Läti

Kommunistlik diktatuur Lätis. Nõukogude okupatsioon (1940-1941; 1944-1991)

Balti mere ääres asuv Läti kuulutas end iseseisvaks 1918. aastal, kinnitades seda Venemaaga 1920. aastal sõlmitud rahulepingus. 1939. aastal langes Läti Natsionaalsotsialistliku Saksamaa ning Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti ohvriks, okupeeriti 1940. aastal ning liideti NSV Liidu koosseisu.

Kommunistliku vägivallavalitsuse kehtestamine tõi kaasa ulatusliku terrori, tsiviilühiskonna ja kodanikevabaduste hävitamise, senise elukorralduse ja majandusmudeli likvideerimise ja tugeva surve rahvuskultuurile. Kokku langes repressioonide ohvriks Lätis 214 905 inimest, sellele arvule lisandub 59 742 küüditatut. 265 000 inimest oli sunnitud Lätist kommunistliku terrori eest põgenema.

Kuigi otsene terror vähenes Stalini surma järel, jäi kommunistlik süsteem püsima, viies Läti hävingu äärele. Sihikindla venestuspoliitika tulemusel langes lätlaste osakaal Lätis 77 protsendilt 1935. aastal 52 protsendile 1989. aastal. Iseseisvus taastati 1991. aastal, mis päästis Läti rahva kadumisest.

Ajalooline ülevaade

Läti kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks 18. novembril 1918 ja parlamentaarse vabariigi staatus sai kinnituse 1922. aastal vastu võetud põhiseadusega (Satversme). 1934. aastal korraldas tollane peaminister Kārlis Ulmanis riigipöörde, saatis parlamendi (seimi) laiali, kehtestas sõjaseisukorra (mida järjest pikendati kuni 1939. aasta veebruarikuuni) ning autoritaarse režiimi. Läti president Alberts Kviesis jäi oma kohale ametiaja lõpuni, legitimeerides nõnda Ulmanise autoritaarset režiimi, ning 1936. aastal haaras Ulmanis ebaseaduslikult ka presidendivõimu enesele.

Riigipöörde järel keelustati kõik poliitilised parteid, sh ka Ulmanise enda Läti Talurahva Liit. Üldiselt oli tema poliitika mõõdukalt rahvus-konservatiivne, üha tugevneva juhikultuse ja  ühiskonna lätistamisega. Siiski ei represseeritud teiste rahvuste esindajaid füüsiliselt. Ainsad poliitilise tagakiusamise ohvrid olid radikaalid – parempoolsed Kõueristi (Perkonkrusts) liikumise esindajad ja kommunistid. Itaalia eeskujul moodustati korporatiivset mudelit järgiv valitsus, kehtestati tsensuur ning tegeldi aktiivselt propagandaga, mis hiljem, nõukogude okupatsiooni ajal, lihtsustas ühiskonna kontrollimise meetmete kasutuselevõttu.

Sotsiaaldemokraatlik liikumine tekkis Lätis 19. sajandi lõpul, kui oldi veel Vene tsaaririigi koosseisus. Sotsiaaldemokraadid osalesid aktiivselt 1905. aasta revolutsioonis. Läti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei ühines sõltumatu liikmena Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteiga, kuid Venemaal 1917. aastal toimunud oktoobrirevolutsiooni järel lõhenes sotsiaaldemokraatlikuks ja kommunistlikuks fraktsiooniks. Viimane liitus 1919. aastal Venemaa Kommunistliku (bolševike) Parteiga, kuid astus 1920. aastal sellest taas välja.   

Nõukogude Venemaa tungis 1918. aasta detsembris Lätisse ning kehtestas nukuvalitsuse, mida juhtis Pēteris Stučka. Esialgu oli valitsusel rahva toetus, kuna see oli seotud Läti küttidega, kes olid Esimese maailmasõja lõppedes Venemaale jäänud. Kuid bolševike tegevus punaarmee okupeeritud aladel ja punane terror[1] kustutasid selle valitsuse populaarsuse kiiresti. Läti Vabariik sai iseseisvaks verise Vabadussõja järel[2], kui sõlmis 11. augustil 1920. aastal Nõukogude Venemaaga rahulepingu. Läti Kommunistlik Partei aga jätkas tegevust põranda ja täielikult Moskva kontrolli all.

Kominterni II maailmakongressi järel asutati Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee Sekretariaadi Läti sektsioon, mille juhiks sai P. Stučka. Läti sektsioon oli Kominterni otseses alluvuses. 1925. lõi Kominterni juhtkond Baltimaade kommunistlike parteide sekretariaadi, mis hiljem reorganiseeriti Poola-Balti Lendersekretariaadiks ja eksisteeris kuni 1935. aasta oktoobrini.

1928. aasta seimi valimistel sai Läti Kommunistliku Partei loodud Ametiühingutöötajate ja Talupoegade fraktsioon kuus kohta sajast. Taolise edu järel legaliseerisid Läti kommunistid end lühiajaliselt Läti Sõltumatu Sotsialistliku Partei nime all. Kuid juba samal, 1928. aastal andis Kominterni juhtkond Läti komparteile käsu hakata valmistuma võimalikuks sõjaks ning propageerima Latgale piirkonna lahkulöömist Läti riigist.

Suure terrori ajal aastatel 1936-1938 süüdistati peaaegu kõiki NSV Liidus elavaid Läti kommuniste osalemises nn üleliidulise läti kontrrevolutsioonilise keskuse tegevuses või muus nõukogudevastases tegevuses ning nad hukati.

Lätis olid teiste parteide liikmed vabastatud juba 1935. aastal, kuid kommuniste ja äärmusparempoolseid Kõueristi liikumise esindajaid hoiti vangis kuni 1940. aastani. 1940. aastal oli Läti Kommunistlik Partei väikesearvuline ja nõrk, erinevatel hinnangutel oli parteiliikmeid 300-500[3]. Nii ei suutnud nad tagada nõukogude okupatsioonivõimudele vajalikku inimressurssi.

1939. aastal – enne nõukogude okupatsiooni – kattis Läti territoorium 65 791 km2  ja vastavalt 1935. aasta rahvaloenduse andmetele[4] oli rahvastiku suurus 1 950 502 elanikku, kellest 75,5% olid rahvuselt lätlased[5]. 1944. aastal annekteeris Venemaa (VNFSV) Abrene linna ja kuus sellega külgnevat valda ja liitis need vastloodud  Pihkva oblastiga.  Nende administratiivsete muutuste tõttu ei kaotanud Läti mitte ainult iseseisvuse, vaid ka 1293,6 km2  suuruse territooriumi[6]. Nõukogude võimu tegevuse tulemusena (immigratsiooni soodustamine, tööstuse mõõdutundetu arendamine, rahvus- ja palgapoliitika ning samuti repressioonid) langes lätlaste osakaal rahvastikus märkimisväärselt. 1989. aastal oli Läti rahvaarvuks  2 666 567 elanikku, kuid ainult 1 387 757 (52,04%) oli läti rahvusest.  Toimunud oli venelaste osa ebaproportsionaalne kasv elanikkonnas, mis aastal 1989 ulatus 905 515 (33,96%) inimeseni[7].

 


[1]     Spekke, A., Latvijas vēsture. Rīga, 2003 (Stokholma, 1948) – lk 309-313.

[2]     Nõukogude Venemaa kallaletungi järel tuli Läti Ajutisel Valitsusel võidelda ka R. von der Goltzi ja P.Bermondt-Avalovi vabatahtlikega, kes olid toetanud 1919. aasta 16. aprilli riigipööret. Vabadussõja käigus kaotas elu 3 046 sõdurit ja haavata sai 4 085 sõjaväelast. // Latvijas Brīvības cīņas. Izstādes katalogs. http://www.arhivi.lv/sitedata/LVVA/dokumenti/Publikacijas/LatvijasBrivibasCinas.pdf 

[3]     Okupācija un Kirhenšteina valdība // Vēlēšanas bez izvēles. Virtuāla izstāde.  http://www.archiv.org.lv/velesanas1940/index.php?id=201 

[4]     Skujenieks, M. (red.), Ceturtā tautas skaitīšana Latvijā. Rīga, 1935.

[5]     Latvija citu valstu saimē. Rīga, 1939. Lk 19-30.

