Rumeenia

Kommunistlik diktatuur Rumeenias (1947-1989)

„Punane holokaust“ – nii kutsutakse Rumeenias kommunismi kuritegusid – pühkis 1945–1989 riigist üle mitme lainena. Selle tulemusena represseeriti või tapeti Rumeenias hinnanguliselt 500 000 kuni 2 000 000 inimest.

Rumeenia Kommunistlikul Parteil õnnestus suruda Punaarmee toel 1947. aasta lõpuks maha kõik vabaduse ja demokraatia ilmingud. Pärast kuningas Michael I sunniviisilist troonist loobumist moodustatud rahvavabariigis täitusid vanglad ja töölaagrid kiiresti „kahtlase elemendiga“, kelleks olid poliitikud (sh. partei peavooluga mitte nõustuvad kommunistid), armee ohvitserid, ajakirjanikud, preestrid, talupidajad...

Enamus laagreid asus piki Doonau-Musta Mere kanalit, mis ristiti rahvasuus peagi „surma kanaliks“, sest selle kallastel viidi ellu sadistlikke „ümberõppe“ programme, mille käigus naeruvääristati mh religioosseid ja vaimseid väärtusi, mis ei sobinud kokku kommunismi ideoloogiaga. Elajalik massiterror nõrgenes korraks 1960. aastatel.

1965. aastal tuli võimule Nicolae Ceauşescu ja koos tema tulekuga seati sisse stalinistlik isikukultus, mis püsis kurikuulsa salapolitsei Securitate toel. Streike ja rahulolematute kodanike meeleavaldusi hoiti ohjes arreteerimiste, küüditamiste, vangistamiste ja salamõrvadega. Süsteemi kokkuvarisemine 1989. aastal toimus mõne päevaga: pealtnäha „rutiinne“ konfrontatsioon riigi ja Timisoaras elava ungari vähemuse vahel eskaleerus täiemõõduliseks revolutsiooniks, mille käigus hukati „Suur Juht“ Ceauşescu ja tehti lõpp kommunistlikule režiimile riigis.

Olgugi tänaseks Lääne demokraatliku süsteemiga täielikult integreerunud, maadleb Rumeenia endiselt mälestustega verisest minevikust. 1999. aastal loodi Kommunistliku Salateenistuse Arhiivide Uurimise Rahvuslik Nõukogu; 2005. aastal asutati valitsuse otsusel Kommunismi Kuritegude Uurimise Instituut.

Ajalooline ülevaade

Pärast Saksamaa kallaletungi Poolale 1939. aasta septembris kuulutas Rumeenia ennast neutraalseks. Kuid Saksamaa järjestikused võidud veensid kuningas Carol II ja Rumeenia valitsust otsima liitu Hitleriga. Samal ajal omandas Rumeenias üha suuremat mõju Horia Sima  ja tema Raudse kaardiväe nimeline fašistlik rühmitus. 1940. aasta septembris nimetas kuningas kindral Ion Antonescu peaministriks.

Järgmise paari aasta jooksul juhtis Antonescu riiki diktatuurina, esialgu Raudse kaardiväe toel. Ta lõi ka tugevama liidu Saksamaaga, lootes nõnda saada tagasi Bessaraabia ja osa Bukoviinast, mille NSVL oli 1940. aasta juunikuus okupeerinud. Nõnda ründas Rumeenia koos Saksamaa ja tema liitlastega 1941. aasta juunis Nõukogude Liitu ja vallutas vaidlusalased maad tagasi. Antonescu alustas ka Rumeenia juutide hävitamist; hinnangute kohaselt hukkus 43% enne sõda Rumeenias elanud umbes 265 000 juudist.

Kui Punaarmee 1944. aastal Rumeenia piiridele lähenes, kavatses kuningas Mihai I mitmete opositsioonipoliitikute abiga Antonescu kukutada. 23. augusti eduka riigipöörde järel ühines Rumeenia liitlasvägedega ning kuulutas omakorda sõja Kolmandale Reichile. Rumeenia väed vabastasid iseseisvalt pealinna ning koos Nõukogude armeega lõid sakslased maalt välja. Kuna Rumeenia jäi lõpuks Nõukogude Liidu mõjupiirkonda, tuli riigis järkjärguliselt võimule Rumeenia Kommunistlik Partei (PCR).

