Montenegro (Jugoslaavia)

Kommunistlik diktatuur Montenegros. Jugoslaavia Sotsialistlik Föderatiivne Vabariik (1945-1992)

Montenegro on Kagu-Euroopas Aadris mere rannal paiknev Balkani riik. Vaatamata sellele, et riik liideti pärast Esimest maailmasõda Jugoslaavia koosseisu, püsis Montenegro iseseisvusliikumine elujõulisena. Teise maailmasõja ajal okupeerisid Montenegro esmalt Itaalia väed, mille tulemusena moodustati nukuriik nimega Montenegro Iseseisev Liidumaa.

1943. aastal okupeeris Montenegro Saksa  armee, mille tagajärjel hoogustus riigis kommunistlik partisaniliikumine. Pärast kommunistlike partisanide võitu 1945. aastal päästeti mitte-kommunistlike jõudude suhtes valla terror, tuhanded inimesed hukati. Pärast kommunistliku Jugoslaavia loomist jätkus terror uue arreteerimiste lainena. Kommunistliku Jugoslaavia lagunemise järel haarasid Montenegros võimu endised kommunistid ja Montenegro muudeti Serbia osaks. Lõpliku iseseisvuse Serbiast saavutas Montenegro alles 2006. aastal.

Ajalooline ülevaade

1941. aasta aprillis okupeerisid Itaalia väed Montenegro, samas kui üks osa Montenegrost kuulus Suur-Albaaniale ja veel üks osa Iseseisva Horvaatia Riigi koosseisus olevale Sandžaki piirkonnale.

Okupatsiooni alguses hakkas Jugoslaavia Kommunistlik Partei (KPJ) tegema ettevalmistusi põranda alla minekuks. Parteil oli 1 800 liiget ja selle noorteorganisatsioonil (SKOJ) 5 000 liiget. 13. juulil 1941 osales umbes 30 000 inimest üle kogu maa okupatsiooni vastu suunatud ülestõusus. Tänavatel protestis 10% Montenegro elanikkonnast. 24. juuliks 1941 suudeti vabastada kolm neljandikku territooriumist ja 80% rahvast.

Kuid 1941. aasta augusti keskpaigas tulid Itaalia väed üle Albaania piiri ja okupeerisid Montenegro uuesti. Montenegro partisanide ja ka kohaliku parteiorganisatsiooni juht oli Milovan Đilas. Partisanid tapsid valimata nii tegelikke kui ka arvatavaid kommunistliku liikumise vastaseid. Ajaloolaste andmetel hukati sel perioodil nõnda 117 inimest. 1941. aasta viimastel kuudel puhkesid lahingud partisanide ja itaallastega koostööd tegevate tšetnikega. Kaks antikommunistlikest moslemi võitlejatest koosnevat üksust osales samuti võitluses kommunistidega.

Kokkupõrked Itaalia vägede poolt toetatud tšetnikega viisid 1942. aasta keskel kommunistide taganemisele Bosnia and Hertsegoviina territooriumile.

Kui Itaalia kapituleerus 1943. aastal,  võtsid sakslased Montenegro üle, kuid see puudutas peamiselt linnasid, mis omakorda oli suureks eeliseks partisanide tegevusele. Kommunistide üksused naasid 1943. aasta keskel: kevadel toimunud Neretva lahingu käigus liikus 2. armeekorpus kindral Peko Dapčevići juhtimisel läbi okupeeritud alade tagasi Montenegrosse.  Selle tagajärjel tekkis esimene tugipunkt Kolašinis, kus sinnamaani olid kommunistid pidanud kõige tulisemaid lahinguid.

Veebruaris 1942 algas poliitilise juhtkonna moodustamine; selleks kogunes Dolny Ostrogi kloostrisse „Patriootide Parlament”. Kuigi kogunemist juhatasid kommunistid, osales ka teisi fašistliku okupatsiooni vastaseid. 16. novembril 1943 loodi Kolašinis Montenegro Vabastamise Antifašistlik Nõukogu (Antifašističko vijeće narodnog oslobođenja, AVNO). Novembris 1943 osalesid AVNO esindajad ka AVNOJ kohtumisel Jajces. 13. juulil 1944 nimetati AVNO ümber Montenegro Vabastamise Parlamendiks (Crnogorska antifašistička skupština narodnog oslobođenja, CASNO).

Lisaks tšetnike vastu peetud vennatapusõjale ja kokkupõrgetele saksa okupantidega sai Montenegro ja eriti pealinn Podgorica suuri purustusi ka liitlaste pommirünnakute tagajärjel 1944. aastal. Montenegro alade vabastamine kestis 1944. aasta sügisest, mil sakslaste pealetung Piva ja Durmitori mägedes peatati, kuni 1945. aasta jaanuarini.

Kommunistide võit Teises maailmasõjas tähendas rahvaste võrdsuse deklareerimisele ja kommunistide poliitilisele ülemvõimule tugineva riigi ülesehitamist. Poliitika ühe osana toetati selliseid rahvaid, kelle identiteeti oli kahtluse alla seatud, sh montenegrolasi.

Vabariigi põhiseadus võeti vastu 31. detsembril 1946. Montenegrolasi oli kõrgetel ametikohtadel Jugoslaavia Kommunistlikus Parteis, julgeolekuorganites ja sõjaväes proportsionaalselt oluliselt rohkem, kui nende rahvaarvu suhe sõjajärgse Jugoslaavia rahvastikku tervikuna.

Põhjusi, miks montenegrolasi peeti serblastest eraldisesivaks etnoseks, selgitas Milovan Đilas artiklis „Montenegro rahvuse kohta” („On the Matter of Montenegrin Nationality”). Ta väitis, et kuigi etniliselt on tegemist serblastega, kujunes neil 19. sajandil välja oma rahvuslik identiteet. Montenegro Kommunistlikku Parteid juhtis aastatel 1945–1953 Blažo Jovanović.

Nagu teisteski vabariikides kulges Montenegro sovetiseerimine kiires tempos peamiselt tänu industrialiseerimisele ja põllumajandusreformile. Siiski väidavad teadlased, näiteks Žarko Andrijašević, et sõja ajal oli umbes kolmandik rahvastikust antikommunistlikult meelestatud. 1945. aasta novembris toimunud Asutava Assamblee valimistel andis vaid 7% montenegrolastest oma hääle salaja. 1945. aastal oli Jugoslaavia Kommunistlikul Parteil 360 000 elanikuga Montenegros 4 000 liiget. 1950ndate alguseks oli see arv juba 16 000 ning vaid 200 neist olid olnud parteis ka enne sõda.

Montenegro poliitikute jaoks oli suurim ehmatus Kominformi 28. mai 1948. aasta resolutsioon ja tüli Tito ja Stalini vahel. Peaaegu pooled Montenegro Poliitilise Komitee liikmetest (Božo Ljumović, Vuko Tmušić, Niko Pavić ja Radivoje Vukićević) toetasid Stalinit ning vaid tänu Kardelj’i, Rankovići ja Đilase veenmisele asusid nad Jugoslaavia poolele. Sõjaväelaste hulgas toetasid Stalinit avalikult Peko Dapčević ja Arso Jovanović, nad pidasid Stalini süüdistusi Tito suhtes õigeks. Peatselt pagesid mõlemad Albaaniasse.

