Eesti

Kommunistlik diktatuur Eestis. Nõukogude okupatsioon (1940-1941; 1944-1991)

Kuni 1917/1918. aastani oli Eesti Vene impeeriumi osa, iseseisvus kuulutati välja 24. veebruaril 1918. Varem oli Eesti territoorium jaotatud nelja kubermangu vahel. Eestimaa kubermang oli tänane Põhja-Eesti, mis jagunes neljaks maakonnaks. Neli Lõuna-Eesti maakonda ja Saaremaa kuulusid koos tänase Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu. Narva oli 1918. aastani Peterburi kubermangus. 1920–1944 kuulus Eestile Petserimaa, mis varem oli Pihkva kubermangus.

1920–1944 oli Eesti pindala 47 549 km2, tänapäeval on see 45 339 km2.

Eesti rahvaarv: [1]

Aasta

Rahvaarv

Eestlasi

Aasta

Rahvaarv

Eestlasi

1881

881 455

89%

1959

1 196 791

75%

1897

958 351

91%

1970

1 356 079

68%

1922

1 107 059

88%

1979

1 464 476

65%

1934

1 126 413

88%

1989

1 565 662

62%

1941

1 017 475

90%

2011

1 294 455

69%

 

Liivi-, Eesti- ja Kuramaa olid Venemaa Läänemere kubermangud, kus kehtis oma õigussüsteem. Ametlik keel kuni venestamiseni 1890. aastatel oli saksa keel. Kohalik võim linnades kuulus kuni 1877. aastani baltisaksa suurkaupmeeste gildide, väiksemates linnades ka käsitööliste tsunftide valitud raadidele. Maal kuulus kohalik võim kuni 1917. aastani baltisaksa aadli rüütelkondadele. Pärisorjus kaotati 1816–1819, kuid talupojaseisuse väikemaaomand ja omavalitsus (vallad) sätestati mitme seadusega 1850.–1860. aastatel. 1877. aastal laiendati Läänemere kubermangudele Vene linnaseadus ja tsensusvalimistel valitavad linnavolikogud (linnaduumad) asendasid seisulikud raed. Absoluutne enamus eestlastest ja sakslastest oli luteri usku hoolimata keskvõimu katsetest eesti ja läti talupoegi Vene õigeusku üle minema meelitada. Venemaa oli seisuslike, usuliste ja rahvuslike piirangute ja privileegidega ühiskond kuni seisuste kaotamiseni 1917. aasta märtsis veebruarirevolutsiooni ajal.[2]

Enamlased, vähemlased ja esseerid

Kommunistlikul liikumisel on ühised juured teiste sotsialistlike liikumiste ja erakondadega. „Kommunistliku partei manifesti“ (1848) tõlkis eesti keelde Hans Pöögelmann 1917. aastal, Karl Marxi „Kapitali“ I köite Otto Sternbeck prantsuse keelest 1910. ja 1914. aastal. Kogu „Kapital“ jõudis eesti keelde 1936. aastal Nigol Andreseni tõlkes. Enne 1918/1920. aastat olid Eesti ametlikeks ning gümnaasiumi- ja kõrghariduse keelteks saksa, alates 1890. aastatest vene keel ning sotsialistide, marksistide ja enamlaste tekste loeti ka originaalis.

Marksism, sotsialism ja enamlus olid töölisklassi ideoloogiad. Tööstuse areng Eestis algas 19. sajandi II poolel. Esimesi suurtööstusi oli Kreenholmi puuvillamanufaktuur (1857–2010) Narvas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses rajati puidu- ja paberitööstusi ning peamiselt Tallinna suured masina- ja laevaehitustehased. Nende kiirele kasvule andis lisatõuke Vene Balti laevastiku uputamine Vene-Jaapani sõjas 1905. aastal ning Peterburi kaitseks mõeldud Peeter Suure merekindluse suurtükipositsioonide ja sadamate ehitamine enne I maailmasõda. Eestisse tulvas töölisi mujalt Vene impeeriumist, sest nõnda suurte ettevõtete jaoks nappis Eestis vaba inimressurssi ja oskustöölisi.