1921. aastal asutatud PCR oli algselt väga väike ühendus, mida nõrgestasid veelgi 1930ndate ja 1940ndate aastate alguse repressioonid. 1947. aastal õnnestus kommunistidel viimaks võimule tulla, Rumeenia loobus ametlikult kuningriigi staatusest ning sai uueks nimeks Rumeenia Rahvavabariik.

Rumeenia kommunistlik diktatuur oli täielikult Stalini nägu. Stalini surma järel NSV Liidus võimule tulnud Hruštšovi sula ei muutnud selles osas eriti midagi. Lühike hõlbuaeg saabus pärast seda, kui Gheorghe Gheorghiu-Dej järel sai 1965. aastal partei peasekretäriks Nicolae Ceaușescu, kes püsis selles ametis kuni 1989. aastani.

1960ndate aastate algusest alates hakkas Rumeenia üha enam eemalduma Moskva joonest. Kuigi Rumeenia ei lahkunud kunagi Varssavi pakti ega Vastastikuse Majandusabi Nõukogu riikide hulgast, rõhutasid Rumeenia juhid oma eraldiolekut ning kaitsesid seda. Samuti aeti suhteliselt sõltumatut välispoliitikat, oldi avatud nii läänemaailma kui ka Hiina suunal; Hiinaga hoiti suhteid isegi pärast selle vihast piirikonflikti Nõukogude Liiduga.

Taolise välispoliitika tulemuseks olid paljud vastastikused visiidid ja lepingud. Tähtsaim neist oli president Richard Nixoni 1969. aasta külaskäik Bukaresti. Rumeeniast sai esimene USA presidenti võõrustanud idabloki riik. Rumeenia iseseisvuse teiseks oluliseks näiteks rahvusvahelisel areenil oli Ceaușescu hukkamõist Varssavi pakti riikide vägede sissetungile Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal.

Ka sisepoliitikas oli märke nõukogudevastasusest ning rahvuslikest meeleoludest: kaotati vene keele kohustuslik õpe koolides, taastati rumeeniakeelsed tänavate ja hoonete nimed, vene kultuuri propageerivad asutused suleti ja hakati rõhutama rumeenlaste Vana-Rooma juuri. Vene- ja nõukogudevastased tendentsid ühiskonnas süvenesid ning just seetõttu sai võimalikuks tugev ja kestev toetus kohalikule režiimile, eriti haritlaste hulgas.

Nagu kirjutas rumeenia ajaloolane Vladimir Tismaneanu: „Just Gheorghiu-Dej poolt algatatud ja Ceaușescu poolt edasiarendatud nõukogude- ja hegemooniavastane joon muutis võimalikuks stalinliku „lepingu” sõlmimise parteijuhtide ja meie haritlaste vahel”. Kuid siiski hakkas 1960ndate aastate ja 1970ndate aastate esimese poole selge toetus võimule kiiresti kahanema.

Peapõhjus oli inimeste väga vilets materiaalne elujärg, mis oli räiges vastuolus Ceaușescu ja tema naise Elena hiilgava elustiiliga. 1977. aastal hakkas 35 000 kaevurit Jiu orus asuvas Lupeni linnas streikima; streik suruti küll lõpuks maha ja osalenud kaevureid represseeriti rängalt. Järgmised suured protestid vallandusid peamiselt majanduslikel põhjustel 1987. aastal Braşovis, kus politsei streikijad ja meeleavaldajad jõuga laiali ajas.