Konflikti tõttu Kominformiga olid montenegrolased kõige häälekamad Tito poliitika hukkamõistjad. 470 000 elanikust ütles 5 000 selle otse välja ja 3 500 vahistati. Nii kasvasid pinged veelgi. Vahistatute hulgas oli umbes 2 700 kompartei liiget ja kuni 2 600 neist said vanglakaristuse. Ajaloolane Zoran Andrijašević pakub selgitusena, et montenegrolased on traditsiooniliselt olnud pigem russofiilid ning teatud mõttes tulise loomuga. Montenegro salateenistuse UDB juht Blaža Jovanović koordineeris võitlust nõukogude-meelsete agitaatorite vastu.

Ka paljud kõrgemad ohvitserid, näiteks Arso Jovanović, Radonja Golubović, Vlado Dapčević ja Branko Petričević, asusid Kominformi resolutsiooni toetama ja mõistsid Jugoslaavia käitumise hukka. Paljudes kohtades, näiteks Nikšić, Andrijevica, Ivangrad, Kolašin ja Danilovgrad, asus enamus poliitikuid Stalini poolele, mis tõi kaasa uusi vahistamisi.

Kartes konflikti tõttu Kominformiga sõjalist invasiooni, otsustasid võimud viia Jugoslaavia tööstusettevõtted sisemaale ning Montenegrole tõusis sellest otsusest palju tulu. Dennison Russinow osutab, et just sel põhjusel ehitati Niksićisse terasetööstus. Kuid siiski kulus enne kümme aastat, kui ettevõtteni suudeti rajada vajalikud asfaltteed ning kaheksa aastat läks Aadria mere rannikuni ulatuva raudteeliini ehitamiseks.

Montenegro tähtsaim poliitik oli Milovan Đilas, keda peetakse ka idabloki esimeseks dissidendiks. Ta oli kauaaegne Jugoslaavia Kommunistliku Partei liige, enne sõda poliitvang ning sõja ajal juhtivaid poliitikuid koos Tito, Rankovići ja Kardelj’iga. Tema juhtimisel pandi pärast sõja lõppu toime poliitiliste oponentide represseerimisi. 1945–1952 oli ta Poliitbüroo liige ja Agitpropi juht. 1953. aasta lõpul ja 1954. aasta alguses avaldas ta rea artikleid ajalehes Borba ja ajakirjas Nova misao, milles kritiseeris parteilasi-bürokraate oma privileegide kuritarvitamise ja Jugoslaavia ühiskonna vajaduste eiramise eest.

Ta nimetas kommuniste „sotsialismi preestriteks” ja väitis, et vabadusiha on rahuaja riigi toimimise vältimatu tingimus. Tema arvates oli parteiline ja ideoloogiline distsipliin küll vajalik, kuid ainult sõja ajal. 1954. aasta jaanuaris toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee 5. kongressil sai Đilas ränga kriitika osaliseks, visati parteist välja ja hiljem määrati talle tingimisi vanglakaristus. Pärast seda, kui ta 1956. aastal avaldas artikli ajakirjas The New Leader, pööratigi karistus täitmisele ja ta pandi vangi.  Kokku oli ta vanglas seitse aastat. Ta kirjutas raamatuid, mis mõjutasid oluliselt seda, kuidas kommunismi hakati suhtuma. Eriti märkimisväärne oli raamat „Uus klass. Kommunistliku süsteemi analüüs”, milles ta kujutas kommunistlikku valitsust oligarhiana, mis seisab esindusest ilma jäetud ühiskonnast kõrgemal.

Mõjukate poliitikute hulka kuuluvad veel Blažo Jovanović (peaminister/täitevnõukogu president 1945–1953; Montenegro parlamendi president 1953–1963); Veselin Đuranović (täitevnõukogu esimees 1963–1966; Montenegro Kommunistide Liiga Keskkomitee esimees 1968–1977, Jugoslaavia Täitevnõukogu esimees (peaminister) 1977–1982, Montenegro Presiidiumi esimees 1982–1983), Veljko Milatović (Montenegro Rahvakaitse Osakonna juht 1944–1946 ja vabariigi siseminister kuni 1953. aastani; Montenegro parlamendi president 1967–1969; Jugoslaavia Presiidiumi esimees 1974–1982).

Jugoslaavia Föderatsioonis veedetud ajal tugevnesid Montenegros märkimisväärselt natsionalistlikud tendentsid ja montenegrolaste kuvand endast kui omaette rahvast. Montenegrost sai üks vabariik võrdsete seas ning tema autonoomiat suurendati iga järgmise põhiseadusega, nõnda kasvas rahva ettekujutus omaette identiteedist kuni 1980ndate aastate keskpaigani.

Selleks ajaks tekkinud majanduskriis põhjustas ka poliitilise kriisi. 1988. aastal toimusid Podgoricas Serbia-meelsed meeleavaldused, et toetada Slobodan Miloševići, kelle väitel Kosovos kiusati serblasi ja montenegrolasi taga.

1989. aasta jaanuaris nõudsid meeleavaldajad majanduse halva seisu pärast valitsuse tagasiastumist. 1989. aasta aprillis toimunud Montenegro Kommunistide Liiga 10. kongressil hakkasid Miloševićile lähedal seisvad isikud võimu üle võtma: Branko Kostić sai Montenegro Kommunistide Liiga esimeheks ja Radoje Kontić määrati täitevnõukogu presidendiks. Enam ei räägitud montenegrolastest kui eraldi rahvusest, vaid neil leiti olevat tihedad sidemed serblastega.

Montenegro oli ainuke vabariik, kes toetas Miloševići poliitikat Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee 14. kongressil aastal 1990. Kuigi 1980ndate lõpul hakati lubama mitmeparteilisust, võitis 1990. aasta parlamendivalimised ikkagi Montenegro Kommunistide Liiga, saades 56% kõikidest häältest. Ametlikel andmetel hääletas 1992. aasta märtsis korraldatud referendumil 96% montenegrolastest Jugoslaavia osaks jäämise poolt. 27. aprillil 1992 kuulutati välja Jugoslaavia Föderatiivne Vabariik. Montenegro sai iseseisvaks 2006. aasta referendumiga.

Poliitika

Jugoslaavia idee ja poliitiline areng

Stevan Pavlovići väitel pärineb jugoslavismi idee 19. sajandi esimesest poolest. 1830. aastal saavutas Serbia Otomani impeeriumi sees suurema autonoomia ning püüeldes täieliku iseseisvuse poole, soovis ehitada üles tugevad riiklikud struktuurid.  Suurt huvi tunti Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Põhja-Albaania ja eriti Montenegro alade vastu. Montenegrolased pidasid ennast keskaegse serbia kultuuri pärijaiks, rõhutades, et neid ei vallutanud kunagi türklased. 