[6]     Laganovskis, G., Kā Latvija ieguva un pazaudēja Abreni. Rīga, 2015. https://lvportals.lv/norises/270802-ka-latvija-ieguva-un-pazaudeja-abreni-2015 

[7]     Atsevišķu tautību iedzīvotāju skaits, tā izmaiņas un dabiskās kustības galvenie rādītāji. Centrālās statistikas pārvaldes dati. https://data1.csb.gov.lv/pxweb/lv/iedz/iedz__iedzrakst/IRG070.px

Poliitika

Esimesed sammud Läti sovetiseerimiseks tehti juba juulis 1940, kui Nõukogude Liidu poolt pukki upitatud valitsus ja nukuparlament (nn. rahvaseim) andsid välja seaduse, mis teatas  nõukogude võimu taastamisest, kuulutas kogu maa rahva omandiks ja suurtööstused natsionaliseerituks. Läti täielik integreerimine nõukogude süsteemi algas pärast 5. augustit, kui viidi läbi sovetiseerimine, mis järgis täpselt nõukogude eeskuju nagu ka varem vallutatud Poola ida-aladel[1]. Selle protsessi taga oli Üleliidulise Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo (ÜK(b)P KK)[2], mille direktiive Lätis täpselt täideti. Sovetiseerimine algas üheaegselt ja vaid väikeste erinevustega sama stsenaariumi järgi kõigis kolmes Balti vabariigis.

Läti sovetiseerimine ja Läti NSV valitsuse moodustamine toimus NSV Liidu emissari Andrei Võšinski range kontrolli all[3]. Pärast inkorporeerimist Nõukogude Liitu hakkas Läti valitsuse osa täitma peamiselt Läti Kommunistlik Partei, kuid personali nappuse ja selle madala kvalifikatsiooni[4] ning Moskva poolse vähese usalduse tõttu[5] kontrollisid selle tegevust NSV Liidu sõjaväe- ja julgeoleku organid koos teiste Lätis loodud nõukogude struktuuridega. Kõrgeimatele ametikohtadele valitsusaparaadis pandi NSV Liidu eriteenistuste töötajad (valitsuse liikmed Vilis Lācis, Pēteris Blaus, Vikentijs Latkovskis, Andrejs Jablonskis) või isikud, kes olid muul viisil olnud seotud nõukogude struktuuridega[6]. Läbi nõukogude sõjaväebaaside infiltreerus Lätti suurel arvul NKVD poolt põhjalikult kontrollitud Venemaa lätlasi. Samuti olid Läti kompartei juhtivatel kohtadel endised põrandaalused aktivistid, kes olid Kominterni käsul infiltreerunud 1920. ja 1930. aastatel. Rohkem kui pooled kommunistliku partei liikmetest tegid koostööd NKVD või miilitsaga.

Läti sovetiseerimine jätkus uue nõukogude okupatsiooniga 1944. aastal. Selle ettevalmistamiseks ja vajalike struktuuride loomiseks asutati operatiivgrupid nõukogude tagalas juba enne tungimist Läti territooriumile.

Võimuhoovad ja võtmestruktuurid

Nagu teistelgi NSV Liidu poolt annekteeritud territooriumidel, anti ka Lätis sovetiseerimise peaosa Läti Kommunistliku Partei Keskkomiteele (LKP KK) ja selle kohalikele komiteedele. Tegelikult jäi nende ülesandeks vaid Moskva juhtnööride edastamine allapoole ja nende elluviimise kontroll olukorras, kus reaalne võim ei kuulunud isegi mitte valitud parteiorganisatsioonidele, vaid riigi poolt määratud ametnikele – nomenklatuurile. Sovetiseerimisprotsessi järele vaatamiseks töötas aastatel 1944-1947 paralleelselt LKP KK-ga ÜK(b)P KK Läti büroo. Hiljem määrati kohalike struktuuride järelevaatajaks LKP KK teine sekretär, ametikoht, mis usaldati peaaegu eranditult otse Moskvast saadetud ametnikele.   Seejuures infiltreeriti läti rahvusest ametnikke „vanadest” NSV Liidu vabariikidest, eriti Venemaalt, kohalikesse võimustruktuuridesse, et nad seal juurutaksid nõukogude juhtimissüsteemi.

Vaatamata sellele, et konstitutsiooni järgi oli kõrgeim võimuorgan ülemnõukogu, dikteeris tegelikult kogu seadusloome ja kõikide tasandite kohalike võimude (nõukogude) koosseisu LKP KK[7]. Kuni 1980ndate keskpaigani võeti kõik ülemnõukogu otsused vastu ühehäälselt, samas võimustruktuuride madalamatel tasemetel oli tavaks imiteerida demokraatiat – näiteks tootmiskoosolekutel ja ametiühingute nõukogude konverentsidel jäeti mulje, et kuulatakse töötavate masside arvamust ja kõrgemal pool võetakse arvesse nende huve otsuste tegemisel.  

Esimestel sõjajärgsetel aastatel kaasati lätlasi kommunistliku partei tegevusse vähe[8], partei allorganisatsioonid olid ainult suuremates tehastes, mis asusid peamiselt Riias ja kus töötasid enamasti võõrtöölised, seega ei olnud niiviisi võimalik tagada põhjalikku järelevalvet sovetiseerimisprotsessi üle. Seetõttu mängisid nõukogude võimu kindlustamisel olulist osa ametiühingud, komsomol ning samuti põllumajanduslike MTJ-ide parteirakukesed[9]. Kui 1960. aastate sula ajal keskvõimu surve järkjärguliselt nõrgenes ja relvastatud vastupanu lõppes, tõusis järsult LKP liikmete arv parteiga ühinenud läti rahvusest liikmete arvel[10]. Kuid 1970. ja 1980. aastatel partei personalipoliitika muutus ja lätlaste osakaal nomenklatuuris vähenes taas, välja arvatud kultuuri ja hariduse vallas[11].

Rahvusliku näoga kommunism

Sulaperioodi alguse järel tõusis Lätis võimule kommunistide uus põlvkond (E. Berklavs, I. Pinksis, P. Dzērve ja teised). Nad mõistsid, kui tähtis on arvesse võtta kohalikku olukorda ja Läti historiograafias tuntakse neid kui „rahvuslikke kommuniste”[12]. Rahvusliku kommunismi iseloomustas püüe kindlustada Läti majanduslik ja kultuuriline autonoomia ning vähendada immigratsiooni teistest NSV Liidu vabariikidest ja takistada igapäevaelu venestamist. Sellele poliitilisele suunale tehti siiski kiire lõpp 1959. aastal ja selle toetajaid represseeriti – umbes 2 000 Läti Kommunistliku Partei liiget kaotasid oma töökoha ja heideti parteist välja.

Seadusandlus

Koos Läti annekteerimisega NSV Liitu kehtestati riigis nõukogude seadusandlus. Läti õigusnormid asendati Vene NFSV seaduste ja normatiivaktidega. Pärast sõda taastati 1941. aastal valitsenud olukord, kuid lisaks võttis Läti NSV täielikult üle ka NSV Liidu õigussüsteemi. Läti NSV 1940. aasta konstitutsiooni aluseks oli Vene NFSV põhiseadus, arvestades mõningaid kohalikke erinevusi ning Läti sovetiseerituse taset[13].

Võimu detsentraliseerimine algas pärast 1956. aastal toimunud NLKP 20. kongressi. See avaldas mõju ka õiguste valdkonnas: muuhulgas said liiduvabariigid suurema seadusloome alase õiguse võtta arvesse kohalikku spetsiifikat, mis kätketi ühiste põhimõtete ja juhiste alusel koostatud normatiivaktidesse ja nende alusel ellu viidi. Seoses üleliiduliste reformide ja uute suunistega võeti ka Läti NSVs 1978. aastal vastu uus konstitutsioon. Õigusvaldkonna reformid ja võimu (de)tsentraliseerimine Lätis peegeldasid samuti NSV Liidus toimuvat. Head näited on 1961. aasta uus kriminaalkoodeks ja 1984. aasta haldusõigusrikkumiste koodeks.

Gorbatšovi perestroika raames algatatud reformid ja katsed NSV Liitu demokratiseerida ning aastatel 1988-89 toimunud arutelud konstitutsioonimuudatuste üle andsid liiduvabariikidele suurema autonoomia ja rohkem demokraatlikke vabadusi. Kuid alates 1989. aasta keskpaigast lõid need ka tingimused Läti majandusliku ja poliitilise iseseisvuse taastamiseks. 31. mail 1989 algatas Läti Rahvarinne arutelu täieliku riikliku iseseisvuse kohta, seejärel võttis Läti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Läti iseseisvuse taastamisest ning seaduse Läti NSV majandusliku iseseisvuse kohta.

