Leedu

Kommunistlik diktatuur Leedus. Nõukogude okupatsioon (1940-1941; 1944-1991)

Kuulsusrikka ajalooga Leedu oli keskajal oma territooriumilt suurimaid riike Euroopas, langedes hiljem aga naabrite rünnakute ohvriks ning kadudes maailmakaardilt. 1918.aastal taastas Leedu rahvusliku sõltumatuse ning asus üles ehitama iseseisvat riiki. 1939.aastal langes Leedu natsi Saksamaa ja kommunistliku Venemaa vahel sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti ohvriks, mille tulemusel Leedu 1940.aastal okupeeriti ning liideti NSV Liidu koosseisu. Kommunistlik okupatsioon käivitas Leedus genotsiidipoliitika, tsiviilühiskonna ja kodanikevabaduste hävitamise, senise elukorralduse ja majandusmudeli likvideerimise. Raske surve alla sattus katoliku kirik. Juba esimesel okupatsiooniaastal 1940-41 arreteerisid kommunistlikud võimud Leedus tuhandeid inimesi, küüditasid 1941. aasta juunis Siberisse 17 730 inimest ning hukkasid sõja alguses kohtuotsuseta sadu poliitvange.

1941-1944 oli Leedu okupeeritud natsi Saksamaa poolt, kes käivitas siin omakorda ulatusliku terrori. 1944.aastal okupeeris punavägi Leedu uuesti. Surumaks maha Leedus puhkenud partisaniliikumist kehtestasid kommunistlikud võimud, tappes karistusoperatsioonide käigus nii partisane kui tsiviilelanikke, arreteerides ning küüditades Siberisse sadu tuhandeid. Kommunistliku okupatsiooni käigus kaotas Leedu kokku 780 000 inimest, nende seas 21556 partisanisõja käigus, 275697 küüditatute GULAG-i saadetuna, 25 000 sõjas langenuna ja 440000 välismaale põgenenuna. Leedu kuulutas iseseisvuse taastatuks 1990.aastal, langedes aga 1991.aastal NSVL rünnaku ohvriks, mille tulemusel tapeti 13.jaanuaril 1991 Vilniuses 13 inimest. Kuigi Leedul õnnestus iseseisvus taastada, annavad okupatsiooni ajal löödud haavad veel pikalt tunda.

Ajalooline ülevaade

Leedu kuulutas iseseisvuse välja 16. veebruaril 1918, mil temast sai suveräänne demokraatlik riik.  Aastatel 1918-1926 oli Leedu demokraatlik vabariik, kus võim jagunes presidendi ja parlamendi (seimi) vahel. Riigil oli kolm demokraatlikult valitud presidenti: Antanas Smetona (1919-1920), Aleksandras Stulginskis (1920-1926) ja Kazys Grinius (juunist-detsembrini 1926).

17. detsembril 1926 toimunud riigipööre tegi lõpu Leedu demokraatiale. Riigipöörde järel kehtestati Antanas Smetona autoritaarne režiim. Sametiseks diktatuuriks nimetatud režiim tugines armeele, poliitilisele politseile ja bürokraatlikule riigiaparaadile ning selle poliitiline võim toetus Leedu Rahvuslaste ja Vabariiklaste Liidule (Lietuvos Tautininkų Sąjunga). 1927. aasta kevadel saadeti seim laiali. Aastatel 1927-1936 Leedus parlamenti ei olnud.

1936. aastal toimusid taas parlamendivalimised, kuid need polnud demokraatlikud. Kandidaate tohtisid üles seada vaid need kohalikud omavalitsused, mis olid täielikult  Leedu Rahvuslaste ja Vabariiklaste Liidu kontrolli all. Nad said kerge vaevaga absoluutse enamuse, võites uues seimis 42 kohta 49st; ülejäänud kohad said Smetonale lojaalsed rahvaesindajad, kes sõltusid tema toetusest. Sel perioodil oli seimil väga piiratud võim, seimi poolt vastu võetud seadused jõustusid vaid siis, kui president oli need heaks kiitnud ja allkirjastanud. Pärast 1926. aasta riigipööret oli teistel poliitilistel parteidel (kristlikud demokraadid, Talurahvaliit ja sotsiaaldemokraadid) väga keeruline autoritaarses Leedu riigis tegutseda. 1936. aastal keelustati need parteid sootuks. Autoritaarne režiim kehtestas riigis ka sõjaseisukorra. See võimaldas kergesti igasugust poliitilist opositsiooni maha suruda.

Sõdadevahelisel ajal kuulutati Leedu Kommunistlik Partei (LCP) ebaseaduslikuks ning pidi jätkama oma tegevust põranda all. Leedu kompartei oli otseselt seotud NSV Liidu Kommunistliku Parteiga ja sai sellelt pidevalt toetust. Leedu valitsuse selleaegsed jõupingutused kommunistide tegevuse lämmatamiseks ei kandud eriti vilja, sest partei liikmeskond oli alates 1920ndate aastate algusest üha kasvanud. LCPil oli siis vaid mõnisada liiget, kellest enamik polnud küll etnilised leedulased, kuid siiski Leedu kodanikud. Juunis 1940, vahetult enne Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, oli LCP liikmeid umbes 1 600. 54,4% olid leedulased, 30,6% juudid ja 14,2% venelased. Suurem osa Leedu poliitvange olid kommunistid. Näiteks 1940. aastal mõisteti poliitilistel põhjustel ja valitsusevastase tegevuse eest süüdi 350 inimest, kellest 267 olid kohtu all kommunistliku tegevuse eest.

Enne 1939. aasta märtsikuud oli Leedu pindala 55 670 km². Pärast seda, kui Hitler 1939. aasta märtsis Klaipėda (Memeli) piirkonna annekteeris, jäi Leedule 52 822 km². Sama aasta oktoobris NSV Liiduga sõlmitud (baaside) lepinguga sai Leedu Vilniuse piirkonna tagasi ning riigi pindala oli seejärel 59 731 km². 1945. aastal võttis NSV Liit Klaipėda piirkonna üle ja muutis selle ühes okupeeritud Leeduga oma riigi territooriumiks. Perioodil 1945-1991 oli Leedu pindala 65 300 km².

Pärast Nõukogude Liigu lagunemist toimus vaid väike muudatus ning praegu on Leedu pindala 65 286 km². 1940. aastal elas Leedus üle kolme miljoni elaniku. Kuid Teine maailmasõda, nõukogude ja saksa okupatsioonid, poliitilised repressioonid, sh holokaust ja 1941. aasta massiküüditamine, mõjusid rahvaarvule katastroofiliselt. Kahjuks puuduvad usaldusväärsed andmed selle kohta, kui palju oli Leedus elanikke siis, kui NSV Liit riigi pärast Teist maailmasõda uuesti okupeeris. Erinevate allikate kohaselt võis see 1944. aastal jääda vahemikku 1,4 miljonit (ametlikult registreeritud isikute arv) kuni 2,5 miljonit (kõige optimistlikemate arvestuste kohaselt). Kui nõukogude okupatsioon lõppes ja NSV Liit kokku kukkus, oli Leedus umbes 3,7 miljonit elanikku[1].