19. sajandi esimeses pooles tekkis Horvaatias illürismi nimeline liikumine, mille otseseks eesmärgiks oli koondada kõik slaavlased Habsburgi monarhia alla.  1860ndatel aastatel hakati vaimulike Franjo Rački ja Josip Juraj Strossmayeri eestvedamisel rõhutama lõunaslaavlaste ühiseid juuri, ning seda vaatamata lõhele kristlikus kirikus.

1906. aastal võitis Horvaatia parlamendi (Sabori) valimised horvaatide ja serblaste koalitsioon. Serblased lubasid austada horvaatide ajaloolist õigust kõikide horvaatide maade ühendamisel, vastutasuks nõuti serblaste võrdväärse staatuse tunnustamist.  Esimese maailmasõja eelõhtul olid Horvaatial tihedad sidemed ning tugev koostöö- ja ühinemissoov Serbiaga.

1917. aastal, kui Esimene maailmasõja hakkas lõppema, allkirjastati Korfu deklaratsioon. Osaliselt oli selle põhjuseks Londonis tegutsenud Jugoslaavia komitee tegevus. Komiteed juhatas Splitis sündinud poliitik Ante Trumbić, kes esindas horvaatide ja serblaste koalitsiooni. Deklaratsiooniga avaldati serblaste soovi ühendada kõik serblaste ja horvaatide poolt asustatud lõunaslaavi alad, sest usuti, et ühtse riigina oleks neil Habsburgide monarhias Austria ja Ungariga samaväärne staatus.  Oktoobris 1918 loodi Zagrebis Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Rahvusnõukogu, kavatsusega luua lõunaslaavlaste riik. Pärast Austria-Ungari ja liitlaste vahelise vaherahu sõlmimist avaldasid Rahvusassamblee liikmed soovi ühineda Serbia ja Montenegroga. 1. detsembril 1918 tegid nad vastava ettepaneku Serbia kuningale Aleksandar Karađorđevićile, mille tagajärjel sündis Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.

Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik (mis 1929. aastal nimetati ümber Jugoslaavia Kuningriigiks) ei saanud rahvusvahelisel areenil eriti sooja vastuvõtu osaliseks. Erandiks oli Serbia, mida valitses Karađorđevići dünastia. Teise maailmasõja ajal kerkisid esile uued vastuolud eri etniliste rühmade vahel. Iseseisev Horvaatia Riik rakendas oma territooriumil serblaste suhtes genotsiidipoliitikat, kuna vastupanuliikumises osalesid peamiselt serblased. Kuigi Draža Mihajlovći juhitud tšetnikud väitsid end kaitsvat kogu Jugoslaaviat, võitlesid nad siiski pigem Serbia eest. Nagu tšetnikud soovisid ka partisanid Jugoslaavia taastamist, kuid nende motiivid erinesid kardinaalselt.

Alates 1921. aastast, mil Jugoslaavia Kommunistlik Partei (CPY) keelustati, sõltus tema tegevus täielikult NSV Liidust. Milan Gorkić (tuntud ka kui Josip Čižinski) sai kompartei juhiks 1932. aastal ning juba kaks aastat hiljem värbas ta parteisse Tito.

Tito oli Austria-Ungari armee sõdur, ta oli 1915-1920 sõjavangis ning hiljem elas vaba mehena NSV Liidus. Jugoslaaviasse naastes astus ta kommunistlikku parteisse, kuid 1928. aastal arreteeriti relvade ja propagandamaterjalide omamise eest ning pärast seda hoidus poliitikasse sekkumast. Ta oli kuus aastat vangis, kus hakkas uurima kommunismi. Varsti pärast vabanemist läks ta Moskvasse (1934-1936). Vene keele oskuse tõttu oli ta nõukogude riigi pealinnas üsna populaarne. Tito ja Gorkić said ülesandeks luua Rahvarinne ja leida vabatahtlikke Hispaaniasse saatmiseks. Kommunistliku informatsioonibüroo (Kominform) Rahvarinnet puudutavad uued suunised muutsid täielikult CPY poliitikat. Selle asemel, et teisi rahvaid rõhuva riigi lagunemise nimel tegutseda, hakkasid nad nüüd toetama kõiki rahvaid rahuldava föderatsiooni loomist. Tito ja Gorkići vahelisest võimuvõitlusest väljus lõpuks võitjana Tito, kes 1937. aasta lõpul naasis Jugoslaaviasse. Tito uuteks koostööpartneriteks said Milovan Đilas, Ivo Lola Ribar, Alexandar Ranković ja Edvard Kardelj.

Augustist 1938 kuni jaanuarini 1939 püüdis Tito saada Moskvalt heakskiitu oma poliitikale ja lõpuks tal see ka õnnestus. Jugoslaavias oli tema tegevus suunatud partei organisatsiooni tugevdamisele ja vastaste kõrvaldamisele.

Jugoslaavia okupeerimine algas aprillis 1941, kui Itaalia, Albaania, Bulgaaria ja Ungari okupeerisid Jugoslaavia ja jagasid riigi alad omavahel. Selle tagajärjel tekkis fašistlik Iseseisev Horvaatia Riik ja Serbias Saksamaa sõjaväe võimu all olev territoorium, mida juhtis Milan Nedić.

Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, pidi Tito omal jõul toime tulema, panema aluse tulevasele valitsusele ja ootama võiduka Punaarmee saabumist Jugoslaaviasse. 1941. aasta sügisel pidas ta kõnelusi Draža Mihailovićiga, mis tulemusi ei andnud, sest Tito süüdistas tšetnikuid okupantidega koostöö tegemises. Selle asemel, et järgida NSV Liidu juhtnööre Rahvarinde loomiseks, asutas ta Rahvusliku Vabastuskomitee ning võitles tšetnikute vastu. Selleks loodi 1942. aastal Rahvusliku Ühtsuse Rinne, mis koondas kõiki antifašistlikke organisatsioone ja mida kontrollis CPY. Novembris 1942 loodi Bihaći linnas Jugoslaavia Vabastamise Antifašistlik Nõukogu (AVNOJ).

Teherani konverentsil lepiti kokku, et Jugoslaavia partisanidest moodustub legitiimne vastupanuliikumine Jugoslaavias. 29.-30. novembril 1943 pidas AVNOJ oma teise istungi Jajces, mille käigus kuulutati see kõrgeima seadusandliku võimu kandjaks ning valiti Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee, millest sai ajutine valitsus. Tito nimetati Jugoslaavia marssaliks. Tulevasest Jugoslaaviast pidi saama võrdsete rahvaste föderatsioon, mille poliitilise süsteemi kujundavad vabade rahvaste demokraatlikult valitud esindajad.

Tito 1944. aasta septembrikuise Moskva-visiidi ajal veensid sovetid teda sõlmima kokkulepet Jugoslaavia rojalistidest eksiilvalitsusega. 16. juunil 1944 jõudis Tito kokkuleppele Ivan Šubasićiga, keda kutsuti ka viimaseks baniks (asekuningas), ning kes kuulutas välja koalitsioonivalitsuse. 20. oktoobril 1944 marssisid nõukogude väed Belgradi ja 1. novembril leppisid Šubašić ja Tito kokku tulevase riigi toimimise põhimõtetes: taastatakse föderatsioon, poliitilise süsteemi üle otsustab rahvas referendumil, ametisse määratakse Regentnõukogu, mida kontrollib AVNOJ. Kuningas Peter II soostus leppega 1945. aasta jaanuaris. Uus valitsus tuli kokku märtsis 1945.