1980ndate lõpus kogu piirkonda vallanud muutuste valguses jäi Ceaușescu režiim üha enam ajale jalgu. Diktaator oli üks ägedamaid Gorbatšovi ja tema reformide kriitikuid, pidades seda „hälbeks paremale”. Ühiskonna rahulolematus jõudis keemispunktini 1989. aasta lõpuks. Esimesed valitsusevastased meeleavaldused toimusid Timişoaras, neile vastas režiim jõuga, tappes üle 120 inimese. Seejärel kandusid protestid Bukaresti; seal olid samuti kokkupõrked demonstrantide ja jõustruktuuride vahel. Lõpuks oli diktaator sunnitud pealinnast pagema. 22. detsembrit, mil Ceaușescu helikopter keskkomitee katuselt õhku tõusis, võib pidada kommunistliku diktatuuri sümboolse lõpu päevaks Rumeenias.

Poliitika

1944. aasta augustis tegi kuningas Mihai I kindral Constantin Sănătescule ülesandeks moodustada suuremaid poliitilisi jõude esindav valitsus. Aga Stalin oli otsustanud lojaalsete kommunistide abiga kogu riigi üle täieliku võimu haarata.

Nõukogude survele järele andes nimetas kuningas 6. mail 1945 peaministriks Petru Groza. Tema kabineti moodustasid Rahvuslik-Demokraatliku Rinde liikmesparteide esindajad; kuid võtmeministeeriume, sh siseministeeriumi kontrollis Rumeenia Kommunistlik Partei. Seetõttu said kommunistid hoida 19. novembril 1946 toimunud valimised täielikult oma kontrolli all. Võltsitud valimistulemuste järgi said kommunistid ja nende liitlased üle 80% häältest.

Tegelikult said nad oluliselt vähem hääli ning võitjaks tuli hoopis opositsiooniline Rahvuslik Talupoegade Partei (PNȚ), mida juhtis Iuliu Maniu. Seejärel hakkasid aga kommunistid tugevamini võimu enda kätte haarama ja opositsiooni välja tõrjuma. 1947. aastal vahistasid nad mitmed PNȚ liikmed, sh parteijuhid Iuliu Maniu ja Iona Mihalache; mõlemale määrati eluaegne vanglakaristus ning nad surid vanglas. 30. detsember 1947 märgib sümboolselt kommunistliku diktatuuri kehtestamist Rumeenias, sest sel päeval loobus troonist kuningas Mihai I. Monarhia kaotati ning riigist sai Rumeenia Rahvavabariik.

Samal ajal, 1947. ja 1948. aastail tehti ettevalmistusi Rumeenia Kommunistliku Partei ja Rumeenia Sotsiaaldemokraatliku Partei ühendamiseks. Nagu teisteski nõukogude blokki kuuluvates riikides oli selle sammu peaeesmärgiks sotsiaaldemokraadid poliitiliselt areenilt kõrvaldada. Ühemiskongressil (21.–23. veebruar 1948) loodi Rumeenia Töölispartei. Juhtkonna koosseis peegeldas kommunistide domineerivat rolli: keskkomitee 41st liikmest 31 pärines Rumeenia Kommunistlikust Parteist ja poliitbüroo 13st liikmest olid 10 kommunistid.

Rumeenia Töölispartei peasekretäriks sai kommunist Gheorghe Gheorghiu-Dej. Uus partei kasvas jõudsalt: enne 1944. aasta augustikuud oli parteil kõige rohkem tuhat liiget, aprillis 1945 üle 42 000, 1946. aasta juuniks oli liikmeskond kasvanud 717 000 liikmeni ja 1948. aasta veebruaris oli parteis üle ühe miljoni liikme. Hiljem hakkas parteiliikmete arv taas langema, sest tarvis oli lahti saada „vaenulikust elemendist”. Nii oli 1950ndate aastate keskpaigaks parteinimekirjadest välja arvatud kuni 450 000 isikut. Pärast 1955. aastat hakkas liikmeskond taas kasvama, ulatudes 1964. aastal 1,37 miljonini, 1974. aastal peaaegu 2,5 miljonini ja 1989. aastal uskumatuna tunduva 3,8 miljoni liikmeni.

