Kõrgõzstan

Kommunistlik diktatuur Kõrgõzstanis (1918-1991)

1876. aastal anastas Tsaari-Venemaa suurema osa kahe tuhande aasta pikkuse ajalooga Kõrgõzstani riigist. Vallutatud alad liideti Türkmenistani piirkonnaga ja vene kolonistid jätkasid ülejäänud Kõrgõzstani territooriumi vallutamist. 1916. aastal riigis toimunud Vene impeeriumi vastu suunatud mässu mahasurumine lõppes veresaunaga. Pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni Venemaal jätkusid kirgiiside vastu suunatud repressioonid ja Kõrgõzstani hõimud langesid kommunistliku Venemaa mõju alla.

1936. aastal moodustati Kõrgõzstanist Kirgiisi Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Nõukogude võim sundis nomaadse eluviisiga kirgiisid paikseks, mis päädis sundkollektiviseerimisega 1930. aastatel. Pärast Teist maailmasõda alanud vene immigratsioon viis vene rahvuse domineerimiseni riigis kuni 1960. aastateni. 20. sajandi teine pool ei toonud venelaste ja kirgiiside vahelistesse pingetesse leevendust. Nõukogude režiimis ja partei ladvikus toimunud liberaalsemad muudatused 1980. aastate lõpus viisid massirahutusteni pealinnas Biškekis 1990. aastal. Veebruaris 1990 toimusid Osises kirgiiside ja usbekkide vahelised kokkupõrked, mille käigus sai surma 186 inimest.

Pärast tuhandeaastast killustatust, riikliku iseseisvuse puudumist ja võõrriikide okupatsioone kuulutas Kõrgõzstan augustis 1991 välja riikliku iseseisvuse. Postkommunistlikus riigis, kus valitses poliitiline ebastabiilsus, tsiviilühiskond oli välja kujunemata, toimus riigi varade erastamine, leidsid aset negatiivsed tendentsid nii demokraatia, rahvustevaheliste suhete, poliitiliste vabaduste kui ka korruptsiooni süvenemise osas. Neis tingimustes puhkes nn. tulpide revolutsioon, mis pidi käivitama autokraatlikus riigis muudatused.