Leedus ei rõõmustatud kommunistliku režiimi kehtestamise üle: ajavahemikus 1944-1953 toimus üle kogu riigi relvastatud võitlus nõukogude korra vastu. Selle võitluse käigus hukkus 20 500 metsavenda ja nende toetajat[2].

 

[1] Vitalija Stravinskienė, Demografiniai pokyčiai Lietuvoje 1944–1989 m. (statistinis aspektas), Istorija, 2016, Vol. 103, No. 3, lk 27–50.

[2] The Anti-Soviet Resistance in the Baltic States, Arvydas Anušauskas (ed.), Vilnius: LGGRTC, 2006.

 

Poliitika

Nõukogude Liidu Leedu okupeerimise plaanide aluseks oli Nõukogude Liidu ja Saksamaa mittekallaletungileping (nn Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle salaprotokollid), mille sõlmisid Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees ning välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov 23. augustil 1939. Pärast seda, kui Nõukogude Liit tungis 17. septembril 1939 kallale Poolale, sunniti Soomet ja Balti riike, sh Leedut sõlmima vastastikuse abistamise pakte Nõukogude Liiduga. Tollal ajas Leedu valitsus ja eriti president Antanas Smetona neutraliteedipoliitikat. Kaks päeva pärast Poolasse tungimist vallutas punaarmee Vilniuse, mis oli suurema osa sõdadevahelisest ajast olnud Poola kontrolli all.

Juba 29. septembril 1939 tegi Molotov Leedu valitsusele ettepanku alustada läbirääkimisi Nõukogude Liiduga diplomaatiliste suhete edendamiseks. 7. oktoobril saabus Leedu välisminister Juozas Urbšys koos Leedu poliitikute ja diplomaatide delegatsiooniga Moskvasse. Selsamal saatuslikul päeval nõudis Stalin, et Leedu sõlmiks NSV Liiduga vastastikuse abistamise lepingu. Selle lepingu raames antaks Vilnius tagasi Leedule ning vastutasuks peaks Leedu lubama oma territooriumile luua punaarmee baasid.      

10. oktoobril 1939 allkirjastasid Urbšys ja Molotov  Leedu Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise ja Vilniuse ning Vilniuse piirkonna Leedu Vabariigile üleandmise lepingu. Selle kohaselt pidi novembri keskpaigaks saabuma Leetu 18 786 punaarmeelast. Pärast lepingu allkirjastamist ei olnud Leedu enam neutraalne riik ega saanud ajada iseseisvat välispoliitikat. Lepinguga sai Leedu tagasi Vilniuse piirkonna ning peaaegu 7 000 ruutkilomeetrit territooriumi. Tagasisaadud piirkonnas elas umbes 450 000 inimest.

25. mail 1940 esitas Molotov Leedu Moskva suursaadik Ladas Natkevičiusele noodi, milles Leedu valitsust süüdistati punaarmee sõdurite röövimises. 7. juunil 1940. aastal olid Leedu piirile sissetungi eesmärgiga koondatud Nõukogude väed. Leedule esitati veel üks süüdistus: nimelt olevat sõlmitud Läti ja Eestiga salajane sõjaline liit Nõukogude Liidu vastu. Kumbki süüdistus ei vastanud tõele. Samal ajal kui Leedu president, valitsus, peaminister ja välisminister püüdsid olukorda kodus ja Moskvas lahendada, tegi NSV liit viimaseid ettevalmistusi Leedu ründamiseks. 10. juunil 1940 mobiliseeriti 11. ja 3. armee: kokku umbes 221 260 sõjaväelast, 1 140 lahingulennukit, 1 513 tankid, 245 soomustransportööri, 2 946 miinipildujat ja suurtükki, pluss need 18 786 nõukogude kontingendi sõdurit, kes baseerusid Leedus juba alates 1939. aastast.

11. juunil 1940 viimistleti Leedu sõjalise okupeerimise plaane Valgevene Sõjaväeringkonna ülema kindral Dmitry Pavlovi juhtimisel. Üksustele jagati välja konkreetsed ülesanded. 14. juuni 1940. aasta hilisõhtul saatis Molotov NSV Liidu valitsuse ultimaatumi Leedu välisminister Juozas Urbšysile. Selles süüdistati Leedut vastastikuse abistamise pakti rikkumises ja esitati kolm nõudmist: 1. anda siseminister Kazys Skučas ja Riikliku Julgeolekuameti direktor Augustinas Povilaitis kohtu alla; 2. panna kokku uus valitsus, mis on Moskvale meele järele; 3. lubada Leedusse siseneda piiramatul arvul punaarmeelasi.

Molotov nõudis Leedu valitsuselt vastust 15. juuni hommikul kella kümneks (kella üheksaks Leedu aja järgi). Kuni 15. juuni varahommikuni kestnud valitsuse nõupidamisel oli president Smetona esialgu nõudnud vastu hakkamist, kuid kella seitsmeks 15. juuni varahommikul  oli valitsus otsustanud kõikidele nõukogude nõudmistele järele anda. President Smetona otsustas Leedust lahkuda ning määras presidendi kohusetäitjaks peaminister Antanas Merkyse.

Kremlil õnnestus korraldada nii, et Leedu armee ei avaldanud mitte mingit vastupanu. Punaarmee marssis Leedu peale kolmest suunast ja vallutas teeäärsed linnad. Peatselt saadeti Leetu Molotovi asetäitja Vladimir Dekanozov plaaniga liita Leedu Nõukogude Liiduga ja teha seda Leedu põhiseaduse ja teiste seaduste abil. Dekanozovi peamine ülesanne oli kokku panna tulevane nukuvalitsus.

17. juunil 1940 kirjutas presidendi kohusetäitja kuulekalt Dekanozovi käsu järgi alla kahele saatuslikule aktile. Esimesega määrati Justas Paleckis peaministriks ja tehti talle ülesandeks panna kokku Ministrite Nõukogu. Teise aktiga kinnitati uue valitsuse koosseis.

Leedu kommunistide pikaajaline liider Antanas Sniečkus, kes sõdadevahelisel ajal oli vangistatud, vabastati kohe pärast okupatsiooni algust. Ta määrati Riikliku Julgeolekukomitee direktoriks.

Sniečkus oli Leedu Kommunistliku Partei esimene sekretär alates 15. augustist 1940 kuni 22. jaanuarini 1974. Temale järgnesid selles ametis Valerijus Charazovas (jaanuar 1974-veebruar 1974), Petras Griškevičius (veebruar 1974-november 1987), Nikolajus Mitkinas (november 1987- detsember 1987), Ringaudas Songaila (detsember 1987-oktoober 1988) ja Algirdas Brazauskas (oktoober 1988-detsember 1989).

Pärast Paleckise juhitava nn rahvavalitsuse ametisse nimetamist, astus Merkys kohe tagasi. Paleckisest sai Leedu president ja Krėvė-Mickevičiusest peaminister.