Julgeolekuteenistused

Stalini valitsemisajal allusid siseministeeriumi ja julgeolekuorganid ainult oma kõrgemale juhtkonnale ning NSV Liidu tippjuhtkonnale. Süsteem oli märkimisväärselt tsentraliseeritud ja selle töötajad ületasid sageli oma isegi laialdasi võimupiire. Kohe pärast Stalini surma hakati julgeolekustruktuurides läbi viima reforme; osaliselt pandi vastutus nende järelevalve eest vabariikide ministrite nõukogude esimeestele ja suurendati organite sõltuvust liiduvabariikide komparteide keskkomiteedest. Kommunistliku partei peamiseks repressiivtööriistaks jäi KGB, mis teostas järelevalvet süsteemi teiste osade, nagu komsomol, ametiühingud jt üle[14].

Et Läti oli Balti sõjaväeringkonna keskuse asukohaks, töötasid seal koos KGBga aktiivselt ka mitmed sõjaväeluure ja vastuluure asutused. Üheaegselt eespoolnimetatutega tegutsesid  Lätis ka julgeolekuteenistuste keskaparaadile (Moskva) alluvad harud. Erinevad julgeolekustruktuurid ei informeerinud alati üksteist oma tegevusest, mistõttu eriti perestroika perioodil kujunes välja Moskvas asuva keskvõimu usaldamatus julgeolekuteenistuste suhtes, mis allusid liiduvabariigi komparteile.

Kuigi KGB koondas oma tähelepanu võitlusele hüpoteetiliste ideoloogiliste vaenlastega, võitles ta ka organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooniga. Samuti kuulus KGB kompetentsi teatud luure- ja vastuluurealane töö[15]. KGB tegeles ka erakorrespondentsi läbivaatamisega (perlustratsioon), mida tehti väidetavalt selleks, et takistada nõukogudevastaste ideede ja informatsiooni levitamist. Eriti puudutas see kirjavahetust välismaaga[16]. KGB oli peamine repressiivorgan kogu nõukogude okupatsiooni vältel ja isegi perestroika ajal korraldas ta iseseisvuse pooldajate represseerimist. Ehkki pärast Stalini surma lakkasid laialdased repressioonid nõukogude võimu kritiseerijate vastu, olid vangistus ja füüsiline arveteõiendamine laialt kasutusel kuni perestroika alguseni. Viimane poliitiline protsess Lätis toimus 1983. aastal[17].

Perestroika ja iseseisvuse taastamine

1970ndate ja 1980ndate majanduskriis pani NSV Liidu juhtkonna mõistma poliitiliste ja sotsiaalmajanduslike reformide vajalikkust. Et mõjutada reformide (perestroika) vastaseid vanameelseid kommuniste avaliku arvamuse abil ja kindlustada oma võimu, lõi Gorbatšov pärast võimule saamist 1985. aastal uue poliitika – avalikustamise (glasnost). Esimene mitteametlik opositsiooniline rühmitus, mis perestroika ajal Lätis esile kerkis, oli inimõiguslaste ühendus „Helsinki-86“.

Selle tegevuse hulka kuulusid küüditamisohvrite mälestusürituste korraldamine ja Läti sõltumatuse idee arendamine. Avalikult hakkas sellest rääkima Läti Rahvusliku Iseseisvuse Liikumine, mis asutati 1988. aastal.  Ka Läti Rahvarinne, mis esialgu oli loodud perestroika toetuseks, oli 1989. aasta kevadeks hakanud selgelt liikuma riikliku iseseisvuse taastamise poole ning sai hiljem ühiskonda ühendavaks jõuks. Iseseisvuse taastamise vastu asutasid kompartei jäiga joone järgijad Läti töörahva interrinde[18]. Viimast toetasid ainult nõukogude sõjaväelased ja üleliiduliste tehaste töölised – migrandid, kes olid saabunud üle kogu Nõukogude Liidu. 18. märtsil 1990. aastal toimunud Läti NSV Ülemnõukogu valimistel[19], kindlustas võidu Läti Rahvarinne, mistõttu sai võimalikuks Läti Vabariigi iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmine 4. mail 1990[20].

 


[1]     Bleiere, D., Butulis, I., Feldmanis, I., Stranga, A., Zunda. Latvija Otrajā pasaules karā (1939-1945. Rīga, 2008. – lk 195.

[2]     Läti sovetiseerimise aluseks oli 14. augustil 1940. aastal ÜK(b)P KK ja NSV Liidu Rahvakomissariaadi poolt vastu võetud plaan „Leedu NSV, Läti NSV ja Eesti NSV riiklikust ja majanduslikust korraldusest”.

[3]     Berzins, A., The unpunished crime. Ew york, 1963. - lk 68-81.

[4]     Erinevatel andmetel oli 1940. aasta juunis Läti Kommunistlikul Parteil 500-967 liiget.

[5]     Levits, E. Latvija padomju varā. // Blūzma, V., Celle, O., Jundzis, T., Lēbers, D.A., Levits, E., Zīle, Ļ., Latvijas valsts atjaunošana 1986.-1993. Rīga, 1998. – lk 46.

[6]     Bleiere, D., Butulis, I., Feldmanis, I., Stranga, A., Zunda. Latvija Otrajā pasaules karā (1939-1945. Rīga, 2008. - 197 – lk 203.

[7]     Šneidere, I. (atb. red.), Latvija padomju režīma varā. 1945-1986. Dokumentu krājums. Rīga, 2001. – lk 26-27. 

[8]     Eriti maapiirkondadest, kus sõjajärgsetel aastatel avaldati veel relvastatud vastupanu.

[9]     Masina-traktorijaam.

[10]   1946. aastal oli LKP liikmete arv alla 11 000, 1953. aastal – 35 000, 1967. aastal – üle 101 000, kuid 1988. aastal – 187 000.

[11]   Bleiere, D., Butulis, I., Feldmanis, I., Stranga, A., Zunda, A. Latvijas  vēsture. 20. gadsimts. Rīga, 2005.- lk 218.-299.

[12]   Bleiere, D. Nacionālkomunisms Latvijā. (20.gadsimta 50.gadi). Dažas pētniecības problēmas. Latvijas vēstures institūta žurnāls, Rīga, 2016. – lk 129-133. https://www.lvi.lu.lv/lv/LVIZ_2016_files/4%20numurs/D_Bleiere_Nacionalkomunisms_LVIZ_2016_4.pdf 

[13]   Lēbers, D.A., Latvijas tiesību vēsture. Rīga, 2000. – lk 298.

[14]   Okupāciju varu politika Latvijā. 1939 – 1991. Rīga, 1999. – lk 236.

[15]   Johansons, E., Čekas ģenerāļa piezīmes. Rīga, 2006. – lk 26-36.

[16]   Zālīte, I., LPSR VDK uzbūve un galvenie darba virzieni (1980.-1991. g.). Latvijas Vēsture, 1999. 1(33). Rīga. - xxx

[17]   Gunārs Astra sai karistuseks seitse aastat vangistust range režiimiga parandusliku töö koloonias ja viis aastat asumist „nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda” eest. NSV Liidu Ülemkohus vaatas kohtuotsuse uuesti läbi ja vähendas vangistust viiele aastale; Astra saadeti karistust kandma Permi oblastis asuvasse laagrisse.

[18]   Sarnased organisatsioonid loodi kõikjal NSV Liidus.

[19]   Need olid esimesed valimised Läti NSVs (NSV Liidus), kus lubati esitada rohkem kui üks kandidaatide nimekiri.

[20]   Šneidere, I. (atb. red.), Latvija padomju režīma varā. 1945-1986. Dokumentu krājums. Rīga, 2001. – lk 28. 

Repressioonid

Stalini valitsusajal saavutati sovetiseerimine, kollektiviseerimine ja relvastatud vastupanu mahasurumine[1] Lätis karmide elanikkonna vastaste repressioonidega. Esimene nõukogude okupatsioon, mis kestis vaid ühe aasta, oli eriti julm – Läti historiograafias kutsutakse seda sageli „terroriaastaks”[2]. Reaktsioonina nõukogude repressiivpoliitika vastu hakkasid juba 1940. aasta sügisel tekkima organiseeritud vastupanuliikumise grupid[3]. Hilisem vastupanu Teise maailmasõja ajal ja selle järel oli tihedalt seotud Läti Kesknõukoguga[4].