1950ndate aastate alguses läbiviidud puhastuse põhjuseks oli võimuvõitlus Gheorghe Gheorghiu-Dej fraktsiooni (mis suures osas koosnes kodumaistest kommunistidest) ja konkureeriva Moskva-meelsetest kommunistidest koosneva fraktisooni vahel, mida juhtisid Ana Pauker ja Vasile Luca. Otsustav rünnak Paukeri fraktsiooni vastu võeti ette 1952. aastal. Seda protsessi võib vaadelda kui kõikjal idablokis 1940ndate lõpus ja 1950ndate alguses toimunud üldist tendentsi, mil kõrgeid ametnikke tehti patuoinasteks ja anti kohtu alla. Pauker ja ta kolleegid mõisteti süüdi ja kõrvaldati ametist. Nii tagas Gheorghiu-Dej endale parteis kindla liidrirolli ning jäi kuni surmani 1965. aastal peasekretäri ametisse.

Võitlus Gheorghiu-Dej järeltulijaks saamise nimel päädis lõpuks Nicolae Ceaușescu võiduga, kes asus Rumeenia Töölispartei etteotsa 1965. aasta märtsis. Tema võimuletulekule järgnes mitmeaastane sulaaeg, eriti kultuuri ja teaduse vallas. Aegamööda aga hakkas Rumeenias välja kujunema Aasia mudelit järgiv isikukultus.

Alguses kasutas Ceaușescu presidendi ametinime, mis talle omistati 1974. aastal, kuid õige pea võttis ta endale tiitliks conducător („Juht”). Propagandamaterjalides nimetati teda ilmeksimatuks „karpaatide geeniuseks”, tema auks loodi loendamatul arvul laule ja luuletusi, linnapilt oli täis tema portreid. Diktaatori sünnipäeva tähistati suurejooneliselt pidustuste ja paraadidega. Ceaușescu suurushullustuse tipuks oli tohutu presidendipalee rajamine ja Bukaresti kesklinna ümberehitamine, mille käigus hävitati hulk arhitektuurimälestisi.

Samal ajal hakkas diktaator koguma enese ümber lähematest ja kaugematest sugulastest koosnevat veidrat kaaskonda, kellele usaldas tähtsaimad riigiametid. Seepärast nimetatakse Ceaușescu valitsemisviisi mõnikord ka „kommunistlikuks dünastiaks”. Vihatud diktaator tõugati võimult 1989. aasta detsembrikuus riiki vallanud revolutsiooni käigus. 25. detsembril mõisteti ta surma ja otsus viidi kohe pärast väljakuulutamist täide.

Repressioonid

1945. aastal võtsid kommunistid tollase poliitilise politsei täielikult oma kontrolli alla. 1948. aastal toimunud reorganiseerimise järel sündis kommunistide julgeolekuteenistus, mida teati lihtsalt kui Securitatet. Selle peamisteks ülesanneteks oli „kaitsta demokraatia võidukäiku ja Rumeenia Rahvavabariiki sise- ja välisvaenlaste salasepitsuste eest”.

Teenistuse ülemaks sai Gheorghe Pintilie, kuid tema tegevust kontrollisid pidevalt nõukogude nõustajad. Oma tegevuse esimesel etapil koosnes Securitate kümnest osakonnast, mille ülesanded olid järgmised: I – sisejulgeolek; II – sabotaaživastane võitlus; III – sisejulgeolek vanglates ja politseis; IV – sisejulgeolek relvajõududes; V – kriminaaluurimine; VI – ministrite julgeolek; VII – tehnoloogia, VIII – kaadrid; IX – poliitika, tegelikult vastutus parteilaste „puhtuse” eest; X – haldus. Toimus rida organisatsioonilisi ümberkorraldusi, mis viidi lõpule aastaks 1978; seejärel jäi Securitate struktuur samaks kuni tema täieliku likvideerimiseni 1989. aasta 30. detsembril. Sellel etapil koosnes julgeolekuteenistus kuuest osakonnast: I – sisejulgeolek; II – majandusvastuluure; III – vastuluure; IV – sõjaline vastuluure; V – partei juhtkonna isiklik julgeolek; VI – uurimine. Peale selle oli veel tosinajagu sõltumatuid eriüksusi. 1948. aastal töötas poliitilises politseis peaaegu neli tuhat inimest; 1969. aastaks oli see arv kasvanud pea kuue tuhandeni. 1948. aastal koosnes agendivõrk enam kui 42 000st informaatorist, see arv hakkas aga pidevalt kasvama ning 1989. aasta detsembriks oli registreeritud informaatoreid 450 000 (neist umbes 130 000 aktiivset koputajat).