18.-20. juunini peetud arutelud päädisid otsusega vabastada kommunistid ja teised poliitvangid, kes olid iseseisvas Leedus sõdadevahelisel perioodil kommunistliku tegevuse eest kinni istunud. 25. juunil legaliseeriti Leedu Kommunistlik Partei. 1. juulil 1940 saadeti seim laiali. Kuid kuni ametliku annekteerimiseni jäid muutmata Leedu Vabariigi nimi, põhiseadus ja muud seadused, valitsuse ja haldusstruktuurid. NSV Liidu esindajad kasutasid neid võtteid selleks, et nõukogude okupatsiooni ellu viia ilma leedu rahvas suuremaid kahtlusi äratamata.

5. juulil võttis Justas Paleckise juhitud Ministrite Nõukogu vastu nn rahvaseimi valimise seaduse. Pärast valimiskuupäevade kindlaksmääramist läks lahti valepropaganda ja agitatsiooni kampaania. Valimised toimusid 14.-15. juulil 1940. Tulemusi võltsiti jõhkralt, mistõttu polnud kommunistidel mingit probleemi vajalikku enamust saavutada. Uus seim kuulutas Leedus välja nõukogude korra ja nimetas riigi Leedu Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. Seejärel otsustasid saadikud „paluda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogul võtta Leedu Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu liikmeks“.  

20-liikmeline delegatsioon eesotsas Paleckisega sõitis Moskvasse, et edastada NSV Liidu Ülemnõukogule NSV Liiduga liitumise palve. 3. augustil „võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Leedu 14. liiduvabariigina liitu vastu“. Stalin ja Molotov saavutasid oma eesmärgi: Leedu okupeerimist ja annekteerimist võis kujutada kui vabatahtlikku NSV Liiduga ühinemise akti.

Pärast seda olulist sammu algas kõigi tähtsamate Leedu asutuste sovetiseerimine. Esiteks lammutati Leedu õigussüsteem. LNSVs avaldatud nõukogude propagandaväljaannetes selgitati, et kohtusüsteemi ja seaduste peamine ülesanne on „organiseerida rahvavaenlaste vastast võitlust“, mitte tagada seaduste järgimist. Õige pea muutus igapäevaseks asjaks poliitiliste vaenlaste vahistamine ja represseerimine.

Nõukogude Leedus hakati õige väheste muudatustega üle võtma seadusi, mis olid aastatel 1917-1940 kasutusel olnud Nõukogude Venemaal ja NSV Liidus. Näiteks puudus LNSVs oma kriminaalkoodeks, selle asemel kasutati kuni 1961. aastani Vene NFSV 1926. aasta kriminaalkoodeksit. Seega domineeris seaduste ja seadusandluse puhul täielikult nõukogude diskursus ning Leedu õigussüsteemi kujundamine nõukogude mudeli järgi on veel üks näide sovetiseerimisest.

Leedu territooriumil hakkasid aktiivselt tegutsema ka jälitus- ja repressiivorganid. Pärast Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal, loodi igas riigis, sh Leedus nõukogude salateenistus. Esialgu reorganiseeriti Leedu Riiklik Julgeolekuamet ning hakati sinna tööle võtma uusi ja usaldusväärseid isikuid. Õige pea alustas Leedus tegevust ka Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) alluvuses olev Riikliku Julgeoleku Valitsus. 3. veebruaril 1941 loodi NKVD Riikliku Julgeoleku Valitsuse asemel Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (NKGB). See oli NKVDst eraldiseisev struktuur ning tegeles riikliku julgeolekuga. Pärast Leedu taasokupeerimist 1944 taastati ka julgeolek, sedakorda NKGB–MVD (siseministeeriumi) nime all.

Aastatel 1944-1954 oli julgeoleku peamisteks ülesanneteks võitlus metsavendadega ja eri ühiskonnagruppide (haritlaste, vaimulikkonna, noorte ja endiste iseseisva Leedu poliitikute ja avaliku elu tegelaste) enese poole võitmine. Teine töövaldkond oli võitlus emigrantlike  organisatsioonide ja välismaiste salateenistuste agentide vastu. 1. aprillil 1954 loodi Ministrite Nõukogu alluvuses KGB. Oluline on märkida, et endised MGB töötajad seisid kõrgemal kui KGB töötajad. Jätkusid Stalini ajal kasutusel olnud töömeetodid ja salaoperatsioonid. Võrreldes MGB aparaadiga oli KGBl hoopis vähem töötajaid, kuid tegevus jätkus niisama aktiivselt; ainuke puudus seisnes selles, et KGBl ei olnud õigust massilisi vahistamisi läbi viia. Sellegipoolest oli KGB kõikvõimas ja tegutses aktiivselt kuni iseseisvuse väljakuulutamiseni 1990 aastal.

Repressioonid

Okupeeritud Leedus sattusid mõned ühiskonnagrupid eriti ränga nõukogude agressiooni ja repressioonide ohvriks.

Stalini ajal represseeriti teatud nn vaenlaste gruppe. Tolle perioodi nõukogude Leedu ajakirjandus ja propaganda armastas kujutada riigi vaenlastena:

a) endise eliidi ja võimuorganite esindajaid, endisi riigiteenistujaid ja kohtutöötajaid. Neid nimetati „kodanlikeks natsionalistideks“ ja pärast sõda „natsi-Saksamaa kodanlikeks natsionalistideks“ või „fašistideks”;

b) „klassivaenlasi”, keda kutsuti kulakuteks;

c) riigivara riisujaid, spekulante ja muid majanduskurjategijaid;

d) sabotööre.  

Tegelikult kannatasid massiliste repressioonide all hoopis: 1. endised valitsusliikmed, poliitikud, aristokraadid, rikkad, ettevõtjad, teised majandusliku või haritlaseliidi esindajad, teiste poliitiliste parteide liikmed ja kõigi eelpool nimetatute pereliikmed; 2. nõukogude termini „kulak“ alla sobituvad põllumehed; 3. nõukogudevastase opositsiooni ja vastupanuliikumise tegelased ja nende pereliikmed.

Esimesed poliitilised vahistamised sanktsioneeris 6.-7. juulil 1940 tollane Riikliku Julgeolekuameti direktor Antanas Sniečkus. Tema korraldusel tuli arreteerida „riigivastane element, kes tegi agitatsiooni rahvavalitsuse vastu“. 7. juulil võeti vastu „Riigivastaste poliitiliste parteide likvideerimise ettevalmistamise ja operatiivse likvideerimise plaan“. Löögi alla sattusid Rahvuslaste Liit, parempoolse poliitiku Augustinas Voldemarase toetajad, Talurahvaliit,  kristlikud demokraadid, esseerid, kaitseliidu taoline paramilitaarne organisatsioon Laskurite Liit (Riflemen's Union) ja teised. Plaani kohaselt tuli koostada nimekirjad kõigist isikutest, kes 10. juulil pidi vahistatama.

10.-17. juulini viis Riiklik Julgeolekuamet, kus nüüd töötasid uued, nõukogudemeelsed töötajad, koos NKVDga läbi esimesed massiarreteerimised. 10.-14. juulini vahistati 373 isikut. 19. juuliks oli vahistatuid 504, kellest 158 olid endise valitsuspartei Tautininkai liikmed. 31 isikut olid Voldemarase toetajad, samuti vahistati kristlikke demokraate, 8 Laskurite Liidu liiget ja 4 Talurahvaliidu liiget. Kinni võeti ka 148 Poola ohvitseri ning Poola vastupanuliikumise tegelast. Vahistati ka Vene valgete armee liikmeid, trotskiste, välismaa luureteenistuste agente jne. Enamik vahi alla võetud leedulastest olid poliitikud või avaliku elu tegelased: endised ministrid, ohvitserid, politseinikud, endised riigiasutuste ja -organisatsioonide juhid ja töötajad, ajalehtede peatoimetajad, ajakirjanikud jt.