Sotsialistlikud ja marksistlikud ideed jõudsid Eestisse Saksamaalt. Eesti „sotsialismi isaks“ peetakse maalermeister Mihkel Martnat (1860–1934), kes levitas saksa kontaktide kaudu saadud sotsiaaldemokraatlikke ja töölisliikumise ideid Tallinnas ja ka Tartus eesti üliõpilaste seas juba 1880. aastatel. Ülikooli venestamine 1890. aastatel tõi Tartusse palju üliõpilasi Venemaalt, kellest paljud olid sisse võetud pahempoolsetest ideedest kuni anarhismi ja enamluseni. Immuunseks ei jäänud ka eesti ja läti üliõpilased, kelle enamik oli pärit talupojaseisusest ja linna alamkihtidest nagu nende Venemaalt tulnud kommilitoonidki. Seesama kehtib Tallinna jt suuremate linnade tööliskondade kohta. Samuti levisid sotsialistlikud ideed eesti ja läti algkooliõpetajate seas.

Kuni 1905. aastani oli Venemaal igasugune poliitiline tegevus keelatud. Sotsialistlikud-marksistlikud rühmad tegutsesid põranda all, neid jälitas politsei ja salapolitsei. Sotsialistlik kirjandus oli keelatud.

Enamlus mis seadis eesmärgiks võimuhaaramise vägivaldsel teel, sündis enne 1905. aasta revolutsiooni. Enamlaste agitaatorid tegutsesid Eestis suuremates tööstuskeskustes Narvas ja Tallinnas ning Tartu ülikooli üliõpilaste seas. 20. sajandi alguses tekkis Venemaa Sotsiaaldemokraatlikus Tööliste Parteis (VSDTP) enamlaste ja vähemlaste kõrvale kolmas vool, föderalistid, kelle eesmärk oli Venemaa ümberkujundamise föderatiivseks vabariigiks ja vähemusrahvuste autonoomia.

Kui tsaar Nikolai II andis 1905. aastal puhkenud revolutsiooni ohjeldamiseks 17. (31). oktoobri 1905. a. manifestiga alamatele kodanikuõigused, asutasid föderalistid esimese Eesti sotsialistliku partei, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse. Eesti enamlased ja vähemlased jätkasid VSDTP-s. Nad asutasid 1907. aastal VSDTP Eesti allorganisatsiooni, millest pärast enamlaste lahkumist sai iseseisva Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (1917) eelkäija.

Eesti enamlaste juhid 1905. a. revolutsiooni ajal olid Aleksander Keskküla ja Hans Pöögelmann. Keskküla kutsus 1905. aasta detsembris talurahvast ja töölisi üles aadli vastasele terrorile (mõisate põletamisele maal). Vastureaktsiooniks oli karistussalkade ja nende sõjavälikohtute terror. Hukati mitusada talurahva seast mõisate põletamisega kaasa läinud inimest, veel suurem hulk sai avaliku peksukaristuse. Enamik enamlaste liidreid, nende hulgas Keskküla ja Pöögelmann, põgenesid välismaale. Keskkülast sai I maailmasõja ajal eksiilis üks Lenini lähikondlasi, kuid ta ei pöördunud enam kunagi Venemaale tagasi. Välismaale põgenesid ka VSDTP aktivistid, sh Mihkel Martna ja hilisem Eesti riigipea August Rei, föderalistide juht Peeter Speek jt. Kaks kodanlikku radikaali, samuti hilisemad riigipead Konstantin Päts ja Jaan Teemant, mõistis välikohtus tagaselja surma.