Küüditamised

Esimesed massiküüditamised toimusid 14. juunil 1941, kui Lätist deporteeriti 15 424 inimest. Repressioonid ei puudutanud ainult küüditatuid, vaid ka nende sugulasi. Operatsioon oli suunatud Läti poliitilise, majandusliku ja avaliku elu eliidi vastu ja peamiselt puudutas linnade elanikke – ettevõtjaid, politseinikke, ohvitsere, ja intelligentsi: õpetajaid, arste, vaimulikke, juriste ja riigiametnikke[5]. Kannatasid ka nõukogude võimu poolt ebasoovitavaks peetud inimeste perekonnaliikmed – küüditatute hulgas oli 15% lapsi vanuses 10 aastat või nooremad. Kõikidest deporteeritutest 5 263 isikut arreteeriti ja vangistati (kaks kolmandikku vahistatud meestest)[6], 6 081 inimest suri (39,43% koguarvust) [7].

1949. aastal küüditati peamiselt maapiirkondade elanikke. Asumisele saadeti terved perekonnad (sh vanurid ja lapsed), kes olid juba 1947. aastal nn kulakute nimekirja arvatud[8], kokku 4% Läti talupidajatest[9], lisaks veel metsavendade toetajad. Selle küüditamislaine eesmärgiks oli murda maarahva vastupanu kollektiviseerimisele ning lõpetada viimanegi relvastatud vastupanu okupatsioonirežiimile[10], mis oli tekkinud reaktsioonina nõukogude võimu repressioonidele[11].

Lätlased küüditati Amuuri, Tomski ja Omski oblastitesse ning neil keelati sealt lahkuda. Erinevalt 1941. aasta küüditamisest ei eraldatud seekord mehi perekondadest ega saadetud laagritesse. Operatsiooniga „Priboi” („Murdlaine”) saadeti Lätist asumisele 42 125 inimest (13 248 perekonda), nende hulgas olid nii vanurid, lapsed kui ka rasedad. Kokku küüditati üle kümne tuhande alla 16-aastase lapse ja 7 795 isikut, kes olid vanemad kui 60 aastat. Kõikidest küüditatutest suri asumisel 5 231 inimest[12].

LKP KK esimene sekretär J. Kalnbērziņš tegi keskkomitee pleenumil ettekande, mille kohaselt represseeriti aastatel 1945-1953 kokku 119 000 isikut, neist 2 321 tapeti,  43 702 saadeti massiküüditamiste käigus asumisele ja 72 850 arreteeriti[13]. Represseeritute koguarv oli aga veelgi suurem, sest 1941. aastal küüditati igasuguse ametliku uurimiseta 15 424 inimest[14], ning ainuüksi 1949. aasta märtsiküüditamise käigus saadeti maalt välja 44 271 isikut[15]. Esimene küüditamislaine oli peamiselt suunatud intelligentsi, eelmise korra ajal vastutavatel kohtadel olnute

ja muidu nõukogude võimule ohtlikeks peetavate isikute, nagu vene emigrantlike aktivistide, paramilitaarse organisatsiooni Aizsargi (Läti kaitseliit) liikmete, piirivalvurite ja laiemalt Läti poliitilise eliidi vastu. Litene sõjaväelaagris tapeti umbes 50 Läti ohvitseri ning ligikaudu 560 ohvitseri arreteeriti ja küüditati; seepärast kutsutakse seda paika vahel ka Läti Katõniks[16]. Alates Läti okupeerimisest kuni 1941. aasta juunikuuni peeti igas kuus kinni 250-300 inimest.

Hinnangute kohaselt kannatas poliitiliste repressioonide all kokku 240 000 isikut[17]. Inimesi represseeriti rahvuslike vaadete avaldamise, nõukogudevastasuse, sõdade vahelisel ajal tähtsal ametikohal olemise, suure varanduse omamise või kontrrevolutsioonilise tegevuse eest; taga kiusati muuhulgas ka neid, kes olid võidelnud Läti iseseisvuse eest 1918. aastal. Lisaks kahele massiküüditamisele saadeti konkreetsetesse paikadesse välja väiksemaid gruppe, näiteks Riiast küüditati etnilisi sakslasi ja kodakondsuseta isikuid, keda nimetati „kodumaa reeturiteks”. 1951. aastal küüditati 40 Jehoova tunnistajat. Kuid 1960.-1980. aastail saadeti laagritesse peamiselt valitsusvastaste vaadete väljendamise või nõukogudevastase kirjanduse omamise ja levitamise ning muu ideoloogilise tegevuse eest süüdimõistetuid, kes tegelikult riigivõimule ohuks ei olnud.  

Küüditamised olid kõige massilisemad läti rahva vastu suunatud repressioonid, millest jäänud tõsiste psühholoogiliste tagajärgede all ei kannata ainuüksi isikud, keda need otseselt puudutasid. Kuid nagu ülal mainitud, ei piirdunud sovetid vaid sedalaadi repressioonidega. Aastatel 1941-1944 hukati umbes 2 000 ja aastatel 1945-1953 veel 2 500 inimest peamiselt selle eest, et nad olid teinud koostööd saksa okupatsioonirežiimiga, olnud aktiivsed relvastatud vastupanuvõitlejad või nende toetajad. 1950ndatel kiusati taga endisi sotsiaaldemokraate, kaasa arvatud neid, kes olid Ulmanise diktatuuri ajal kommunistidega koostööd teinud. Iisraeli riigi loomise järel sattusid tagakiusamise ohvriks juudi päritolu haritlased. Mainida tuleks veel patriootlike vaadetega koolilaste[18], lääne kultuuri propageerijate (nn prantsuse rühm[19]) ja vaimulikkonna represseerimisi.

Poststalinistliku perioodi repressioonid

Kuigi pärast Stalini surma vähenesid ka repressioonid ning paljud küüditatud said kodumaale tagasi pöörduda, ei loobunud nõukogude võim kunagi repressioonide kasutamisest poliitilise tagakiusamise vahendina. Viimased poliitilised kohtuprotsessid toimusid 1983. aastal ning asumiselt tagasipöördunute ning nende perekondade suhtes jäid ikkagi kehtima mitmesugused piirangud[20].

Pärast „rahvuslike kommunistide” kõrvaldamist 1959. aastal jätkati nende tagakiusamist mitmesuguste haldusmeetmetega. Rahvuslike kommunistidega seotud asjadega tegeles kas Balti sõjaväeringkond, Siseasjade Rahvakomissariaadi sõjatribunal või NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MGB) eriasjade osakond Moskvas. Teada on, et repressioonide käigus kasutas nõukogude režiim ka piinamist. Represseerimisel lähtuti Vene NFSV 1926. aasta kriminaalkoodeksist, mida Lätis alates 1940. aastast kohaldati ning paljud väidetavad „kuriteod” ei olnud sõdade vahelisel perioodil Lätis üldse karistatavad. Kui 1961. aastal jõustus Läti NSV kriminaalkoodeks, asendusid massirepressioonid konkreetsete üksikisikute vastu suunatutega, kuid kampaanialikkus repressioonide kohaldamisel ei kadunud sellegipoolest. Repressioonide planeerimisega tegelesid NSV Liidu vastavad keskorganid, kuid nende elluviimises osalesid ka kohalikud võimud.

Samaaegselt ehitati üles laialdane KGB pealekaebajate võrgustik, et valvata kogu ühiskonna järele – nõnda oli tagatud repressiivorganite ennetav kontroll. Inimesi kiusati taga nii poliitilise kui ka mittepoliitilise, näiteks ebaseadusliku majandustegevuse eest, kuigi viimast seostas nõukogude režiim tihti poliitiliste rikkumistega. Ka majandus- ja kriminaalkuritegusid (tootmisnormide täitmata jätmine või maksude tasumisest kõrvalehoidmine jms) lahendati sageli kriminaalkoodeksi poliitiliste paragrahvide alusel ja ka vastupidi. Üldiselt järgiti repressioonide ja karistuste puhul NSV Liidu praktikat ja keskvõimu algatatud kampaaniaid.