17. juulil 1940 küüditati NSV Liitu iseseisva Leedu viimane peaminister Antanas Merkys ja välisminister Juozas Urbšys ning nende perekonnad. 23. juulil tõi NKVD 11 vahistatut Ljubjanka vanglasse. Nende hulgas olid endised siseministrid Kazys Skučas, Julius Čaplikas ja Silvestras Leonas, endised Leedu Riikliku Julgeolekuameti direktorid Jonas Statkus ja Augustinas Povilaitis. Augustikuu lõpuks oli vahistatud 1 313 inimest ja sama aasta lõpuks veel 1 472.

28. novembril 1940. aastal hakkas siseasjade rahvakomissar Aleksandras Gudzevičius viima ellu Beria 11. oktoobri 1939. aasta  dekreeti, mille kohaselt tuli registreerida kogu nõukogudevastane ja „ühiskonnaohtlik element“, kokku 63 isikute kategooriat. Kavas oli registreerida 320 000 endiste poliitiliste parteide ja organisatsioonide liiget. 13. jaanuariks 1941 oli NKVD registreerinud ka 17 939 Poola sõjapõgenikku, kellest enamik sattus nimekirja. 1940. aastal sattus suurem osa Leedus vahistatud isikuid kohalikesse vanglatesse. 11. septembril 1940 vangistati kokku 4 125 isikut.

Enamikku süüdistati Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58 alusel. 1. aprilli 1941 seisuga oli vange 6 200 (3 892 eeluurimise all ja 2 308 süüdi mõistetud). Kuni esimese massiküüditamiseni 14. juunil 1941 vahistati aastatel 1940-1941 6 606 inimest, keda süüdistati poliitilistes kuritegudes. Neist 3 835 olid leedulased (58,1%), 1 664 poolakad (25,2%), 334 juudid (5,1%), 262 venelased (4%) ja teiste rahvuste esindajad. Aprillist kuni juunini 1941 saadeti Gulagi laagritesse 3 565 vangi[1].

Esimene massiküüditamine toimus Leedus 14. juunil 1941. Selle aluseks oli Üleliidulise Kommunistliku Partei Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu salajane otsus „Sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti vabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast”. 23. mail 1941 võttis Leedu Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo vastu veel täiendava otsuse „Kontrrevolutsioonilise ja sotsiaalselt ohtliku elemendi arreteerimise ja väljasaatmise kohta Leedust”. Küüditamise peakorraldajaks määrati NSV Liidu siseasjade rahvakomissar Beria. Kordasaatjateks olid NKVD ja NKGB ning osaliselt ka miilits.

Kohaliku kompartei aktiiv aitas samuti. Kokku küüditati Leedust umbes 17 600 elanikku, sh naised-lapsed Komi Autonoomsesse Vabariiki ja Altai, Krasnojarski ja Novosibirski piirkondadesse. Ligikaudu 3 000 meest eraldati perekondadest ja saadeti vanglatesse ja Gulagi vangilaagritesse. Enim kannasid Leedu poliitiline ja kultuurieliit ning nende perekonnad. Väljasaadetute hulgas olid isegi endine Leedu president Aleksandras Stulginskis ja endine peaminister Pranas Dovydaitis. Küüditati ligi 1 200 kooliõpetajat ja 79 preestrit[2].

Leedu vangide ja tsiviilisikute massiline hukkamine pandi toime 22.-27. juunini Leedu ja Valgevene territooriumil. 230 vangi tapeti Pravieniškėsi koonduslaagris, 15 Leedust pärit vangi mõisteti surma ja otsus viidi täide ühes Minski vanglas. Peale selle hukati väiksemal arvul vange ja tsiviilisikuid mitmes riigi eri paigas. Tolle nädala jooksul viidi kokku läbi ligi 40 sellist massihukkamist. 25. juunil 1941 piinati jõhkralt ja seejärel tapeti grupp poliitvange Rainiai metsas.  

Ajavahemikul 15. juunist 1940 kuni 22. juunini 1941 vangistati, tapeti või küüditati Leedus kokku 23 000 inimest[3]. Pärast Leedu taasokupeerimist 1944. aastal jätkusid terror ja massilised repressioonid. Aastatel 1944-1953 mõisteti poliitilistel põhjustel vangi kokku 186 000 inimest ning küüditati 118 000. 20 000-25 000 Leedust pärit inimest suri vanglates ja vangilaagrites. Arvestuste kohaselt suri asumisel 28 000 inimest. Ka relvastatud vastupanuvõitluse inimkaod olid suured: erinevates lahingutes sai hukka 20 500 Leedu metsavenda[4].

1945. aastal küüditati Leedust kõigepealt sakslased, kes saadeti Tadžikistani. Ametlikel andmetel oli neid 854, kuid ühe nõukogudeaegse dokumendi järgi küüditati 1 048 sakslast.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel toimus veel mitu küüditamislainet. 1945 oli selliseid operatsioone kokku kaheksa, sh ülalmainitud sakslaste väljasaatmine. 1945. aastal saadeti kokku maalt välja 5 600 inimest. 1946. aastal toimus Leedust vaid üks küüditamise operatsioon.

Kõige rohkem inimesi küüditati aga operatsioonidega „Vesna“ (kevad) ja „Priboi“ (murdlaine). Need toimusid vastavalt 22.-27. maini 1948 ja 25.-28. märtsini 1949. NSV Liidu Ministrite Nõukogu korraldatud operatsioonidega saadeti asumisele umbes 70 000 inimest.

 „Priboi“ viidi Leedu NSVs, Läti NSVs ja Eesti NSVs läbi üheaegselt. „Vesna“ puhul piirduti vaid Leeduga. Ametlikult oli see uus terrorilaine suunatud metsavendade perede ja nende toetajate vastu. Tegelik eesmärk oli siiski soov murda vastupanu kollektiviseerimisele.

Erinevatel andmetel kaotas Leedu „Vesna“ käigus ligikaudu 40 000 inimest, kellest rohkem kui pooled olid naised ja lapsed. See oli Leedu ajaloo kõige massilisem küüditamise operatsioon. Operatsiooniga „Priboi“ saadeti asumisele ligi 30 000 inimest, eesmärgiga võidelda „kulakute“ vastu.

Oktoobris 1951 toimus veel üks suurem küüditamine koodnimega „Osen” (sügis). Sel korral olid sihtmärgiks „kulakud“ ja talumehed, kes keeldusid kolhoosi liikmeks astumast, lisaks kindral W. Andersi juhtimisel Poola armees võidelnute pered. Leedu territooriumilt otsustati küüditada 4 000 perekonda. Selle operatsiooniga saadeti asumisele rohkem kui 20 000 inimest. 1952. aastal küüditati inimesi viiel korral: 526 peret, kokku 3 000 inimest viidi kodudest minema. 1953. aastal saadeti välja juba varem küüditatute perekonnaliikmeid, sh palju alaealisi ja vanureid, kes varem olid pääsenud. Kokku toimus Leedu territooriumilt aastatel 1940-1941 ja 1944-1953 väljasaatmisi 35 korral.

