Vastuhakk Hiina ülemvõimule ja Nõukogude armee poolt toetatud revolutsioon viisid 1921. aastal kommunistliku valitsuse moodustamiseni ja Mongooliast sai esimene Aasia ja teine maailma riik (pärast Venemaad), mis võttis riigikorraks kommunismi. Mongoolia Rahvavabariik kuulutati välja novembris 1924 ning võttes kõiges eeskuju NSVL-st, eksisteeris viimase satelliitriigina kuni 1990. aastani.

Repressioonid, mis jälgisid samuti NSVL eeskuju, algasid Mongoolias 1920. aastate teises pooles ning olid suunatud aristokraatia ja religioossete struktuuride vastu. Esimene (ebaõnnestunud) kollektiviseerimise ja eraomandi likvideerimise katse pandi revolutsioonilise sotsialistliku režiimi poolt toime aastail 1929–1932. Kollektiviseerimine päästis valla kariloomade massilise hävitamise ning kommunismivastaste meeleavalduste laine.

Stalinistlikud repressioonid Mongoolias kulmineerusid 1937–1939 aasta „puhastusega“, mis pandi toime Khorloogiin Choibalsani (1895–1952) juhtimisel, kelle Stalin oli isiklikult Mongoolias võimule upitanud. Rahvavaenlaste elimineerimine puudutas tervet riiki, parteid, sõjaväge, eriti aga budistlikku vaimulikkonda ning päädis vähemalt 22 000–30 000 inimohvriga (umbes 4-5% toonasest Mongoolia rahvastikust).

Umbes 17 000–18 000 ohvrit olid budistlikud laamad, kelle massihauad kaevati lahti 1991. aastal Moronis ja 2003. aastal Ulaanbaataris. „Puhastuse“ käigus vangistati ligi 10 000 munka, munga staatus likvideeriti ja selle tagajärjel suleti umbes 750 kloostrit. See muutis Mongoolia kultuurimaastikku igaveseks. Kommunismiohvrite arv Mongoolias perioodil 1921–1991 ulatub vähemalt 35 000 inimeseni; Repressiooniohvrite Presidentliku Komisjoni esimehe sõnul langes riigis stalinistliku režiimi ohvriks koguni 100 000 inimest.

Kommunistlik režiim tugevnes Mongoolias pärast Teist maailmasõda veelgi: jätkus riigi industrialiseerimine ja urbaniseerumine, aastail 1956–1959 viidi ellu varasemast ettevaatlikumal strateegial põhinev põllumajanduse kollektiviseerimine.

1980. aastate lõpus NSVL-s alanud perestroika ja glasnost, aga ka Punaarmee lahkumine riigist võimaldasid Mongoolias rahumeelse revolutsiooni toimumise; riigis rakendus mitmeparteiline demokraatlik poliitiline süsteem, vabaturumajandus ning 1990. aastal Mongoolia iseseisvus. Eks-kommunistliku Mongoolia Revolutsioonilise Rahvapartei (MDPRP) käes on endiselt märkimisväärne võim, kuid vaatamata sellele, on too hiigelsuur, ent vaid 2 miljoni elanikuga riik teinud läbi suure hüppe kõvakäelisest marksismist turumajandusse.