 


[1]     Strods, H., Latvijas nacionālo  partizānu karš. 1944-1956. Rīga, 1996. – lk 157-210.

[2]     Läti keeles „Baigais gads“ („Õudne aasta”). Seda nimetust kasutas ka Natsi-Saksamaa ühe propagandamaterjali pealkirjana: „Baigais gads. Attēlu un dokumentu krājums par boļševiku laiku Latvijā no 17.VI.1940 līdz 1.VII. 1941”.

[3]     Feldmanis, I., Latvijas Otrajā pasaules karā (1939-1945): jauns konceptuāls skatījums. Rīga, 2012. – lk 42-43.

[4]     1943. aastal loodud põrandaalune poliitiline organisatsioon, mida juhtis Konstantīns Čakste ja mis võitles nii saksa kui ka nõukogude okupatsiooni vastu. Läti Kesknõukogu (LKN) loojateks olid parlamendiparteid (sh LSDTP). LKNiga oli seotud sõjaline formeering, mida juhtis kindral J.Kurelis ja mille Saksa väed hävitasid. 1945. aasta lõpul vahistas KGB enamiku Lätis viibinud LKNi liikmetest. Neiburgs, U., Draudu un cerību lokā. Latvijas pretošanās kustība un Rietumu sabiedrotie (19141-1945). Rīga, 2017. – lk 258-266.

[5]     Bleiere, D., Butulis, I., Feldmanis, I., Stranga, A., Zunda. Latvija Otrajā pasaules karā (1939-1945. Rīga, 2008. – lk 208-209.

[6]     Latvijas iedzīvotāju pirmā masveida deportācija. 1941. gada 14. jūnijs. Rīga, 2007. – lk 17.

[7]     Latvijas iedzīvotāju pirmā masveida deportācija. 1941. gada 14. jūnijs. Rīga, 2007. – lk 27.

[8]     Riekstiņš, J. (sast.) Kulaki Latvijā. Rīga, 1996. – lk 17-79.

[9]     Represijas Latvijas laukos. 1944-1949. Rīga, 2000. – lk 7.

[10]   Strods, H., Latvijas nacionālo partizānu karš. 1944-1956. Rīga, 2012. – lk 130.

[11]   Turčinskis, Z. Ziemeļvidzemes mežabrāļi. Latvijas nacionālo partizānu cīņas Valkas apriņķī un Alūksnes apriņķa rietumu daļā. 1944.-1953. Rīga – lk 39.

[12]   Latvijas iedzīvotāju otrā masveida deportācija. 1949. gada 25.marts. Rīga, 2008. – lk 47-49.

[13]   Butulis, I., Zunda, A., Latvijas  vēsture. Rīga, 2010. – lk 152.

[14]   Aizvestie. 1941.gada 14.jūnijs. Rīga, 2001. – lk 806.

[15]   Aizvestie. 1949.gada 25.marts. Rīga, 2007. – lk 783.

[16]   Zvaigzne, J. Jūnijs. Litene 1941. Rīga 2012. – lk 59-119.

[17]   Butulis, I., Zunda, A., Latvijas  vēsture. Rīga, 2010. – lk 153.

[18]   Strods, H., Latvijas skolu jaunatnes nacionālā pretošanās kustība (1944. gads – 50. gadu vidus). Totalitārie režīmi un to represijas Latvijā 1940. – 1956. gadā // Latvijas Vēsturnieku komisijas raksti, 3. sēj. Rīga: Latvijas vēstures institūta apgāds, 2002, lk 592. 

[19]   Bleiere, D., Franču grupas tiesāšana 1951.gadā: lietu politiskaiskonteksts un valsts drošības ministrijas darbības metodes. // Latvijas vēstures institūta žurnāls Nr. 4 (105). Rīga, 2017. – lk 95-109. https://www.lvi.lu.lv/lv/LVIZ_2017_files/4numurs/D_Bleiere_Francu_LVIZ_2017_4.pdf

[20]   Tagasipöördunud küüditatute suhtes kehtinud piirangud hõlmasid näiteks keeldu elada lähemal kui 100 km oma varasemast elupaigast ning ametlikke või mitteametlikke takistusi kõrgematel ametikohtadel töötamiseks ning kõrghariduse omandamiseks.

Majandus

Sovetiseerimine: 1940-1941

Nõukogude okupatsiooni esimene aasta tõi kaasa ulatusliku eraomandi natsionaliseerimise. Konfiskeeriti maatükid, mis olid suuremad kui 30 hektarit ning tööstus- ja transpordiettevõtted, suured ja keskmise suurusega kaubandusettevõtted, lisaks pangad ja muud krediidiasutused. Sõjaaegse kaubanappuse tegi veelgi hullemaks Läti rahvusvaluuta lati kasutuselt kõrvaldamine. 25. novembril 1940 võeti paralleelselt ringlusse nõukogude rubla, mille väärtust tõsteti kümnekordselt.

Hakkasid ilmnema nõukogude süsteemi iseloomustavad hädad – sabad, must turg, korruptsioon („blat”)[1], nõukogude nomenklatuurile mõeldud eripoed, toiduainete ja muude kaupade kaardisüsteem. Kogu majandus kujundati nõukogude põhimõtete järgi ümber: suurettevõtted kuulutati „üleliidulisteks ettevõteteks” ja nendele seati ülesanded võtmata arvesse kohalikke vajadusi, olemasolevat tööjõudu ja tooret. Üle võeti 1938. aasta NSV Liidu tööseadusandlus, sotsialistliku võistluse ning stalinlike tootmisnormide põhimõtted. Tööst sai omamoodi ühiskondliku kontrolli vahend[2]. Kohe esimesel nõukogude okupatsiooni aastal algas Läti koloniseerimine – enamasti kolisid sel perioodil Lätisse riigiametnikud ja muud aparatšikud.

Viidi läbi maareform, mille käigus tekkis üle 50 000 kümne hektari suurust väiketalu. Tehti ettevalmistusi massiliseks kollektiviseerimiseks. Kehtestati põllumajanduslikud normid, mis suuremate talude puhul moodustasid kuni 50% toodangust ning põllumajandustoodete ostuhinnad muudeti kunstlikult madalamaks. Sisse viidi klassipõhine maksusüsteem. Kui Natsi-Saksamaa Läti okupeeris, jäid kõik nõukogude kollektiviseerimise plaanid katki.

Sovetiseerimine: 1944-1956

Teise maailmasõja tagajärjel ei kaotanud Läti mitte ainult iseseisvust, vaid kandis raskeid inimkaotusi ja kahjusid hävitatud hoonete ja rajatiste näol[3]. Rohkem kui 150 000 lätlast põgenes läände. Paljud linnad olid purustatud – Balvi, Daugavpils, Jelgava, Rēzekne, Valmiera olid varemeis. Võrreldes 1939. aastaga oli Läti kaotanud kolmandiku rahvastikust[4].

Sõjakahjustustest alles toibuv majandus kujundati nõukogude malli järgi ümber. Juba 1946. aastaks saavutati maksupoliitika abil suurema osa erapoodide sulgemine ning käsitöölised sunniti koonduma artellidesse. Märkimisväärne osa tööstusest pidi hakkama rahuldama sõjaväe vajadusi. Sõdade vahelise perioodi tootmisbaasi kasutav Läti NSV tööstus erines ülejäänud NSV Liidust: tarbekaupade osa oli suurem ning toodangu kvaliteet kõrgem. See võimaldas tööstusel spetsialiseeruda sõjaväe ning nomenklatuuri jaoks kaupade tootmisele, siiski oli ka tavaelanikonna varustamine tarbekaupadega parem kui mujal NSV Liidus[5].

Kollektiviseerimine

Läti majandusele ja traditsioonilisele ühiskonnale oli suurimaks ehmatuseks põllumajandussektori kollektiviseerimine. 1. jaanuari 1949. aasta seisuga oli mitmesuguste rahaliste motivaatorite, maksupoliitika ja propaganda toel loodud 890 väikest kolhoosi, mis koondasid 10,2% olemasolevatest talumajapidamistest. 1949. aasta 25. märtsi küüditamine võttis maarahvalt täielikult võime sovetiseerimisele vastu panna ning juba 1. maiks oli 71,6% taludest kollektiviseeritud[6]. Tulemuseks oli põllumajandustoodangu järsk langus, haritava maa kokkukuivamine ja loomade arvu vähenemine. Üldiselt ilmnesid põllumajanduses needsamad plaanimajanduse hädad, mis vaevasid teisi majandussektoreid.