Stalini surmaga lõppesid massilised repressioonid kogu NSV Liidus, sh ka Leedus. Siiski vahistati poliitilistel põhjustel ajavahemikus 1954-1986 üle tuhande dissidendi ja teise isiku.     


[1] Lithuania in 1940-1991:the History of Occupied Lithuania, Vilnius: LGGRTC, 2015, lk 49-104.

[2] Vanda Kašauskienė, "Deportations from Lithuania under Stalin. 1940-1953", Lithuanian Historical Studies, No 3, 1998, lk 74-75; Lithuania in 1940-1991:the History of Occupied Lithuania, Vilnius: LGGRTC, 2015, lk 98-104.

[3] http://genocid.lt/centras/lt/147/c/.

[4] http://genocid.lt/centras/lt/147/c/.

Majandus

Kohe pärast Leedu täielikku okupeerimist algas eraomandi hävitamine. Kõik majandussektorid kujundati kiiresti nõukogude malli järgi ümber. Ei tehtud katsetki võtta arvesse kohalikke majandustingimusi ega ajaloolisi traditsioone – nõukogude mudel pandi kehtima kõikjal. 12. juulil 1940 otsustas rahvavalitsus kanda NSV Liidu Riigipanka üle Leedu riigi kullavarud, mida hoiti pankades maailma eri paigus.

Kuid USA, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa valitsused ei teinud seda ning külmutasid Leedu kullavarud. Moskval õnnestus siiski saada Leedu kuld kätte Šveitsi ja Rootsi pankadest, koguväärtusega 19 miljonit Leedu litti (LTL). 22. juulil võttis rahvaseim vastu otsuse pankade ja suuremate tööstusettevõtete natsionaliseerimisest. 30. juulil loodi Ministrite Nõukogu juurde nn natsionaliseerimise komisjon, mille ülesandeks oli natsionaliseerimise koordineerimine.

26. juulil kuulutas presidendi kohustäitja Paleckis välja seaduse pankade natsionaliseerimise kohta, mille kohaselt pidi 46 krediidiasutust paari järgmise nädala jooksul riigi omandisse võetama. Kokku sattus löögi alla 202 ettevõtet ja organisatsiooni: pangad, kindlustusseltsid, krediidiühingud ja muud sarnased finantsasutused. Väiksemad krediidiasutused suleti, ülejäänud reorganiseeriti ja liideti NSV Liidu krediidiasutuste süsteemiga.

Leedu krediidiasutused kaotasid iseseisvuse ning muutusid NSV Liidu keskpankade süsteemi filiaalideks. 26. juulil 1940 võeti vastu ka seadus suuremate tööstusettevõtete natsionaliseerimise kohta. Selle kohaselt kuulusid natsionaliseerimisele kõik üle 20 töötajaga ettevõtted.

Tööstusettevõtete natsionaliseerimise viis läbi kommunist Motiejus Šumauskas, kes oli Leedu NSV ametiühingujuht ja kohaliku tööstuse rahvakomissar. Igas ettevõttes loodi nn natsionaliseerimise komitee. Kokku natsionaliseeriti Leedus üle tuhande tööstusettevõtte 40 000 töölise ning haldustöötajaga. Nende ettevõtete koguväärtus oli enam kui 413 miljonit Leedu litti.

1940. aasta 27. septembri Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega riigistati kõik kaubandusettevõtted, mille aastakäive oli üle 150 000 liti. Selliseid ettevõtteid oli riigis samuti üle tuhande. Natsionaliseeriti ka väiksemaid ettevõtteid. 1940. aasta sügisel võttis nõukogude võim üle kokku 1 600 poodi, ladu, restorani, sööklat ja raamatukauplust.

1940. aasta lõpul asutati Leedu NSV Tarbijate Kooperatiivide Liit „Lietūkis“. See võttis üle üle kolme neljandiku natsionaliseeritud kaubandusettevõtetest ja hakkas korraldama nn sotsialistlikku kaubandust maapiirkondades ja väikelinnades. Suuremates linnades olid riiklikud kaubandusettevõtted. Leedu Piimatootjate Keskliit „Pienocentras“ ja Leedu Köögivilja- ja Marjakasvatajate Kooperatiivide Liit „Sodyba“ määrati Leedu Toiduainetetööstuse Rahvakomissariaadi alla.

Samamoodi toimiti taristuga. 1940. aasta augusti lõpus võttis NSV Liidu Transpordi Rahvakomissariaat oma kontrolli alla Leedu raudteesüsteemi ning vedurite ja vagunite remondiettevõtted. Moodustati Moskva kontrolli all oleva Vabariiklik Raudteenõukogu. Rööpalaius ühtlustati nõukogude omaga. Peamised telegraafi- ja telefoniliinid ühendati NSV Liidu sidesüsteemi. 8. oktoobril 1940 võttis Leedu NSV Ülemnõukogu Presiidium vastu dekreedi eratranspordivahendite (näiteks laevade, mootorpaatide, busside ja veoautode) natsionaliseerimise kohta. See viidi ka peatselt allu.

Ka eramajade suhtes kasutati sama protseduuri. Leedu NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 31. oktoobri 1940 dekreediga otsustati natsionaliseerida kõik elamud, mille pindala oli suuremate linnade puhul (Vilnius, Kaunas, Šiauliai, Panevėžys) rohkem kui 220 ruutmeetrit ja teiste linnade puhul rohkem kui 170 ruutmeetrit. Selliseid maju oli 5 400. Tegelikult natsionaliseeriti kokku 14 000 maja, mis tähendas, et väiksemad majad võeti ära vaatamata sellele, mida dekreet kehtestas.

Kokku natsionaliseeriti Leedu suuremates ja väiksemates linnades rohkem kui pool kogu elamispinnast. Riik võttis üle ka kinod, haiglad, apteegid, hotellid, omandades rohkem kui 7 miljoni rubla väärtuses kinnisvara. Juunis 1941 tegutses Leedus vaid 3 000 kaubandusettevõtet (1940. aasta alguses oli neid 30 000).

22. juulil 1940 võttis rahvaseim vastu deklaratsiooni maa natsionaliseerimise kohta, mille kohaselt kõik Leedu maad, metsad ja veekogud kuulutati riigi omandiks. Põllumeestest said maaomanike asemel maa kasutajad. Kasutada nad maad võisid, kuid mitte maad müüa, osta ega sellele hüpoteeki seada. Seimi otsusel ei tohtinud talud olla suuremad kui 30 hektarit. Põllumajandusministeeriumi juurde loodud Riikliku Maakomitee ülesanne oli nõukogude maareformi läbiviimine. Selle reformi tulemusena võeti riigi maafondi 608 000 hektarit maad. 25. märtsil 1941 asendati Leedu litid rubladega. Litid enam ei kehtinud ning ainsa valuutana jäi kasutusse rubla.