Uut riiki juhiti tsentraliseeritult. Parteil ja poliitbürool oli piiramatu võim. Loosung „vendlus ja ühtsus” viitab ühelt poolt rahvaste vastastikusele leppimisele ja teiselt poolt juhtrollis oleva kommunistliku partei ühtsusele. Algselt ei toimunud parteis jagunemist föderatsiooni koostisosade vahel, kuna kommunistid pidi säilitama ühtse terviku.

Kolmandal AVNOJ konverentsil, mis toimus 1945. aasta augustis Belgradis, muudeti selle nimi Demokraatliku Föderatiivse Jugoslaavia Ajutiseks Valitsuseks. Ratifitseeriti Jalta konverentsil kokkulepitu ja ÜRO Harta, lisaks loodi presiidium ja riigile vajalikud organind. Võeti vastu resolutsioon, millega anti Jugoslaaviale tagasi maad, mis olid olnud võõraste kontrolli all alates 1918. aastast (näiteks Istria, Zadar ja Kvarneri saared). Valimisõiguse said kõik täiskasvanud kodanikud, sh naised. Alla 18-aastased partisanid said samuti õiguse valida, mitte aga nende vastu võidelnud kollaborandid. Selle otsuse järel astusid tagasi kõik mittekommunistidest ministrid. Pärast taolisi arenguid boikoteerisid mittekommunistlikud parteid 1945. aasta novembrikuiseid valimisi. Kuid siiski oli võimalik hääletada salajasel hääletamisel („ćorava kutija”). Valimisaktiivsus oli 88% ja Rahvarinne sai üle 90% häältest.

11. novembril 1945 valitud Rahvusassamblee kuulutas juba oma esimesel istungil 29. novembril 1945 kuningavõimu kehtetuks. 31. jaanuaril 1946 võttis parlament ühehäälselt vastu uue põhiseaduse, mis oli koostatud nõukogude malli järgi. Nõnda kuulutatigi välja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik. Rahvusassamblee presiidiumist sai kõrgeim riigivõimu organ. Tito nimetati peaministriks ja kaitseministriks.

1946. aasta põhiseaduse alusel koosnes föderatsioon kuuest vabariigist ja kahest autonoomsest piirkonnast. Määratleti ka võimude otsustamisprotsessid, kuid kohtuvõimu seadusandlikust võimust ei lahutatud. Parlamendi kõrgeim organ oli presiidium, mis koosnes föderatiivvalitsuse ministritest ja vabariikide peaministritest. Keskne põhiseaduslik organ oli Ministrite Nõukogu.

Juba mõne kuu pärast algas poliitiliste oponentide süstemaatiline tagakiusamine, ning ei piirdutud vaid kollaborantidega, vaid ka partisaniliikumises osalenutega ning kõigiga, kes olid kuidagi uue režiimi vastu. Märtsis 1946 peeti kinni Draža Mihailović; kolme kuu pärast toimus „näidispoomine” – kohus, mis ta süüdi mõistis. Kohtu alla anti ja mõisteti partisanidega koostöö eest süüdi ka Horvaatia Talupoegade Partei väljapaistev liige August Košutić. Samuti esitati süüdistus Talurahvapartei juhtivale liikmele Dragoljub Jovanovićile ning kollaboratsionismi süüdistusega anti kohtu alla kardinal Aloysius Stepinac.

28. juunil 1948 visati Jugoslaavia Kominformist välja. Stalin püüdis idablokki konsolideerida ning kuulutas Jugoslaavia sisevaenlaseks. Kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli 1948. aasta juulikuus toimunud viiendal plenaaristungil Nõukogule Liidule truudust vandunud, alustati sama aasta lõpupoole nõukogudevastaste propagandakampaaniatega.

Teisel CPY plenaaristungil, mis toimus 28.-30. jaanuaril 1949 tehti ettepanek tugevdada riigi kontrolli Kominformi vastases võitluses. Leiti, et partei peab tõhusamalt võimu teostama, mis kujutas endast praktiliselt täielikku monopoli, vaatamata sellele, et kohalikke parteirakukesi kutsuti üles initsiatiivi näitama.

Paradoksaalsel kombel saavutasid Jugoslaavia kommunistid võimu suurima tsentraliseerituse aastatel 1948-1953: kogu riiki juhiti ülimalt tsentraliseeritult, viidi läbi karme poliitilisi repressioone ja seda vaatamata lubadusele mitte pöörduda tagasi kahe maailmasõja vahelisel ajal kasutusel olnud võtete juurde. Teisalt aga osutas edasiste kümnendite tsentraliseerimine omaenese võimu ja poliitilise süsteemi legitimeerimisele, sest oli see ju loodud nii Jugoslaavia Kuningriigi kui ka stalinismi vastu võitlemiseks. „Marxi õpetuse ülelugemine” oli võtmetähtsusega, kuna selle kaudu jõuti 1950ndatel aastatel tööliste enesejuhtimise kuulutamiseni ning nõukogude „bürokraatlike perverssustele” vastandumiseni. Teoorias tähendas taoline tõlgendus tõelist kommunismi, kus tööliste abil juhitakse vabrikuid. Selleks, et võimuorganite tegevust veelgi legitimeerida nimetati Jugoslaavia Kommunistlik Partei 1952. aastal ümber ja sellest sai Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) – see oli selge viide 1848. aasta Kommunistlikule Liigale.

1953. aastal saadeti presiidium laiali ja asendati kolmekümneliikmelise Föderatiivse Täitevnõukoguga (SIV), mida juhtis president. Föderatsiooni kuuluvatel vabariikidel oma presidente ei olnud, see tiitel omistati vaid kogu föderatsiooni juhile. Josip Broz Tito oli nii riigi president, SIVi juht kui ka Jugoslaavia Kommunistide Liiga peasekretär.

1958. aastal Ljubljanas (viimast korda toimus kongress väljaspool Belgradi) võeti Jugoslaavia Kommunistide Liiga seitsmendal kongressil vastu uus partei programm. Selles rõhutati enesejuhtimise tähtsust ning hakati lubama kriitikat riigi poliitika suhtes – seda ei peetud enam tabuteemaks.

1963. aastal võeti vastu uus põhiseadus, nimega „Enesejuhtimise harta” ja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik nimetati ümber Jugoslaavia Sotsialistlikuks Föderatiivseks Vabariigiks.

1960ndatel aastatel hakkasid ülemvõimu saavutama föderalismi pooldajad ning tsentraliseerimise eest võitlejad jäid vähemusse. Esmakordselt arutati erineval majanduslikul järjel olevate vabariikide ühetaolisest kohtlemisest tulenevaid ohte Jugoslaavia Kommunistide Liiga 8. kongressil 1964. aastal.