Kommunistliku režiimi algaastatel arreteeris Securitate oma tegelikke ja väidetavaid oponente sageli ilma seadusliku aluse ja prokuröri sanktsioonita. Ühtedel andmetel määrati aastatel 1945–1964 vanglakaristus 73 334 inimesele, kellest 2 811 surid enne, kui olid karistuse ära kandnud. Teiste allikate kohaselt oli perioodil 1949-1960 üle 134 150 kohtuasja seotud poliitiliste põhjustega, kusjuures süüdistatavaid oli kokku vähemalt 549 000. Kurikuulsas Piteşti vanglas viidi peaaegu kolme aasta jooksul (detsembrist 1949 kuni augustini 1952) läbi „ümberkasvatamise” eksperimenti. 

Õppevormiks oli peamiselt brutaalne piinamine, mis hõlmas küünte eemaldamist, peksmist, pea tualetipotti surumist, väljaheite sundsöömist. Eesmärgiks oli hävitada vangi kogu varasem identiteet ja väärtussüsteem ja muuta ta oma varasemaid kamraade piinavaks koletiseks. „Ma usun, et selliseid võtteid, mida kasutati Piteştis, ei tunta isegi põrgus. Inimene ei suuda selliseid asju ettegi kujutada,” kõneles üks endine vang.

Sunnitöölaagrid olid samuti üheks represseerimise vormiks. Enamasti ei toimunud mingit kohut ega süüdimõistmist, laagrisse saatmiseks piisas siseministeeriumi korraldusest. Enamus sunnitöölaagreid asus toona ehitatava Doonau-Musta mere kanali ääres ning seda hakati kutsuma „surmakanaliks”. Aastatel 1945–1964 saadeti laagritesse 21 068 inimest, kellest 656 karistust lõpuni kandmata surid. Teistel andmetel oli 1950ndate aastate alguses sunnitöölaagrites isegi 180 000 inimest.

Pärast Ceaușescu võimuletulekut loobuti äärmuslikemaist tagakiusamise vormidest ning need polnud ka enam nii massilised. Kuid repressiooniaparaat jäi siiski süsteemi üheks tugisambaks. Rumeenia kodanikke jälitati ja jälgiti endiselt massiliselt ning täielikult ei olnud loobutud ka ränkadest repressioonidest, eriti haritlastest opositsioonääride suhtes.

Majandus

​​​​​​Juba 1945. aasta alguses hakati majanduse struktuuri ja omandiküsimusi kohandama vastavaks kommunistlikele põhimõtetele. 23. märtsil kuulutas valitsus dekreediga välja agraarreformi. Sellega legaliseeriti „kollaborantidelt ja sõjakurjategijatelt” maa konfiskeerimine ja 50 hektarist suuremate maavalduste natsionaliseerimine.

Sel viisil omandatud maa jagati 800 000 talupoja vahel ning ülejääk jäi riigile. Samasugune protsess toimus linnades: riik võttis järkjärgult oma kontrolli alla vabrikud ja muud eraettevõtted. Tööstusettevõtete, kaevanduste, pankade ja transpordifirmade natsionaliseerimine toimus aastatel 1947-1948.

Samal ajal seati sisse tsentraliseeritud kontroll majanduse üle. Algusest peale plaaniti põhirõhku panna rasketööstusele, mistõttu teised majandusharud jäid hooletusse. Sama tendents jätkus ka edaspidi, tegelikult kuni 1989. aastani välja. 1950ndatel tehti eriti suuri pingutusi põllumajanduse kollektiviseerimise nimel.