Kõik need reformid peatas ajutiselt riigi okupeerimine natsi-Saksamaa poolt 1941. aasta suvest kuni aastani 1944. Kui Nõukogude Liit Leedu uuesti 1944. aastal okupeeris, jätkus kogu protsess ja taastati nõukogulik majandus.

Kollektiviseerimine algas 1948. aastal: 20. märtsil võtsid Leedu Kommunistliku Partei Keskkomitee ning Leedu NSV Ministrite Nõukogu vastu otsuse kolhooside loomise kohta vabariigis. Algas massiline kollektiviseerimine. Selle tulemusel kanti paljud perekonnad nn kulakute nimekirja. Kuigi nende vara konfiskeeriti, ei võetud neid ka kolhoosi liikmeks. Paljud kulakuteks tembeldatud saadeti koos peredega asumisele, teised pidid kolima ära linnadesse või teistesse liiduvabariikidesse.

1952. aastaks oli kollektiviseerimine lõpule viidud. Umbes 400 000 talu liideti sovhoosideks või kolhoosideks. Põllumajandustoodang vähenes tohutult. Sajad tuhanded hektarid põllumaad jäid sööti ja kasvasid võssa. Kollektiviseerimise tagajärjed olid Leedu jaoks traagilised: sõdadevahelisel ajal oli Leedu agraarriik, kuid nüüdseks oli hävitatud kogu maapiirkonna sotsiaalmajanduslik maastik koos süütute ohvrite – nn kulakute ja nende peredega.

Kolhoose reorganiseeriti mitmeid kordi. Enamasti ühendati väiksemad kolhoosid, moodustades suuremaid. Sundkollektiviseerimine tekitas Leedu maapiirkondades täieliku majandusliku hävingu. Aastatel 1956-1958 jäi enamik majandusnäitajaid ikka veel alla 1940. aastale eelnenud perioodi tulemustele.

 

Ühiskond ja kultuur

Leedu ühiskondliku ja kultuurielu sovetiseerimine algas juba esimese nõukogude okupatsiooni ajal, kuid kuna see kestis vaid lühikest aega, ei olnud sel olulist mõju ega toonud kaasa suuri muudatusi. Kui 1944. aastal Leedu uuesti okupeeriti, jätkus ka Leedu NSV ühiskondliku ja kultuurielu kujundamine nõukogude malli järgi.

Esimesena haarati oma valdusse avalik sfäär ja hakati ümber kujundama avalikku ruumi. Massimeedia väljaanded võeti üle, sõnavabadust hakati piirama ja igal pool, kus võimalik, kehtestati range tsensuur. Hakkasid ilmnema nõukoguliku kultuuri nähtused ning selleks kujundati ümber avalik ruum. Muudeti tänavate, linnade ja külade nimesid, püstitati kommunistlikke ausambaid, arhitektuuris valitses stalinism. Indoktrineerimise ja propagandavahenditena kasutati ka mitmesuguseid avalikke ettevõtmisi, kommunistlikke massiüritusi ja sündmuste tähistamist (näiteks 1. mai, töörahva püha tähistamine). Leedu rahvuskangelaste ausambad asendati kommunistidest kangelaste väljanäitusega.

 Moskvast saabus range käsk hakata võimalikult kiiresti arendama sotsialistlikku kultuuri. Üheks ülesandeks oli viia ellu nn kultuurirevolutsioon, mis tegelikult tähendas Leedu ühiskonna rahvusliku ja religioosse identiteedi mahasurumist ning asendamist kommunistliku ideoloogiaga. Selle poliitika esimeseks sammuks oli varasemast kunstist ja kirjandusest lahti ütlemine ja uue, sotsialistliku realismi paradigmat järgiva sotsialistliku kultuuri loomine.

Selle protsessiga kaasnes range kontroll ja tsensuur. Loodi Nõukogude Leedu Kirjanike, Kunstnike ja Heliloojate Liidud ning Teatriühing, mille ülesandeks oli arendada Leedus nõukogude kultuuri ja hoida kohalikud kultuuritegelased oma kontrolli all. Nende organisatsioonide esimeesteks määrati nõukogude süsteemile lojaalseid tegelasi. Näiteks Kirjanike Liidu esimees oli pühendunud kommunist Petras Cvirka. Ta viis kirjanduse vallas ellu kompartei poliitikat ning rakendas ranget kontrolli teiste kirjanike toestele. Kirjanike, kunstnike, teatritegelaste ja heliloojate tegevuse jälgimiseks loodi Kunstinõukogu. Kultuuri- ja haridusasutuste komitee ülesandeks oli valvata kõigi raamatukogude, muuseumide ja kultuurimajade tegevuse järele. 1953. aastal loodi kultuuriministeerium, mis võttis kõik ülal kirjeldatud funktsioonid üle.

Kompartei kontrollis ja korraldas ranget järelevalvet kõigi kultuurivaldkondade üle. Selleks kasutati Leedu Kommunistliku Partei Keskkomitee kultuuri-, teaduse, propaganda ja agitatsiooni osakondi. Moskvast saadeti neid asutusi juhtima ametnikud, kelle ülesandeks oli tagada Nõukogude Leedu kultuuri „ideoloogiline puhtus“. Nõnda kontrolliti kogu protsessi tsentraliseeritult Moskvast.

Leedu haritlastele suruti peale marksismi-leninismi filosoofiat, materialistlikku maailmavaadet ja kommunistlikku ideoloogiat. Veel tuli edendada leedu ja vene rahva vahelist sõprust kunsti, kultuuri ja kirjanduse valdkondades. Kultuurielu oli rangelt ilmalik ning ateism sai selle uueks dogmaks. Leedu rahva kultuuriliseks ja filosoofiliseks kasvatamiseks loodi uusi institutsioone, näiteks Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühing. Propageeriti nõukogude kultuuritegelasi, nagu Maksim Gorki ja Vladimir Majakovski. Kõrvale lükati leedu kunst ja kultuuripärand. Leedu rahvakirjanike ja sõdadevahelise perioodi identiteedi kandjate, näiteks Vincas Kudirka, Maironise ja Motiejus Valančiuse teosed kõrvaldati raamatukogudest.

Selleks, et täita 26. oktoobri 1944. aasta korraldust, hakkasid kõikide Leedu kompartei piirkondlike komiteede sekretärid ja NKVD ja NKGB osakondade juhatajad kodanikelt, koolidelt ja muudelt asutustelt ära võtma „fašistlikku“ ja muud nõukogudevastast kirjandust. Aastatel 1945- 1946 konfiskeeriti ja hävitati nõnda umbes 240 000 raamatut, 1947. aastal 189 000 teost. 1950. aastal anti käsk kõrvaldada kõikidest raamatukogudest „kodanliku Leedu aegsed perioodilised väljaanded“, sh erinevate organisatsioonide poolt avaldatud raamatud, õpikud, statistikaväljaanded, võõrkeelsed raamatud ja Stalini poolt represseeritud autorite teosed. Selle ülesande täideviimine usaldati Glavlitile, mis tegeles kultuuritegelaste represseerimise ja tsensuuriga[1].

Glavlit tegeles Leedus kultuurialase tsensuuriga kogu nõukogude aja. Kokku hävitati Leedus aastatel 1944-1951 hinnanguliselt umbes 600 000 üllitist.