Industrialiseerimine 1960. – 1980. aastatel

Aastatel 1954-1957 toimus Läti majanduse teatud detsentraliseerimine ja liberaliseerimine, kuid sellele tegi lõpu rahvuslike kommunistide kõrvaldamise kampaania 1959. aasta suvel. 1960ndate ja 1980ndate vahel valmisid mitmed keemiatehased ja kergetööstusettevõtted – see oli uus katse siduda Läti majandus veelgi tugevamini NSV Liidu süsteemiga. Uute ettevõtete loomist soosis ka uute energiaallikate rajamine: Daugava hüdroelektrijaam, Dašava gaasijuhe ja Ignalina tuumajaam. Taoline poliitika võimaldas Läti NSV-l küll pretsedenditult intensiivistada tööstust, kuid niivõrd vaba juurdepääs energiaallikatele tõi kaasa ka probleeme – vähenes tootmise efektiivsus ja kannatas innovatsioon.

Suurettevõtted vajasid toorainet ja tööjõudu, mida toodi sisse teistest NSV Liidu piirkondadest; see ühtlasi teenis ühiskonna ja kultuurielu sovetiseerimise ja venestamise eesmärki. Pealesunnitud industrialiseerimisega kaasnes uus sisserändelaine, mistõttu Läti rahvaarv kasvas märgatavalt, eriti linnades. Sisseränne muutis ka oluliselt rahvastiku etnilist koosseisu ning 1980ndate alguses moodustasid etnilised lätlased veel vaid 52% kogu vabariigi rahvastikust[7].

1980ndate keskpaigaks olid NSV Liidu majandusprobleemid kasvanud nõnda suureks, et tarbekaupade puudus muutus igapäevaseks probleemiks. Ka Lätis oli olukord sama vaatamata sellele, et tootmismahud kasvasid kõikides sektorites. Lihtsalt kogu kasum suunati üleliidulisse eelarvesse ja kohalik taristu ning elatustase ei saanudki areneda. Samas soositi eruohvitsere ja üleliidulistesse ettevõtetesse mujalt tööle saabunuid[8]: neile jagati olemasolevaid ressursse, sh eraldati kortereid[9]. Siiski ei suutnud NSVL pidada USAga sammu võidurelvastumises ning koos majanduskriisiga aitas see suurendada arusaama poliitiliste reformide vajalikkusest.

 


[1]     Kõikehõlmav korruptiivne süsteem, mis põhines isiklikel suhetel ja meelehea andmisel ja võtmisel.

[2]     Bleiere, D., Butulis, I., Feldmanis, I., Stranga, A., Zunda, A. Latvijas  vēsture. 20. gadsimts. Rīga, 2005.-  lk 218-229.

[3]     Kin, J.G., Economic policies in occupied Latvia. Lincoln, Nebraska, 1965. - lk 93-94.

[4]             2. pasaules kara zaudējumi "Tildes Datorenciklopēdija Latvijas Vēsture" © Tilde, 1998-2012  https://www.letonika.lv/groups/?title=2.%20pasaules%20kara%20zaud%C4%93jumi/32468 

[5]     Riekstiņš, J. Padomju impērijas koloniālā politika un Latvijas kolonizācija. Rīga, 2015. – lk 94.

[6]     Bleiere, D., Butulis, I, Feldmanis, I., Stranga, A., Zunda, A. Latvjas vēsture. 20. gadsimts. Rīga, 2005.- lk 218-336.

[7]     Butulis, I., Zunda, A., Latvijas  vēsture. Rīga, 2010. – lk 156.

[8]     Krūmiņš, G. Latvijas tautsaimniecības vēsture. Rīga, 2017. – lk 317-318.

[9]     Riekstiņš, J. (sast.), Migranti Latvijā. Rīga, 2004. – lk 10.

Ühiskond ja kultuur

Teise nõukogude okupatsiooni alguseks oli suur osa haritlastest põgenenud läände, kodumaale jäänuid hakati represseerima ning tõrjuti kultuurielust kõrvale. Tegelikult hakati Läti loovinimestest ja haritlastest eliiti nullist üles ehitama. Stalini valitsusajal olid võimude ja haritlaskonna vahelised suhted otseselt hierarhilised. 1946. aastal algas kultuuritöötajate ja võimuorganite tegevuse sügavam lõimimine ning kultuurivaldkonna ideoloogiliseerimine[1] – kõik, mis Moskvast ette kirjutati, võeti okupeeritud Lätis tõrkumata kasutusele.

Kultuuri sovetiseerimine

Okupatsioonirežiim anastas mõningad läti rahvuskultuuri elemendid, näiteks koorilaulu, rahvatantsu ja rahvarõivad, ja lisas neile nõukoguliku „sära”. Lääne kultuuri mõju esitleti tähtsusetuna, rõhutades hoopis vene kultuuri suurust. Sellegipoolest oli kultuur kogu okupatsiooniaja jooksul kõige olulisem vahend läti rahvusliku identiteedi säilitamiseks. Kuni 1980ndate keskpaigani takistati ühel või teisel moel lätlaste kõige tähtsama püha – jaanipäeva – tähistamist, kuigi ametlikult ei keelatud seda päriselt ära. Näiteks ei lubanud miilits jaanilõkkeid süüdata või ilmusid kohaliku parteirakukese liikmed just sel ajal tööviljakust kontrollima[2].

Kontroll

Loovintelligentsi tegevuse kontrollimiseks loodi ja tugevdati loomingulisi liite. 1950ndate teisel poolel alanud destaliniseerimine muutis veidi vabamaks ka kultuurielu ja aitas oluliselt kaasa uue loojate põlvkonna kujunemisele. Luulest sai populaarseim kirjanduse žanr ning luulepäevadest populaarseim kultuurielu sündmus. Füüsilised repressioonid oli sel perioodil suhteliselt haruldased. Kuid ka sel ajal ei lubatud täielikku mõttevabadust. Ametlikust parteijoonest kõrvale kalduvate kirjanike ja kunstnike suhtes kasutati majanduslikke mõjutusvahendeid – nende töid ei avaldatud ega pandud näitustele üles. Kuigi loomeliitudest said sageli intellektuaalse vastupanu keskused, oli avalik poliitiline opositsioon ja dissidentlus Lätis siiski harv nähtus.

1970.-1980. aastatel avardusid sotsialistliku realismi piirid mõningal määral ning varem rünnaku alla sattunud kultuurilise väljenduse vorme hakati üha enam aktsepteerima, kuigi seda tehti oma ideoloogiliste eesmärkide saavutamise nimel. Ametlikult mittelubatu vastu võideldi aga endiselt. Näiteks vahistati 1970. aastal Riias umbes 600 hipit, kes olid tulnud võimude poolt sanktsioneerimata kontserti kuulama.

NSV Liidu rahvuspoliitika eesmärgiks oli rahvuste vaheliste erinevuste vähendamine, ühtse sotsialistliku ühiskonna kujundamine vene keele, proletaarse kultuuri ja leninliku-stalinliku ideoloogia baasil. Esimestel sõjajärgsetel aastatel vahetati välja peaaegu kõik haridustöötajad.

Koolid, kus õpetus toimus mõne vähemusrahvuse keeles, suleti ning alles jäid vaid läti ja vene õppekeelega koolid. Stalini valitsusajal pandi palju rõhku vene keele kasutamise laiendamisele haridusasutustes ja kogu nõukogude okupatsiooni aja kujundati ühiskonda selliselt, et vene keele kasutamine oleks vältimatu. Igasugust vastuseisu vene keele kasutamisele esitleti „kodanliku natsionalismina”. Destaliniseerimise perioodil liberaliseerus mõningal määral ka rahvus- ja keelepoliitika, kuid rahvuslike kommunistide kõrvaldamise järel lõppesid ka kõik katsed venestamist piirata[3].