Jugoslaavia Kommunistide Liiga reorganiseeriti 1966. aastal: täitevnõukogu liikmete arvu vähendati üheteistkümneni ning sellele anti nii täidesaatva kui ka haldusorgani volitused. Riigi poliitikat hakkas kujundama vastloodud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee Presiidium.

1960ndatel aastatel ei olnud kompartei liikmeid eriti palju; seda peeti ühiskondliku ja poliitilise stabiilsuse märgiks. Samas käisid ikkagi arutelud selle üle, kuidas jagada otsustusõigust ja pädevusi vabariikide ja föderatsiooni tasandi vahel. 1966. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee plenaaristungil kaotas usalduse ja visati parteist välja Aleksandar Ranković, mees, kes oli ise varem juhtinud parteisse värbamist ning riigi jõustruktuure.

Sellele järgnes märkimisväärne ühiskondliku ja poliitilise elu liberaliseerimine. Vabariikides tõstsid üha julgemalt häält põhjalike reformide toetajad: nii toimus see Sloveenias, Horvaatias (eriti horvaatia kevade liikumine), Serbias (serbia liberalism) ja Makedoonias. Seetõttu tehti 1960ndate lõpul ja 1970ndate alguses põhiseaduses mitmeid muudatusi, mis suurendasid vabariikide õigusi täitevvõimu rakendamisel. Kuna föderaaltasandi võimu domineerimisele hakkasid vastu vabariikide õiguste pooldajad, siis otsustas Jugoslaavia liider 1972. aastal korraldada puhastuse ja kõrvaldada võimult reformimeelsed poliitikud. Tema eesmärgiks oli säilitada nii partei kui ka riigi ühtsus.

1974. aastal vastu võetud põhiseaduses olid tagatised riigi järjepidevuse säilitamiseks juhuks, kui Josip Broz Tito ükskord sureb. Uue põhiseaduse kohaselt koosnes Jugoslaavia Presiidium kaheksast liikmest – üks igast vabariigist või piirkonnast. Tito kuulutati põhiseadusega eluaegseks presidendiks. Föderaaltasandi pädevused hõlmasid välispoliitikat, majandust ja riigikaitset. Järjekordne tõend süsteemi allakäigust oli 1976. aastal vastuvõetud ühistöö seaduse (The Law on Associated Labour) alusel algatatud reformi läbikukkumine, mille eesmärgiks oli reformida tööliste enesejuhtimise süsteemi, tekitades nõnda illusiooni ühiskondlikust subjektiivsusest.

Pärast Tito surma 4. mail 1980. aastal läks võim presiidiumile, kuid see ei olnud suuteline läbi viima vajalikke muutusi vabariikide laiaulatuslikes pädevustes. Üha rohkem räägiti lahkulöömisest, eriti Kosovo albaanlaste seas. Tito-taolise karismaatilise juhi puudumisel hakkasid vabariigid keskenduma oma huvidele, mitte föderaalriigi omadele. Arvestades Jugoslaavia keerukat riiklikku struktuuri, olid eri piirkondade huvid sageli üksteisega vastuolus.

1990. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) 14. kongressil lükati Serbia võimude ettepanekud tagasi, Sloveenia ja Horvaatia delegaadid lahkusid kongressilt sootuks, ning Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia ei olnud nõus ettepanekuga naasta tsentraliseeritud juhtimise juurde. Sedamööda, kuidas olukord maailmas muutus ja vabanemistuuled hakkasid puhuma Kesk- ja Ida-Euroopas, ei vaadelnud ka maailma suurriigid Jugoslaaviat enam ühtse riigina. 1991-1992 lagunes kogu riik, vabariigid saavutasid iseseisvuse, kuid sellega kaasnes kodusõda Horvaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas.

Repressioonid

Sedamööda, kuidas partisanid jõudu kogusid ja liitlasväed neid Jugoslaavia peamise vastupanuliikumisena tunnustasid, hakkasid  tšetnikud detsembris 1944 Bosnia kaudu Austriasse taganema. Neist umbes 5 000 vahistati Sloveenias Zidani Mosti lähedal. 1 500 lasti maha ja vaid 150 inimesel õnnestus Austriasse jääda. Hukatute hulgas oli Montenegro metropoliit Joanikije ja üks teine temaga kaasas olnud vaimulik, kes oli varem itaallastega koostööd teinud.

Ajaloolase Ivo Goldsteini andmetel olid „rahvavaenlaste” vastased repressioonid eriti hullud just Montenegros, ja seda osaliselt ka piirkonnas domineerinud sõjapidamise meetodite tõttu.

1970. aastatel toimunud repressioonide käigus vahistasid Jugoslaavia võimud võitluses nõukogude kommunistliku mudeli vastu 1974. aastal nn Bari rühmituse, mille juhiks oli kindral Vlado Dapčević. Dapčević põgenes Rumeeniasse, kuid võeti seal 1975. aastal kinni ja anti Jugoslaaviale välja. Ajavahemikul 1948-1988 oli ta 21 aastat vangis.

Katarina Spelnjaki väitel ei olnud Montenegros praktiliselt dissidentlust kui sellist ja seda tänu riikliku repressiivse poliitika leevendamisele 1950ndatel aastatel.

 

Majandus

1945. ja 1946. aasta riiklikku kollektiviseerimise ja natsionaliseerimise poliitikat aitas läbi viia asjaolu, et 1941. aastal olid Itaalia okupandid kuulutanud välja eraomandi ja riigiettevõtete konfiskeerimise. Vastutasuks lubasid itaallased tagada kõigile elatise, mis mägises Montenegros oli alati suureks probleemiks olnud. Põllumajandusreformi ja koloniseerimise seaduse alusel asus ligi 40 000 inimest ümber Vojvodinasse. Tollal elas 75% Montenegro kodanikest maapiirkondades.

Noorte vabatahtlike abiga ehitati 60 km raudteed Titogradi ja Nikšići vahele; samuti rajati kaks elektri- ja soojatootmisjaama ning üks hüdroelektrijaam.

Hinnangute kohaselt kasvas massilise industrialiseerimise tagajärjel tööstustoodang aastatel 1947-1979 kolmkümmend korda, ning 1970ndate aastate lõpus andis tööstussektor 31,8% rahvamajanduse kogutoodangust (RKT) (võrdluseks: enne Teist maailmasõda alla 10% RKTst).

Esimeses, 1946. aastal vastu võetud viisaastakuplaanis nähti ette kõige enam tööstusinvesteeringuid vähimarenenud vabariikidele nagu Montenegro. Suurimad uusobjektid olid ehitusmaterjalide tootmise tehas Radoje Dakić Titogradis ja elektriseadmetele spetsialiseerunud vabrik Obod Cetinjes.

Aastate 1957-1961 viisaastakuplaanis kavandati tööstuse märkimisväärset kaasajastamist vähimaerenenud piirkondades Makedoonias, Kosovos ja Montenegros. 1961. aastal valmis Niksićis terasekombinaat ning kümme aastat hiljem alumiiniumi töötlemise tehas Titogradis.