1948. aastal hakkas kõikjal okupeeritud riigi territooriumil „kodanlike“ ja usuliste mälestusmärkide massiline hävitamine. 1950. aastal lõhuti Vilniuse katedraali pühakute kujud, 1952. aastal lasti õhku ristid Kolme Risti mäel. Need on vaid mõned näited kommunistide hävitustööst. Suleti paljud erinevate konfessioonide kirikud. Osa muudeti muuseumideks või näitusesaalideks, mõnest sai aga laohoone. Seetõttu hävisid osaliselt või täielikult paljud religioosse arhitektuuripärandi objektid, sh Vilniuse Suur Sünagoog. Teise maailmasõja ajal olid juba natsid sünagoogi rüüstanud, põlema pannud ja osaliselt hävitanud. Kuid sünagoogi hävitustöö viis lõpule nõukogude võim aastatel 1955-1957. Sellele paigale ehitati taotluslikult korvpalliväljak ning lasteaed.

Leedu haritlaste hulgas puhastuse läbiviimise ja nende represseerimise asemel püüdis kommunistlik partei neid esmalt ümber õpetada ja aktiivselt „sotsialismi ehitamisse“ kaasata.  Ka Leedus algatati Andrei Ždanovi eestvedamisel kampaania, et võidelda „apoliitiliste hoiakute vastu kultuuris“. Varasemate kümnendite Leedu autorid jagati progressiivseteks ja reaktsioonilisteks kirjanikeks.

Siiski ei jäädud alati ümberõpetamise juurde, vaid Leedu kirjalikke ja kunstnikke represseeriti niisamuti nagu teisi Leedu ühiskonna liikmeid. Ajavahemikus 1940-1953 võeti vahi alla, saadeti asumisele, Gulagi laagritesse, tapeti või karistati muul moel kokku 91 Leedu kirjanikku. Leedu kirjanikke ja kunstnikke kohustati kujutama nõukogude tegelikkust alati vaid positiivses, idealiseeritud võtmes. Nõnda said kunst ja kultuur nõukogude propaganda ja indoktrineerimise vahendeiks. Lääne kunst mõisteti hukka, seda nimetati „dekadentlikuks“. Sama protsess toimus ka teatri ja muusika vallas, näiteks oli keelatud džässmuusika. Kuid rahvamuusikat edendati aktiivselt kui  „rahva“ muusikat ja korraldati suuri rahvalaulufestivale. 1946. aastal oli sellisel festivalil 12 000 osalejat, 1950. aastal juba 25 000.

Löögi alla sattusid ka teadlased ja ülikoolide õppejõud. Pärast Teist maailmasõda vahistati ja saadeti asumisele suur hulk teadlasi, sh filosoofid Lev Karsavin ja Vosylius Sezemanas, majandusteadlane Dominykas Cesevičius, arhitekt Steponas Stulginskis ja agronoom Jonas Aleksa; paljud neist surid Siberis. Marksism-leninism sai Leedu koolide, ülikoolide ja teiste haridusasutuste õpetuse aluseks. Kogu haridussüsteemi alates lasteaiast kuni ülikoolini, kasutati uue põlvkonna „harimiseks“, see jätkus seni, kuni kommunism lõpuks kokku varises.

Alles pärast Leedu iseseisvuse taastamist 1990. aastal said koolid ja muud õppeasutused ideoloogiast priiks.

Stalini surma järel läks leedu kirjanduse ja kunsti viljelemine pisut vabamaks. Nõukogude perioodi eri aegadel taolise vabaduse määr varieerus. Kuid kuni Gorbatšovi perestroika-ajani jätkus kirjanduse ja kunsti ideoloogiline järelevalve ja tsensuur, milleks kasutati mitmesuguseid vahendeid piitsast präänikuni. Vaid režiimitruudel kunstnikel ja kirjanikel oli väljavaateid karjääri teha ja oma töid näitustele välja panna või trükis avaldada.

Rahvusküsimusest rääkides tuleb märkida, et kohalike keelte kasutamine avalikus elus ja kultuuris oli piiratud. Leedu keel ja kultuur olid avalikus diskursuses esindatud vähesel määral ja seejuures tugeva sovetiseerimise surve all. Seevastu vene keelele ja kultuurile oli Nõukogude Leedus antud erakordselt väärikas seisund.

Eespool juba nimetati Nõukogude Leedu valitsuse ägedat võitlust kristliku kultuuripärandi vastu. Sellele vastukaaluks jätkasid Leedu dissidendid salaja kristliku kultuuri edendamist ja arendamist. Näiteks katoliku kirikul oli oma põrandaalune trükikoda (samizdat), kus trükiti kristlikku ajakirjandust. Pärast 1972. aastat hakkas eriti aktiivselt tegutsema salajane Leedu antikommunistlik võrgustik keelatud kirjanduse avaldamiseks ja levitamiseks.

 


[1] 1922. aastal loodud nõukogude asutus, mille nimeks oli Vene NFSV Hariduse Rahvakomissariaadi alluvuses olev Kirjanduse ja Kirjastuste Peavalitsus (Главное управление по делам литературы и издательств при Наркомате просвещения РСФСР)".

Militarism

Punaarmee oli Nõukogude Leedus eriti suure au sees, sest militaaridentiteedi kujundamine oli nõukogude ideoloogia ja propaganda oluline osa kuni külma sõja lõpuni. Kogu okupatsiooniaja kehtis noormeestele kohustusliku ajateenistuse nõue. Ka avalikkusse ilmus militaarteema kohe pärast esimest okupatsiooni. Ajalehtedes kasutati sõjateemalist retoorikat, selliseid sõnu nagu „võitlus“ või „vaenlane“ tarvitati paljudes kontekstides, millel polnud sõjaga mingit pistmist (näiteks „võitlus põllumajandussektori toodangu puudujääkidega“). See on näide sellest, kuidas avaliku arvamuse militariseerimine sai alguse keele militariseerimisest.

1936. aasta nõukogude konstitutsioon kuulutas sõjaväeteenistuse iga nõukogude meeskodaniku „pühaks kohuseks“. 1939. aasta sõjaväeteenistuse seadusega alandati ajateenistusse võtmise vanust 19 aastani. 1930. aastate jooksul komplekteeriti kõik nõukogude armee diviisid täielikult kaadriga. Teise maailmasõja ajal kuulusid kõik terved meeskodanikud vanuses 18-51 sundmobiliseerimisele. Pärast Teist maailmasõda jõudis nõukogude relvajõudude demobiliseerimine lõpule aastaks 1948. 1949. aasta sõjaväeteenistuse seadusega kehtestati kohustusliku ajateenistuse kestuseks maaväes kolm aastat ja mereväes neli aastat. Nõukogude perioodi lõpupoole oli tervetel 18-aastaseks saanud meeskodanikel kohustus teenida sõjaväes kaks aastat. Nendele, kes jätkasid õpinguid, kehtisid mõned erandid.