Hulgaliselt põllumehi polnud sellega nõus, seda näitavad ka kollektiviseerimise vastu protestimise eest arreteeritute ja trahvitute arvud – vastavalt 80 000 ja 30 000. Vaatamata vastuseisule viidi plaanid ellu. Maapiirkondades muutus omandistruktuur täielikult: 1962. aastaks oli erakätes vaid 9% maast, kõik ülejäänu oli riigi omand.

1960ndad olid kiire majanduskasvu kümnend. Arenes tööstus, loodi uusi töökohti, ehitati kortermaju, elektrifitseerimine edenes. Alustati autode, pesumasinate, televiisorite ja muude majapidamismasinate tootmist. See tähendas ka inimeste elatustaseme tõusu. 1970ndatel aga ilmnesid esimesed märgid tõsisest kriisist, mille põhjuseks olid peamiselt tasakaalustamata investeeringud ning industrialiseerimisega kiirustamine.

Seetõttu jäid unarusse põllumajandus, tarbekaupade tootmine ja energiasektori arendamine. Probleemid majanduses süvenesid veelgi üleilmsete kriiside ja Rumeeniat 1970ndatel aastatel tabanud loodusõnnetuste (üleujutused, põud ja 1977. aasta ränk maavärin) tõttu. Väliskaubandusbilanss halvenes samuti, mistõttu kasvasid ka võlad. Kõigi nende raskuste tõttu kuulutasid võimud 1982. aastal välja range kasinusprogrammi, et kogu välisvõlg 1990. aastaks tagasi maksta.

Kuigi programm ise oli edukas, viis see rumeenlaste elustandardi väga madalale. Põhitoiduainetele kehtestati kaardisüsteem, mis nende tarbimist märgatavalt vähendas. Vähendati eluasemete ja avalike hoonete varustamist elektri ja soojaga (kontorites ei tohtinud olla soojem kui 14°C). Tänavaid ja vaateaknaid ei valgustatud. 1984. aastal kehtestati elektri kokkuhoiu eesmärgil isegi majapidamismasinate kasutamise keeld. 1980ndate lõpuks oli Rumeeniast saanud Kesk- ja Ida-Euroopa paariariik ning rumeenlased kuulusid regiooni vaeseimate hulka.

 

Ühiskond ja kultuur

Nagu teisigi idabloki riike iseloomustas ka 1940ndate ja 1950ndate aastate Rumeeniat ühiskondliku ja kultuurielu põhjalik staliniseerimine. 1948. aasta augustis kehtestasid kommunistid uue haridusseaduse. Seadus sätestas, et koolid peavad olema ilmalikud, neid juhib riik ja õppekavas puudus religioon. Koolides ja ülikoolides oli rõhk marksismi-leninismi vaimus indoktrineerimisel.

Nii õpetajaid/õppejõude kui ka õpilasi ja üliõpilasi valiti hoolikalt. Paljud sõjaeelsel ajal töötanud õppejõud lasti ametist lahti ning üliõpilaskonda püüti kujundada nõnda, et 30% kohtadest eraldati maapiirkondadest või töölisperedest pärit nooretele.  Uus kultuuripoliitika aga nõudis, et kogu loominguline tegevus järgiks riiklikku ideoloogiat. Partei keskkomitees loodi agitatsiooni ja propaganda osakond, mille ülesandeks oli tagada kultuuriürituste õige toon.

Alles pärast Gheorghiu-Dej surma aastal 1965 algas sulaperiood. Avardusid loomevõimalused ja riiklikku tsensuuri ei olnud enam nii palju. Vahetult pärast sõda ülikoolidest vallandatud teadlased said uurimistööd jätkata. Noorte rumeenlaste ideoloogilisele kujundamisele suunatud õppeainetest loobuti. Siiski ei kestnud sulaaeg kaua. 6. juulil 1971 pidas Ceaușescu kõne, milles esitles uue kultuuripoliitika põhimõtteid (neid nimetatakse juuliteesideks).