1965. aastal loodud vähemaerenenud piirkondade toetamise fondist said toetust Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia. Küllap oli põhjuseks Montenegro suhteliselt tugev poliitiline mõju, et ainsana neid vahendeid tõhusalt kasutada suutis.

1950ndatel aastatel oli majanduskasvu indeks 6,5%, 1960ndatel oli kasv veidi aeglasem – 6,3% ja 1970ndatel veelgi viletsam – 5,7%.

Selle mägise vabariigi taristu ja transpordivõrgustik arenesid tõesti hästi. 1980. aastaks oli ehitatud 1 650 km teid ja 227 km raudteid. Kõige tähtsam projekt oli Bari ja Belgradi vaheline raudteeliin, mis valmis 1976. aastal. 1950ndatel ja 1960ndate alguses rajati Bari kaasaegne sadam ning 1961. aastal valmis lennujaam Podgoricas.

Industrialiseerimine muutis Montenegro töökohtade struktuuri. 1980. aastaks töötas vaid 25% täiskasvanud elanikkonnast põllumajanduses. 1980ndate aastate kriis andis Montenegrole raske löögi. Eriti kannatas vabariik kohalike tootmisettevõtete ebatõhususe pärast. Majanduslikke ja logistilisi sidemeid oli perifeerse asukoha tõttu raske luua.

1990. aastal oli SKT ühe Montenegro elaniku kohta umbes 2 000 dollarit, samas oli Jugoslaavia keskmine veidi alla 3 000 dollari ning Sloveenia SKT 4 500 dollarit elaniku kohta.

Ühiskond ja kultuur

Agitpropiga püüti kogu Montenegrot mõjutada. Näiteks Antun Pogačari luule oli pühendatud Niksići-Titogradi raudteele (poeem „Raudtee ehitamine”) ja Titogradi teatri näitlejad mängisid otse raudtee ehitusel.

Eriti Agitpropi aastatel oli väga kuulus Montenegro kirjanik Radovan Zogović, teda ülistati kui „Jugoslaavia Ždanovit”, kuid kes Stalini toetamise kahtlusega parteist hiljem välja heideti.

Montenegro Rahvusteater asutati Titogradis 1953. aastal ning Titogradi televisioon läks eetrisse 1960ndatel aastatel.

Veljko Vlahovići nimeline ülikool avati 1974. aastal. 1950ndate alguses omandas kõrgharidust üle 20 000 montenegrolase, kolmandik neist õppis vabariigist väljaspool.

1973. aastal loodi Montenegro Teaduste ja Kunstide Ühing, mis 1976. aastal nimetati ümber Montenegro Teaduste ja Kunstide Akadeemiaks.

Filmikunsti propagandaväärtust silmas pidades loodi kõigis vabariikides filmistuudiod. Montenegro stuudio, Lovćen Film asutati 1947. aastal. Kõige tuntum Montenegro filmirežissöör oli Veljko Bulajić, kes lõi filmi „Lahing Neretva ääres”.

Kuna Montenegro asus riigi äärealal ning tema kultuuritraditsioonid polnud eriti tugevad, töötasid vabariigi kunstitegelased peamiselt Belgradis (näiteks maalikunstnikud Milo Milutinović ja Petar Luburda).

Mihailo Lalić oli kirjanik, kelle 1950ndate ja 1960ndate aastate tööd erinesid Agitpropi aastaid iseloomustanud müütidest partisanide kohta. Ta on Montenegro väljapaistvamaid kirjanikke, kes kujutas oma romaanides (näiteks „Pulm” - The Wedding, „Õel kevade” - The Evil Spring, ning eriti „Nutumägi” - The Mountain of Cries ja „Tagaajamine” - The Pursuit) sõjakoledusi, Kolašini vanglat ja sealsete vangide represseerimist, tšetnike ja Itaalia okupantide kuritegusid tsiviilelanikkonna vastu. 

Militarism

Teise maailmasõja lõpul oli Jugoslaavia Rahvavabastusarmees (NOVJ) 800 000 sõjaväelast. Armee ülemjuhataja oli Josip Broz Tito. 1941-1945 oli armees iga tasandi üksustel kaks ülemat: komissar (politruk) ja komandör. 1945. aastal toimunud ümberkorralduste käigus vähendati koosseisu poole võrra ja armee nimetati ümber Jugoslaavia Rahvaarmeeks (YPA). See oli üks peamisi Jugoslaavia režiimi legitimeerimise allikaid.

Josip Broz Tito oli armee ülemjuhataja 1941-1980. Perioodil 1941-1945 oli ta Rahvavabastamise Partisaniüksuste Kindralstaabi ülem. Sellest sai hiljem Jugoslaavia Rahvavabastusarmee Peastaap. 1943. aastal toimunud AVNOJ teisel istungil valiti Tito Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee nimelise ajutise täitevorgani presidendiks.

See tagas talle NOVJ ülemjuhataja koha. 1946. aasta põhiseadusega anti parlamendile voli valida ülemjuhataja, kuid arvestades Tito egiidi all tegutseva poliitbüroo kõikvõimsust, ei olnud kahtlust, keda valida. 1953. aasta põhiseadusega sätestati, et vabariigi president on automaatselt ka vägede ülemjuhataja. Ka järgnevates põhiseadustes olid samasugused sätted, ainult selle vahega, et 1970ndatel vastuvõetud põhiseadustes oli võim antud Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Presiidiumile, mida samuti juhatas Tito.

Pärast 1953. aastat toetasid Presiidiumi föderatsiooni kaitsesekretärid (alates 1971. aastast kaitseministrid): Ivan Gošnjak (1953-1967), Nikola Ljubičić (1967-1982), Branko Mamula (1982-1988) ja Veljko Kadijević (1988-1992). Nad andsid aru parlamendile, föderatiivtasandi võimudele (SIV) ja ülemjuhatajale. 1940ndate lõpu ja 1950ndate alguse konflikt idabloki riikidega tõi kaasa riigieelarve kaitsekulutuste tohutu kasvu: 1952. aastal kulutati riigieelarvest kaitsele 22-24%. Varsti hakkasid kulutused siiski vähenema ning 1956. aastal moodustasid kaitsekulud riigieelarvest 10,8%.

Pärast seda, kui 1950ndate aastate keskel suhted Belgrad ja Moskva vahel lahenesid, muutus sõjaline doktriin ning uueks sihiks sai riigi kaitsmine NATO eest. Järgmine suunamuutus toimus pärast seda, kui viis Varssavi pakti riiki tungisid 1968. aasta augustikuus Tšehhoslovakkiasse. Sõjalisest rünnakust Tšehhoslovakkia vastu lähtus territoriaalkaitse algatus, mille kohaselt vabariigid ise pidid organiseerima kaitset välismaiste agressorite invasiooni puhul.