Tsensuur

Tsensuuri ülesanne oli tagada nõukogude propaganda jõudmine kõikidesse kultuurivaldkondadesse: kontrolliti mitte ainult massimeediat, filme, raamatuid ja kujutava kunsti teoseid[4], vaid ka kõikide kooride ja teatrite, sh harrastuskooride ja -teatrite repertuaari ning raamatukogude kaudu laenutatavat kirjandust. Tsensuuriga tegelevad asutused (Läti NSV Ministrite Nõukogu alluvuses olnud Riigisaladuste Trükis Avaldamise Vältimise Peavalitsus ehk „Glavlit”[5]) takistasid ideoloogiliselt ohtlike arvamuste ja teabe levikut ja tegid tihedat koostööd riikliku julgeoleku asutustega taoliste arvamuste avaldajatele surve avaldamiseks. Loovintelligentsi esindajate lojaalsust okupatsioonivõimudele tagati lisaks piitsale ka präänikuga – neile pakuti materiaalseid hüvesid, preemiaid, auhindu ja maksti suhteliselt kõrgeid tasusid.

Religioon

Juba esimese nõukogude okupatsiooni ajal algas vaimulike represseerimine, suleti kirikute juures asuvad koolid ning võeti üle kirikute vara. Pärast Teist maailmasõda allutati kirikud rangele partei ja repressiivorganite kontrollile[6]. Kirikus ei lubatud enam abielusid sõlmida ning vaimulikel keelati osaleda avalikus elus, näiteks tegelda heategevusega, külastada haiglaid või hooldekodusid jms. Samas kasutas okupatsioonivõim vaimulikkonda küüniliselt ära siis, kui leidis selle oma eesmärkidele kasuliku olevat.

Näiteks sunniti pärast sõda kirikute usujuhte välja andma ringkirju, milles kutsuti metsavendi end üles andma, inimesi nõukogude valimistel osalema, naasma eksiilist või astuma kolhoosiliikmeteks. Hiljem pidid vaimulikud andma oma panuse KGB kontrollitud mitteametliku välispoliitika – rahuliikumise – edendamisse, „selgitades” religiooni rolli NSV Liidus, „võideldes nõukogudevastase propagandaga”,[7] tehes vabatahtlikke annetusi Rahufondi[8] jne. Noorte meelitamiseks ja koguduste liikmete arvu ja kristlike traditsioonide järgimise vähendamiseks loodi usuliste rituaalide asemele ilmalikke, nõukogude tavasid.

Sotsiaalpoliitika

Nõukogude okupatsioonivõim diskrimineeris töötajaid nende töötamise viisi järgi. See puudutas eriti põllumajanduses tegutsevaid isikuid, näiteks kolhoosides töötavad inimesed hõlmati üldisse pensionisüsteemi alles 1964. aastal ning kõrgematele kohtadele hakati neid määrama siis, kui metsavendluse hävitamisest oli kaua aega möödunud, nõukogude ametiühingutesse[9] võeti kolhoosnikke pärast 1976. aastat[10]. Sotsiaalkindlustuses kasutati laialdaselt poliitilisi kriteeriume, näiteks vähendati selle isiku pensioni, kelle lapsed olid emigreerunud või kelle varasem vara oli natsionaliseeritud[11]. Kompartei nomenklatuur ja julgeolekutöötajad olid privilegeeritud seisuses (eriti ajal, kui kehtis kaardisüsteem), ning kuigi nende ametlikud palgad ei olnud kõrged, said nad mitmesuguseid muid soodustusi, preemiaid, lisatasusid jms.

Ametliku kaupade ja sotsiaalsete hüvede süsteemi kõrval eksisteeris nn hall turg ning isegi kui soovitavat kaupa või teenust polnud üldsegi ametlikest allikatest võimalik saada, hangiti seda „blat” süsteemi abil poodide ja teenusepakkujate töötajate kaudu.

Nõukogude võim pidas eriti oluliseks noorsoo kasvatamist ideoloogiliselt „õige” nõukogude patriotismi vaimus. Kommunistlikku ideoloogiat levitavatesse laste- ja noorteorganisatsioonidesse kuulumine oli kohustuslik. Oktoobrilasteks saadi seitsmeselt, pioneeriks üheksaselt ja 14-28-aastased noored olid komsomolid. Komsomoliorganisatsiooni ülesehitus sarnanes kompartei omale ja komsomoliks olemine aitas noori edasisel karjääriredelil tõusta. Peale kommunistliku partei jälgisid noorsoo kasvatustööd ka riikliku julgeoleku organid.

 


[1]     Stranga, A., Latvijas kultūras un mākslas sovjetizācija pirmajā padomju okupācijas gadā: 1940. gada jūnijs – 1941. gada jūnijs I daļa. Latvijas Universitātes žurnāls. Vēsture, 2018/5. Rīga, 2018. – lk 25-30. https://www.lu.lv/fileadmin/user_upload/lu_portal/apgads/PDF/Vesture/2018_5/03_Stranga.pdf

[2]     Bleiere, D., Eiropa ārpus Eiropas... Dzīve latvijas PSR. Rīga, 2015 (2012) – lk 101-103.

[3]     Šneidere, I. (atb. red.), Latvija padomju režīma varā. 1945-1986. Dokumentu krājums. Rīga, 2001. – lk 19.  

[4]     Strods, H., PSRS politiskā cenzūra Latvijā. 1940-1990. Rīga, 2010. – lk 402.

[5]     Strods, H., PSRS politiskā cenzūra Latvijā. 1940-1990. Dokumenti un materiāli. Rīga, 2011. – lk 5-18.

[6]     Välja arvatud õigeusu kirik, mis allus otse NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuvale Usuasjade Nõukogule.

[7]     Šneidere, I. (atb. red.), Latvija padomju režīma varā. 1945-1986. Dokumentu krājums. Rīga, 2001. – lk 21.  

[8]     Daukste – Silasproģe, I., Latvijas Miera aizstāvēšanas komiteja (1951 – 1990): izveide, struktūra, darbības virzieni.  https://www.lu.lv/fileadmin/user_upload/lu_portal/projekti/vdkkomisija/DauksteSilasproge_SAPC_VDKLatvijas-miera-aizstavesanas-komiteja1951-1990.pdf

[9]     Nõukogude ametiühingud erinesid lääne omadest; need olid valitsusorganisatsioonid, mis loodud ühiskonna kontrollimiseks ja sotsiaalsete hüvede jaotamiseks.

[10]   NSV Liidu ametiühingud ei kaitsnud töötajate õigusi, vaid olid pigem võimu- ja kontrolliorganid, neil oli teatav poliitikas kaasarääkimise õigus ning sotsiaalkindlustussüsteemi järelevaataja roll.

[11]   Šneidere, I. (atb. red.), Latvija padomju režīma varā. 1945-1986. Dokumentu krājums. Rīga, 2001. – lk 24.  

Militarism

NSV Liidu sõjaväebaasid

Esimeste NSV Liidu üksuste saabumine Lätisse oli otseselt seotud Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisega 23. augustil 1939. aastal ja Teise maailmasõja puhkemisega. Pärast seda kui NSV Liit oli tunginud Poolasse, alustati diplomaatilisi rünnakuid Balti riikide vastu, mis päädis mere- ja õhublokaadi ning punaarmee üksuste viimisega Läti-NSV Liidu piiri lähedusse.

5. oktoobril 1939 soostus Läti NSV Liidu ultimatiivse nõudmisega sõlmida vastastikuse abistamise leping ja lubada oma territooriumile punaarmee baasid[1]. Lätisse viidi 25 000 punaväelast – sama palju mehi kui kogu Läti armees. Talvesõda takistas punaarmee baaside täielikku väljaehitamist Lätis kuni 1940. aasta suveni. 23. oktoobril sõlmiti baaside asukoha kokkulepe, mille kohaselt langes nõukogude sõjaväe kontrolli alla peaaegu kogu Kuramaa läänerannik. Samasugused lepingud punaarmee baaside kohta sõlmiti Eesti ja Leeduga[2].

15. juunil 1940 ründasid nõukogude väed Läti Masļenki ja Šmaiļi piiripunkte. Sellele järgnes NSV Liidu uus ultimaatum, millega nõuti piiramatul arvul vägede riiki lubamist ning „NSV Liidu suhtes sõbraliku valitsuse moodustamist”[3]. Ka nendele nõudmistele tuldi vastu. 17. juuni hommikul ületasid punaarmee üksused Läti piiri ja võtsid oma kontrolli alla strateegilised objektid nagu sillad, telegraafi, posti, raadio, politsei, valitsushooned ning Läti sõjaväeüksuste paiknemise kohad.