Leedu rahva vastu toime pandud terrori lahutamatuks osaks oli Leedu meeste sundmobiliseerimine punaarmeesse alates augustist 1944 kuni maini 1945. Leedu ühiskond pidas soveete okupantideks ja vallutajateks ning kohtles neid sellistena. Seepärast ei soovinud enamik mobiliseeritutest punaarmeesse minna ja paljud varjasid ennast. Kellelgi polnud huvi oma elu ja tervist NSV Liidu huvides ohtu seada, sest tegemist polnud lihtsalt teise riigi eest võitlemisega, vaid Leedu vaenlasega. Selline suhtumine oli diametraalses vastuolus avaliku arvamusega mõnes teises riigis, kus Nõukogude Liitu ja punaarmeed vaadeldi kui natsismist vabastajaid. Leedus oli punaarmee aga mitte vabastaja, vaid vallutaja. Leedu territooriumil ei leidnudki punaarmee mingit toetust.

Seevastu pidas Nõukogude Liit Leedut oma riigi lahutamatuks osaks ning seega Leedu meeste mobiliseerimist seaduslikuks ja õiglaseks ettevõtmiseks. Sellele vaatamata oli tegemist rahvusvahelise õiguse rikkumisega. Mobiliseerides Leedu mehi 1944. aasta teisel poolel punaarmeesse, rikkus Nõukogude Liit rahvusvahelise õiguse sätteid, mis olid kätketud 1907. aasta IV Haagi konventsiooni maasõja seaduste ja tavade kohta. Konventsioon keelab okupeeritud riigi kodanike võtmist okupeerivasse armeesse või kasutada neid muul moel sõjaliseks otstarbeks.

Nõukogude Leedus viisid sundmobilisatsiooni läbi linnade ja maakondade mobilisatsioonipunktid, NSV Liidu NKVD siseväed ja punaarmee. Nii Leedus kui ka Moskvas olid selle värbamiskampaania läbiviijateks kompartei ja repressiivorganite juhid.

Esimesele punaarmee mobilisatsioonikäsule reageeris väga vähe Leedu mehi, kuid sellele järgnesid karistused ja terror. 1. jaanuari 1945. aasta seisuga varjas ennast mobilisatsiooni eest 58 620 leedulast. Seeläbi tugevnes Leedus relvastatud nõukogudevastane liikumine. 12. detsembril 1944 võttis Leedu Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo vastu otsuse desertööride ja punaarmeesse mobiliseerimisest kõrvalehoidjate vastase võitluse kohta. NSV Liidu rahvakomissari dekreet nr 064 nägi ette kohustuse pidada kinni ja toimetada viivitamatult mobilisatsioonipunkti kõik mobilisatsioonist kõrvalehoidjad, kes kodude läbiotsimisel leitakse.

Aastatel 1944-1945 pidasid NKVD ja NKGB sõdurid kinni 41 000 punaarmee teenistusest kõrvalehoidjat, kellest suurem osa saadeti nõukogude väeüksustesse. 21. märtsiks 1945 oli mobiliseerituid 338 887. 1. detsembri 1945. aasta seisuga oli jõuga mobilisatsioonipunktidesse toodud 46 674 meest. Umbes 73 000 leedulast saadeti rindele või tagalasse väljaõppele. 15. juulist 1944 kuni 1. detsembrini 1945 oli mobilisatsioonist kõrvalehoidjatena karistatud 1 774 meest ja desertööridena 196.

1947. aasta lõpuks naasis Nõukogude-Saksamaa sõjast 60 000 demobiliseeritud Leedu sõjaväelast. Leedulaste hulgas oli palju hukkunuid ning paljud naasnud kannatasid vigastuste tõttu elu lõpuni. 1. jaanuari 1947. aasta seisuga oli Leedus üle 5 000 vigastatud sõjamehe. Enamik demobiliseeritutest, väheste eranditega, jäid režiimile lojaalseks ja aitasid okupeeritud Leedus üles ehitada kommunistlikku diktatuuri ja tugevdada nõukogude korda. Mõned neist pandi tänutäheks juhtivale kohale nõukogulikes institutsioonides, said oma peredele soodustusi ja nii paljusid kui võimalik, püüti värvata komparteisse. 1950. aastal kuulutati välja uus sundmobilisatsioon nõukogude armeesse. Kõrvalehoidjaid karistati vangistusega või Gulagi laagritesse saatmisega.

Asjaolu, et peaaegu kõik meesterahvad Nõukogude Leedus olid sõjaväekohustuslased ning pidid nõukogude armees teenima,  mõjutas tollel perioodil üles kasvanud Leedu meeste identiteeti. Sageli oli sõjaväeteenistus psühholoogiliselt traumeeriv kogemus, eriti sõjaväes laialt levinud jõhkrutsemise, nn dedovtšina tõttu, mis seisnes nooremate ajateenijate pidevas kiusamises. Leedu dissidendid hakkasid seda probleemi Nõukogude Liidu lõpuaastatel avalikkuses tõstatama. Näiteks avaldas dissident Robertas Grigas memuaarid oma teenistusest nõukogude relvajõududes, kus kirjeldas ajateenistujate omavahelist jõhkrust ja kurjusekultuuri.

 

Kirjandus ja allikad:

Lithuania in 1940-1991: the History of Occupied Lithuania, Vilnius: LGGRTC, 2015.

Alfonsas Eidintas, Alfredas Bublauskas, Antanas Kulakauskas, Mindaugas Tamošaitis, Lietuvos istorija, Vilnius, Vilnius University Publishing House, 2013.

The Anti-Soviet Resistance in the Baltic States, Arvydas Anušauskas (ed.), Vilnius: LGGRTC, 2006.

Vitalija Stravinskienė, "Demografiniai pokyčiai Lietuvoje 1944–1989 m. (statistinis aspektas)", Istorija, 2016, Vol. 103, No. 3.

Lithuania in 1940-1991: the History of Occupied Lithuania, Vilnius: LGGRTC, 2015.

Alfonsas Eidintas, Alfredas Bublauskas, Antanas Kulakauskas, Mindaugas Tamošaitis, Lietuvos istorija, Vilnius, Vilnius University Publishing House, 2013.

Kristina Burinskaitė, LSSR KGB ideologija, politika ir veikla 1954-1990 m., Vilnius, LGGRTC, 2015

Arvydas Anušauskas, Lietuvių tautos sovietinis naikinimas 1940–1958 metais, Vilnius: Mintis, 1996.

Vanda Kašauskienė, "Deportations from Lithuania under Stalin. 1940-1953", Lithuanian Historical Studies, No 3

Lithuania in 1940-1990. The  History of Occupied Lithuania, Vilnius: LGGRTC, 2015.

Lithuania in 1940-1991: the History of Occupied Lithuania, Vilnius: LGGRTC, 2015.

Second Soviet occupation (1945-1990), accessible online: https://zum.lrv.lt/en/about-the-ministry/second-soviet-occupation-1945-1990.

Lithuania in 1940-1991: the History of Occupied Lithuania, Vilnius: LGGRTC, 2015.

Alfonsas Eidintas, Alfredas Bublauskas, Antanas Kulakauskas, Mindaugas Tamošaitis, Lietuvos istorija, Vilnius, Vilnius University Publishing House, 2013.

Lithuania in 1940-1991:the History of Occupied Lithuania, Vilnius: LGGRTC, 2015.

http://www.kgbdocuments.eu/index.php?2737553734