Kindral Gošnjaki taktikaline plaan nägi territoriaalkaitseks ette partisaniüksuste loomise. 1968. aasta lõpul algas vabariikides rahva kaitsejõudude loomine ning föderaalse parlamendi poolt 11. veebruaril 1969 vastu võetud üldrahvaliku kaitse seadusega sai alguse kogu maa militariseerimine. Relvajõud kujundati ümber nõnda, et iga vabariigi pealinn pidi korraldama oma relvajõudude juhtimise, sest territoriaalkaitse eest vastutas iga vabariigi juhtkond.

Jugoslaavia Rahvaarmees domineerisid Serbia ja Montenegro sõjaväelased. 1953. aastal moodustasid armee kõrgematest ohvitseridest 53% serblased (kuigi kogu rahvastiku hulgas oli nende osakaal vaid 41,7%), 10,8% montenegrolased (osakaal rahvastikus 2,8%) ja 20,3% horvaadid (osakaal rahvastikus 23,5%).

Proportsioonid olid täiesti paigast ära Bosnias ja Hertsegoviinas, kus serblased domineerisid ülekaalukalt partei-, armee- ja julgeolekustruktuurides, põhjuseks üks paljudest Teise maailmasõja ajal lahendamata jäänud siseriiklikest konfliktidest. Taoline ebaproportsionaalne jagunemine ilmnes enim 1980ndatel aastatel, mil serblased ja montenegrolased moodustasid peaaegu 70% kõigist kõrgematest sõjaväelastest.

1974. aasta põhiseadus rõhutas YPA olulist rolli riigi ühtsuse kaitsmisel. Territoriaalkaitse jõududele suurema autonoomia andmine ja sellega kaasnev killustumine ei meeldinud kõrgematele sõjaväelastele.

Horvaatiast pärit serblane Branko Mamula sai 1980ndatel aastatel kaitseministriks ning püüdis hiljem territoriaalarmeed YPAle allutada, et relvajõude tsentraliseerida ning rohkem relvastusse investeerida. Ta saavutas oma eesmärgi 1987. aastal vastu võetud seadusega, mis võttis vabariikidelt territoriaalkaitse korraldamise pädevuse ning allutas selle YPA Kindralstaabile.

1990. aastal Horvaatias ja Sloveenias vastu võetud põhiseaduse parandustega anti kontroll territoriaalkaitse üle tagasi vabariikidele, põhjustades nõnda konflikti YPAga. Sloveenias ei tekkinud seoses sellega erilisi probleeme, kuna rahvastik koosnes põhiliselt sloveenidest. Kuid Horvaatias hõlmas territoriaalkaitse nii serblasi kui ka horvaate, kes teenisid külg külje kõrval. Vabariigid kuulutasid end järjest iseseisvaks ning alates 1991. aasta oktoobrist jäi YPA Serbia võimude alluvusse. Serbial ja tema autonoomsetel piirkondadel (vaatamata autonoomia kaotamisele 1989. aastal) ning Montenegrol olid endiselt esindajad Presiidiumis. Aprillis 1992 sai YPA ametikult Jugoslaavia armeeks, kus teenisid vaid serblased ja montenegrolased.

Riigi lagunemise märke nähes toetasid YPA kindralid Veljko Kadijević ja Branko Mamula tugevasti Jugoslaavia säilitamist ühtse riigina.


Niipea kui Horvaatia vastu 1991. aasta kevadel ja suvel peetud sõjas langesid esimesed Makedoonia armee sõdurid, nõudsid makedoonlased, et nad võiksid teenida ainult oma vabariigi relvajõududes. Föderaalvalitsus keeldus. Kuid sellest polnud mingit kasu, sest Makedoonia katkestas kõik sidemed Jugoslaavia sõjaväega, kui kuulutas end 1991. aasta septembris iseseisvaks ja võttis 1991. aasta novembris vastu esimese põhiseaduse. 1992. aasta veebruaris võeti Skopjes vastu sõjaväeteenistust reguleerivad seadused ning samal kuul sõlmiti kokkulepe, mille alusel YPA tõmbas oma väed vabariigist välja.

Kui puhkes sõda Sloveenias ja Horvaatias, otsustas Bosnia ja Hertsegoviina Kommunistide Liiga Presiidiumi president Alija Izetbegović septembris 1991 lõpetada uute sõdurite YPA teenistusse kutsumise. Veel novembris 1991 väitis Izetbegović, et Horvaatias käimasolev sõda ei ole seotud Bosniaga. Samas aga baseerusid Bosnias üksused, mis viisid Horvaatias läbi sõjalisi operatsioone.

Detsembris 1991 nõudis Slobodan Milošević YPA üksuste üleviimist Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Selle tulemusena koondusid väed järkjärgult Serbia tugipunktidesse. Juunis 1992 nõudis Izetbegović, et YPA lahkuks Bosniast. YPA staatuse üle Bosnias ja Hertsegoviinas pidasid Skopjes kõnelusi föderaalriigi presiidiumi liige Branko Kostić, Bosnia ja Hertsegoviina presiidiumi liige Izetbegović ja kaitseministri kohusetäitja Blagoje Adzić. Esialgu lükati kõnelused edasi, kuid hiljem ühines nendega YPA, kes asus serblaste poolele.

 

Kirjandus:

Andjelić, N., Bosnia-Herzegovina. The end of a Legacy, London 2003.

Andrijašević Ž, Istorija Crne Gore, Beograd 2015.

Banac I., Sa Staljinom protiv Tita, Zagreb 1990.

Bilić J., ’71. Koja je to godina, Zagreb 1990.

Bougarel X., Bosnian Muslims and the Yugoslav Idea, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Cipek T., The Croats and Yugoslavism, Djokić D.(ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Clissold S., Djilas. The Progess of a Revolutionary, Hounslow, Middlesex 1983.

Cvetković S., „Kradljivci tuđih leđa“. Obračun sa anarholiberalističkim grupama u SFRJ posle 1968., „Istorija 20. veka”, br. 3/2011.

Cvetković S., Politička represija u Srbiji i Jugoslaviji 1944-1985, „Istorija 20 veka”, br. 2/2008.

Čuvalo A., The Croatian National Movement 1966-1972, New York 1990.

Ćosić- Vukić A., Časopis Javnost 1980, Beorad 2011.

Dabčević-Kučar S., Hrvatski snovi i stvarnost, Zagreb 2002.

Dimić L., Istorija srpske državnosti, Srbi u Jugoslaviji, knjiga III, Novi Sad 2001.

Dimić L., Srbi i Jugoslavija, Beograd 1997.

Djurdjev G., Wojwodina i jej dążenia do autonomii, [w:] Przemiany w świadomości i kulturze duchowej narodów Jugosławii po 1991 roku, Kraków 1999

Dorivojević I., Slika jednog društva. Životne prilike na srpskom selu 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 2/2011.

Dobrivojević I., Život u socijalizmu. Prilog proučavanju životnog standarda građana u FNRJ 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 1/2009.  

Dragović-Soso J., „Spasioci nacije”. Intelektualna opozicija Srbije i oživljavanje nacionalizma, Beograd 2004.