Läti sovetiseerimise ühe esimese sammuna hävitati relvajõud, kellest moodustati punaarmee 24. armeekorpus. Seejuures saadeti erru üle 10 000 lätlasest sõjaväelase, loodi politruki ametikoht ning hakati ohvitsere represseerima. Pärast Läti inkorporeerimist NSV Liidu koosseisu läks kogu kontroll relvajõudude üle Balti sõjaväeringkonnale ning Balti laevastikule. Natsionalismis kahtlustatavaid sõjaväelasi hakati represseerima, juba 1941. aasta juuniks oli arreteeritud üle 300 sõjaväelase, kellest paljud hukati[4].

Teise maailmasõja ajal püüdsid nõukogude okupandid sarnaselt Natsi-Saksamaa omadega mobiliseerida kohalikke elanikke, kuid juba tollal oli desertööride ja mobilisatsioonist kõrvalehoidjate arv tohutu, näidates selgelt lätlaste suhtumist punaarmeesse kui võõrvõimu teostajasse[5].

Sõjajärgne militariseerimine

Läti kuulus Balti sõjaväeringkonna alla, mille keskus asus Riias. Seetõttu oli militariseerimine Lätis ja eriti Riia linnas laialdasem kui Leedus või Eestis. Riia ümbrusse paigutati lahinguüksused: kolme tankipolguga 24. tanki-väljaõppediviis Dobeles, motolaskurpolgud ja suurtükipolgud Ādažis, Alūksne rajoonis jne. Elektroonilise luure ja vastuluure üksused paiknesid mitmes kohas üle riigi, Skrundas ja Ventspilsi rajoonis olid radarijaamad, mis allusid otse Nõukogude Strateegiliste Raketijõudude Kõrgemale Väejuhatusele.

Pärast Teist maailmasõda tuli võimudel tegelda punaarmee marodöörluse ja sõdurite poolt toimepandud kuritegudega ning seda ka Lätis kuni 1952. aastani[6].  

Külma sõja mõju

Läti militariseerimine on tihedalt seotud külma sõja sündmustega, ning mitte ainult seoses võidurelvastumisega, vaid ka otsese sekkumisega. Näiteks Kuuba kriisi ajal viidi raketi- ja lennuväeüksused Kuubasse ja hiljem naasid nad oma alalisse asukohta. Piirivalveväed paiknesid kõikjal Läti merepiiril ja seetõttu oli kogu mererand üks suur suletud piiritsoon.

1955. aastal toodi Alūksnesse, Bārtasse ja Vaiņodesse tuumaraketid, kuid viidi hiljem mujale. Võidurelvastumise kiirenedes ja kosmoseuuringute edenedes alustati 1960. aastal Skrundas Dnepri-nimelise kiirreageerimist võimaldava radarisüsteemi ehitamist ning Ventspilsi rajoonis Irbenes rajati jaam kosmoseside jälgimiseks raadioteleskoopide abil. Balti laevastiku jaoks ette nähtud tuumalõhkepead paigutati Liepājasse ning Bārtasse ehitati uus tuumalõhkepeade hoidla. Tohutud maa-alad eraldati armee harjutusväljakute jaoks[7].

Paljud Läti tehased valmistasid rakette ja muid tehnoloogilisi seadmeid NSV Liidu relvajõududele.

Nõukogude relvajõudude tegevus Lätis NSV Liidu lagunemise ajal

Balti sõjaväeringkonna staap mängis NSV Liidu lagunemise ajal tähtsat rolli. Kuigi NSV Liidu relvajõud ei astunud avalikult Läti iseseisvuse toetajate vastu, oli neil oluline osa interrinde loomises ja selle tegevuses osalemises ning ka ühiskonnas üldise pinge ülevalhoidmises. Näiteks on teada, et tsiviilrõivastesse maskeerunud sõjaväelased osalesid Läti valitsushoonete ründamises. Nõukogude armeed arvatakse olevat olnud ka pretsedenditult suurel arvul toimunud terrorirünnakute taga: 1990. aasta septembrist kuni 1991. aasta märtsini toimus Läti 26 plahvatust[8]

1992. aastal oli rohkem kui 500 Läti paigas umbes 400 väeüksust kokku enam kui 50 000 sõjaväelasega. NSV Liidu relvajõudude kasutuses oli rohkem kui 100 000 hektarit maad. Alates 1944. aastast oli enam kui 700 Läti paigas olnud üle 3 000 sõjaväeüksuse.[9] Nõukogude relvajõudude tegevus Lätis on jätnud ka märkimisväärse pärandi: suurele arvule sõjaväeobjektidele lisandub keskkonnareostus Läänemeres, aga ka endistel sõjaväe harjutusväljakutel, kus on tohutult lõhkeaine ja muude ohtlike ainete jääke, ning kahju kultuurilisele keskkonnale[10]. Nõukogude armee tegevuse tagajärjel kujundati mitmel pool Lätis ümber kultuurmaastikud. Sõjaväe käsutusse läks hulk põllumaad[11] ning Kuramaa ranniku piiritsoonides hävitati kalameeste traditsiooniline elulaad ja elatis.

Vägede lahkumine

Pärast Läti iseseisvuse taastamist alustati läbirääkimisi nõukogude vägede Lätist väljaviimiseks. 30. aprillil 1994 kirjutati alla lepingule kõigi Venemaa Föderatsiooni relvajõudude lahkumise kohta[12] Läti territooriumilt. Vene väed lahkusid Lätist 31. augustiks 1994. 1995. aastal lasti sümboolselt õhku pooleliolev Skrunda radarijaam Darjal – UM, kuid viimased vene sõjaväelased (Skrunda Dnepri-nimelise radarijaama töötajad) lahkusid Lätist alles 23. oktoobril 1999. Lätisse jäi aga elama kümneid tuhandeid punaarmee ja nõukogude armee erusõjaväelasi ja veterane.

 


[1]     Andersons, E., Latvijas vēsture. Ārpolītīka. 2.sēj. Stokholma, 1984. – lk 215-231.

[2]     Ka Eestis asusid nõukogude sõjaväebaasid ranniku ääres, Leedus aga riigi sisealadel.

[3]     Bleiere, D., Butulis, I., Feldmanis, I., Stranga, A., Zunda. Latvija Otrajā pasaules karā (1939-1945. Rīga, 2008. – lk 191.

[4]     Bleiere, D., Butulis, I., Feldmanis, I., Stranga, A., Zunda. Latvija Otrajā pasaules karā (1939-1945. Rīga, 2008. – lk 205.

[5]     Strods, H., Latvijas nacionālo partizānu karš. 1944-1956. Rīga, 1996. – lk 122.

[6]     Strods, H., Latvijas nacionālo partizānu karš. 1944-1956. Rīga, 1996. – lk 116.

[7]     Upmalis, I., Tilgass, Ē., Dinevičs, J., Gorbunovs, A., Latvia – USSR military base 1939-1998.: materials and documents on the Soviet army's presence in and withdrawal from Latvia.  Rīga, 2012. lk 44-91.

[8]     Par notikumiem 1990. gada decembrī un 1991. gada janvārī. Publicēts oficiālajā laikrakstā "Latvijas Vēstnesis", 16.01.2001., Nr. 8 (2395) https://www.vestnesis.lv/ta/id/1670

[9]     Upmalis, I., Tilgass, Ē., Dinevičs, J., Gorbunovs, A., Latvija – PSRS karabāze. 1939-1998.: materiāli un dokumenti par padomju armijas atrašanos Latvijā un tās izvešanu. Rīga, 2008. – lk 80.

[10]   Riekstiņš, J.(sast), Izpostītā zeme. 1.sēj. PSRS okupācijas armijas nodarītie zaudējumi Latvijas kultūrvidei. Rīga, 1995. – lk 8-11.

[11]   Riekstiņš, J.(sast), Izpostītā zeme. 2.sēj. PSRS okupācijas armijas nodarītie zaudējumi Latvijas laukiem. Rīga, 1997. – lk 7-9.

[12]   Nõukogude armee reformimise käigus muutus ka selle nimi: Tööliste ja Talupoegade Punaarmee, lühidalt punaarmee, nimetati 1946. aastal Nõukogude armeeks, 1991. aastal aga Venemaa Föderatsiooni maaväeks. Kuid kuna Lätis ei paiknenud mitte ainult maaväed, siis kasutati lepingu tekstis mõistet „relvajõud”.