Sellest lähtus nn väike kultuurirevolutsioon, mille käigus piirati oluliselt loominguvabadust ja suurendati kontrolli kultuurialase tegevuse üle tervikuna. Riiklik Kultuuri- ja Kunstide Komitee hakkas koostama nimekirju teemadega, mida kunstnikud, kirjanikud ja lavastajad/režissöörid oma loomingus kasutada võisid. Nimekirjad kinnitas ka partei keskkomitee.

Ceaușescu tahtis piirata lääne kultuuri liigset mõju, eriti kahtlustas ta kino. Pärast 1971. aastat hakkas ideoloogia meedias, eriti televisioonis, üha suuremat rolli mängima. Väike kultuurirevolutsioon jõudis ka haridusellu; iga haridusasutuse tegevuse lahutamatu osa pidi olema ideoloogilise kasvatustööga tegelev „eriosakond”.

Ka sport pandi propaganda teenistusse. Alates 1977. aastast korraldati üleriigilisi olümpiamänge, nimega Daciada. Algatus oli kooskõlas uue kultuuripoliitikaga, samas andis oma panuse ka kuulsa võimlejanna Nadia Comăneci edu. Enamik inimesi pidi sundkorras mängudest osa võtma, esimesel korral oli osalejaid ligi üheksa miljonit.

Juuliteeside põhimõtted jäid suhteliselt muutumatult kehtima kuni kommunistliku diktatuuri kokkuvarisemiseni. See tekitas haritlaste ja kunstitegelaste ringkondades palju rahulolematust. Kõige märkimisväärsemad vastuhaku väljendused on Paul Goma avalikud kirjad ning Marin Preda režiimikriitiline romaan Cel mai iubit dintre pământeni („Kõige armsamad maalased”).

Militarism

Pärast kommunistide võimuhaaramist korraldati Rumeenia relvajõud ümber nõukogude mudeli järgi. Paljudele käsuliini tasanditele toodi nõukogude konsultandid ja ohvitseride väljaõpe toimus NSV Liidus. Umbes 30% tegevteenistuses olnud ohvitseridest saadeti erru väitega, et nad pole uuele võimule lojaalsed.

1958. aastal otsustas Hruštšov osa Kesk- ja Ida-Euroopas paiknevatest nõukogude vägedest välja viia; Rumeeniast lahkusid kõik nõukogude armee sõdurid. Selle otsuse taga olid peamiselt strateegilised kaalutlused: Rumeenia oli igast küljest teiste Varssavi pakti liikmete poolt ümber piiratud ning seepärast ei peetaud vajalikuks seal arvukat kontingenti hoida.

Nii lahkus Rumeeniast umbes 35 000 nõukogude sõjaväelast. 1950ndate lõpus ja 1960ndate alguses soovis Gheorghiu-Dej Moskvast suuremat sõltumatust saavutada ning need püüdlused väljendusid ka militaarkoostöös. Sama poliitikat jätkas hiljem ka Ceaușescu.

Tagajärjeks oli Rumeenia tugevam ja autonoomsem positsioon Varssavi pakti riikide hulgas (Rumeenia esitas alliansi esindajate kohtumistel avalikult omaenese sõltumatuid seisukohti, osalemine ühismanöövritel oli väga piiratud ning välismaa vägede transiiti läbi oma territooriumi ei lubatud). See oli üks põhjustest, mis võimaldas Rumeenia liidritel esitleda end natsionaal-kommunistidena, kes säilitasid oma riigi iseseisvuse. Seetõttu mõistsid nad ka hukka Varssavi pakti vägede invasiooni Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. Kuid Ceaușescu ja tema lähikondsed võtsid väga tõsiselt võimalust, et samasuguseid samme võidakse astuda Rumeenia suhtes.

Sel ajal töötati välja Rumeenia sõjaline doktriin, mis jäi kehtima kuni 1989. aastani. Selle kohaselt pidi riik end kaitsma võimaliku agressiooni korral, kasutades mitte ainult regulaarvägesid, vaid kaasama kogu rahva (nn kogu rahva sõja doktriin). Loodi Patriootlik Rahvuskaart, mille ülesanne oli riigi vastu suunatud rünnaku puhul sõjaväge abistada.