Erić Z., 50 umetnika iz zbirki Muzeja Savremene Umetnosti- jugoslovenska umetnost od 1951 do 1989 (Catalogue of the exhibition in the Museum of the Conteporary Art in Belgrade Yugoslav Art from 1951 to 1989, X-XII  2014 Belgrade), see: https://www.academia.edu/36275619/Jugoslovenska_umetnost_od_1951._do_1989._Yugoslav_Art_from_1951_to_1989

Gibianskii L., Federative Projects of the Balkan Communists and the USSR Policy during Second World War and the Beginning of the Cold War, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011

Goldstein I., Povijest Hrvatske, Zagreb 2008.

Goulding D. J., Jugoslavensko filmsko iskustvo 1945-2001. Oslobođeni film, Zagreb 2004.

Golubović V., S Marxom protiv Staljina. Jugoslovenska filozofska kritika staljinizma 1950-1960, Zagreb 1983.

Grunewald O., Rosenblum-Cale K., Human Rights in Yugoslavia, New York 1986.

Haug H. K., Creating a Socialist Yugoslavia. Tito, Communist Leadership and the National Question, New York 2012.

Janjatović P., Ilustrovana Yu-Rosk Enciklopedija 1960-1997, Beograd 1997.

Jelavich B., Historia Bałkanów wiek XX, t.2, Kraków 2005.

Jović D, Yugoslavism and Yugoslav Communism: From Tito to Kardelj, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Klasić H., Jugoslavija i svijet 1968., Zagreb 2012.

Kołakowski L., Główne nurty marksizmu, Warszawa 2009.

Kovačev S., Matijaščić Z., Petrović J., Vojnoindustrijski kompleks SFRJ, „Polemos” br. 17, Zagreb 2006.

Kullaa R. E., Origins of the Tito–Stalin Split Within the Wider Set of Yugoslav-Soviet Relations (1941–1948), Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Lampe J. R., Yugoslavia. Twice there was a Country, Cambridge 2007.

Małczak L., Croatica. Literatura i kultura chorwacka w Polsce w latach 1944-1989, Katowice 2013.

Marijan D., Slom Titove armije. JNA  raspad Jugoslavije 1987.-1992, Zagreb 2008.

Marković P., Radnički štrajkovi u socijalističkom i tranzicionom društvu Jugoslavije i Srbije, „Tokovi Istorije” br. 1/2014.

Marković P., Trajnost i promena. Društvena istorija socijalističke i postsocijalističke svakodnevnice u Jugoslaviji i Srbiji, Beograd 2007.

Maticka M., Agrarna reforma i kolonizacija u Hrvatskoj 1945.–1948., Zagreb 1990.

Mihaljević J., Komunizam i čovjek. Odnos vlasti i pojedinca u Hrvatskoj od 1958. do 1972. godine, Zagreb 2016.

Miloradović G., „Hegemonisti” i „revolucionari” odnos KPJ/SKJ prema kulturnoj eliti u Jugoslaviji tokom 40-ih i 50-ih godina 20. veka, „Istorija 20. veka”, br. 2/2008.

Miloradović G., Staljinovi pokloni – Tematika jugoslavenskog igranog filma 1945.–1955., „Istorija 20. veka” br. 1/2002.

Milošević S., The Role of the Yugoslav Popular Front in Implementing Communist-Style Measures in Yugoslav Rural Areas (1945–1953), Tokovi Istorije br.  3/2018.

Mirković T., Naoružavanje i razvoj, Beorad 2007.

Nikolić K., Mač revolucije. Ozna u Jugoslaviji 1944-1946, Beograd 2013.

Nikolić K., Jedna izgubljena istorija- Srbija u  20. veku, Beograd 2017.

Pavlović V., Stalinism without Stalin. The Soviet Origins of Tito’s Yugoslavia 1937–1948, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Pavlovitch S.K., Historia Bałkanów 1804-1945, Warszawa 2009.

Pavlovitch S.K., Serbia, Montenegro and Yugoslavia, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Petnanović B., Istorija Jugoslavije  1918-1988. Treća knjiga: Socijalistička Jugoslavija 1945-1988, Beograd 1988.

Petsinis V., The Serbs and Vojvodina. Ethnic Identity within Multiethnic Region (Doctoral dissertation submitted in September 2004 at the University of Birmingham).

Pirjevec J., Tito i drugovi, Zagreb 2012.

Ponoš T., Na rubu revolucije. Studenti ‘71, Zagreb 2007.

Poulton H., Macedonians and Albanians as Yugoslavs, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Radelić Z., Hrvatska u Jugoslaviji 1918-1991, Zagreb 2006.

Radelić Z., Ozna/Udba: popisi neprijatelja i njihova kategorizacija (1940-ih i 1950-ih), „Časopis za suvremenu povijest”, br. 1/2017.

Rakonjac A., Obnova starih i uspostavljanje novih trgovinskih odnosa (1946-1947)- Jugoslavija, SSSR i strane „narodne demokratije”, „Tokovi istorije” 1/2018.

Rakonjac A., Počeci privrednog planiranja u Jugoslaviji 1946. godine- ideje, organizacija i institucionalizacija, „Tokovi istorije” 2/2016.

Russinow D., The Yugoslav Experiment 1948-74, Berkley and Los Angeles 1977.

Schuman M.A., Nations in Transition. Bosnia and Herzegovina, New York 2004.

Słownik dysydentów. Czołowe postacie ruchów opozycyjnych w krajach komunistycznych w latach 1956-1989, Tom. 1, Warszawa 2007.

Sokulski M., Mihajla Mihajlova droga od badacza literatury rosyjskiej do dysydenta (1964–1966), J. Szumski, Ł. Kamiński (ed.),  Letnia Szkoła Historii Najnowszej IPN, Warszawa 2016

Sokulski M., Previšić M., W opozycji do Moskwy. Jugosłowiańska „droga do socjalizmu” w latach 1948–1956, [w:] "Pamięć i Sprawiedliwość”, nr 2 (28), Warszawa 2016,

Spehnjak K., Cipek T., Disidenti, opozicija i otpor – Hrvatska i Jugoslavija 1945–1990, „Časopis za suvremenu povijest”  br. 2/2007.

Stawowy-Kawka I., Historia Macedonii, Wrocław 2010.

Popov N. (ed.), The Road to War in Serbia. Trauma and Catharsis, Budapest 2000.

Tomić Đ. , Atanacković P., Društvo u pokretu. Novi društveni pokreti u Jugoslaviji od 1968. do danas, Novi Sad 2009.

Tripalo M., Hrvatsko proljeće, Zagreb 2001.

Velikonja M., Slovenia's Yugoslav Century, D.Djokić (ed.), Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Wróblewska-Trochimiuk E., Widmo krąży po Europie. Korczulańska Szkoła Letnia,  „Slavia Meridionalis” nr 17/2017.

Żurek P., Słowenia pod rządami Tity (1945-1980). W cieniu Jugosławii, Warszawa 2017.

 

Intervjuud:

Danijel Ivin- historian, former dissident

Petar Janjatović- journalist, musician critique

Gordan Jovanović- social activist, former dissident

Dagomir Olujić-journalist, former dissident

Predrag Ristić- architect, former dissident