Rahvuskaardi kohustused hõlmasid elutähtsate tööstusrajatiste kaitse korraldamist, avaliku korra hoidmist ning tsiviilelanikkonna kaitsmist. Rahvuskaarti kuulusid tavakodanikud, mehed ja naised, kes ei pidanud läbima kohustuslikku sõjaväeteenistust. 1989. aastal oli Patriootlikul Rahvuskaardil umbes 700 000 liiget ja regulaararmees 200 000 sõjaväelast.

Partei kontrollis sõjaväge samamoodi nagu teisigi elualasid. Järelevalvet korraldas relvajõudude Kõrgem Poliitikanõukogu ja rida teisi organeid. Kõrgema Poliitikanõukogu ülesandeks oli tõsta poliitilist teadlikkust sõjaväes, koordineerida politrukkide tööd, tagada sõjaväe lojaalsus parteile ja kontrollida edutamispoliitikat, viimane oli nõukogu tähtsaim roll.  Olgu märgitud, et ametiredelil tõusmiseks oli partei liikmepilet kohustuslik. Seepärast pole ka ime, et 1989. aastal kuulus parteisse või selle noorsoo-organisatsioonidesse 90% sõduritest.

Poliitõpe sõjaväes kujutas endast sõdurite ideoloogilist mõjutamist, nende veenmist partei ja selle liidrite juhtrollis kogu riigi ja rahva elu korraldamises. Kuid diktaatoritele oli sellestki veel vähe. Kartes sõjaväe ja kindralite iseseisvust, vahetas Ceaușescu kogu oma ametiaja jooksul sõjaväe tippjuhtkonda pidevalt välja, sest uskus selle olevat nende lojaalsuse täiendavaks tagatiseks.  

Kuid 1989. aasta detsembrirevolutsioon näitas, et ta ei saanud loota oma kindralite tingimusteta toetusele. Sõjavägi loobus diktaatorit kaitsmast ning lõpuks pidi ta pealinnast põgenema. Iroonilisel kombel olid just sõjaväelased need, kes Ceaușescu ja tema naise 25. detsembril 1989. aastal surma mõistsid ja hukkasid.

Kirjandus:

A Handbook of The Communist Security Apparatus in East Central Europe 1944-1989, eds.
Kamiński Łukasz, Persak Krzysztof, Warsaw 2005
Bocur Ion, The Book of Repression 1989, Bucharest 2016
Burakowski Adam, Geniusz Karpat. Dyktatura Ceausescu 1965-1989, Warsaw 2008
Courtois Stephane and others, Czarna Księga Komunizmu. Zbrodnie, terror, prześladowania,
Warsaw 2006
Deletant Dennis, Ionbescu Mihail Ionescu, Romania and the Warsaw Pact: 1955-1989, Cold
War International History Project, Working Paper no. 43, 2004
Deletant Dennis, Romania under Communist Rule, Bucharest 2006
Fowkes Ben, The Rise and Fall of Communism in Eastern Europe, London 1993
Grecu Dan-Florin, The Role of Patriotic Guards within National Defense of Romania (1968-
1989), “Ante Portas- Studia nad Bezpieczeństwem”, 2016, nr 2
Roper D. Steven, Romania. The Unfinished Revolution, Amsterdam 2005
Słownik dysydentów. Czołowe postacie ruchów opozycyjnych w krajach komunistycznych w
latach 1956-1989, t. 1-2, Warsaw 2007
The Communist Parties of Eastern Europe, ed. Fisher-Galat Stephen, New York, 1979
Tismaneanu Vladimir, Stalinism for All Seasons. A Political History of Romanian
Communism, Berkeley-Los Angeles-London, 2003
Tomaszewski Jan, Europa Środkowo-Wschodnia 1944-1968. Powstanie, ewolucja i kryzys
realnego socjalizmu, Warsaw 1992
Willaume Małgorzata, Rumunia, Warsaw 2004