Paljude revolutsioonist ja mässumeelsusest haaratud noorte vaated muutusid pärast I maailmasõda ja Eesti iseseisvumist mõõdukamaks: mässumehest Otto Sternbeckist sai Eesti sõjaväe kindralmajor ja teedeminister, tema võitluskaaslasest Mart Lepast aga eesti muinasusuliikumise, taaraliikumise üks eestvedajaid. Kuid nende nooremast kaaslasest Hella Murrikust sai Soome kirjanik ja suurettevõtja Hella Wuolijoki, kes säilitas oma kommunistlikud vaated ning kontaktid Nõukogude diplomaatide ja luurajatega kuni surmani, aga võis oma sõbraks pidada ka Eesti liberaalsete rahvuslaste juhti ja mitmekordset riigipead Jaan Tõnissoni. Hella õde Salme abiellus Briti kommunistliku partei ühe juhi ja ideoloogi Rajani Palme Duttiga ning kuulus partei liidrite sekka.

Föderalistide liikumine lakkas pärast 1905. a. revolutsiooni. Eesti enamlaste etteotsa tõusid Peterburis õigusteadust õppinud Viktor Kingissepp ja Jaan Anvelt, Johannes Käspert jt. 1912–1914 avaldasid enamlased Narvas põrandaalust ajalehte Kiir. I maailmasõja ajal tugevnes Venemaal kolmas sotsialistlik partei, sotsialistid-revolutsionäärid (esseerid). Nemad otsisid 19. sajandi vene narodnikute ideeliste järeltulijatena talurahva toetust, kes moodustasid absoluutse enamiku Venemaa ja Eesti elanikest. Eesti esseeride juhid olid ajaloolane Hans Kruus ning kirjanikud Johannes Semper, Jaan Kärner, Gustav Suits jt.

I maailmasõja ajal kasvas pahempoolsete toetus kiiresti. Pärast 1917. a. veebruarirevolutsiooni asutati sõjaväes soldatite komiteed, milles mõjuvõimu pärast võistlesid enamlased, vähemlased ja esseerid. 1917. aasta möödus kaksikvõimu tähe all – Ajutise Valitsuse esindaja Eestis oli kubermangukomissar Jaan Poska, suvel valiti ka kohalik esinduskogu, Ajutine Maanõukogu. Nende kõrval oli suur mõju tööliste ja soldatite saadikute nõukogudel oma täitevkomiteedega. Eestis oli pahempoolsete erakondade toetus 1917. aastal väga suur. Lisaks nimetatuile oli sel ajal sotsialistliku orientatsiooniga ka hilisema liberaalkodanliku tööerakonna eelkäija.

1917. a. novembris enamliku riigipöörde ajal Venemaal ja Eestis oli Eestis enamlaste toetus ligi 40%. Enamlaste sõja-revolutsioonikomitee võttis riigipöörde ajal võimu üle kubermangukomissar Poskalt, kuid ajutise maanõukogu demokraatlikult valitud saadikud, kodanlike, rahvuslike ja mitme pahempoolse erakonna liikmed, kuulutasid end 15.(28.) novembril 1917 kõrgemaks võimuks Eestis. Samal päeval ajasid enamlased maanõukogu laiali.[3]

 


[1] 1881: Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu Eesti osa; 1897 (ülevenemaaline rahvaloendus): andmed enam-vähem tänastes Eesti piirides; 1922, 1934 (Eesti rahvaloendused) ja 1941 (elanike registreerimine Saksa okupatsiooni ajal): andmed 1920. aasta Tartu rahulepingu piirides; 1959, 1970, 1979, 1989 (NSV Liidu rahvaloendused) ja 2011 (viimane Eesti rahvaloendus): andmed tänastes piirides. „Rahvaloenduse kaardid läbi aegade,“ Eesti Statistika, https://www.stat.ee/60319 (vaadatud 21.02.2019).

[2] Vt Eesti ajalugu, V köide, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani, peatoim. Sulev Vahtre, tegevtoim. Toomas Karjahärm ja Tiit Rosenberg (Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 2010).

[3] Vt Mihkel Aitsam, 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis (Tartu: Ilmamaa, 2011); Toomas Karjahärm, 1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal (Tallinn: Argo, 2013); Toomas Karjahärm, 1905. aasta Eestis: sotsialistid ja terroristid (Tallinn: Argo, 2013); 1905. aasta Eestis: mälestused, koost. Toomas Karjahärm (Tallinn: Argo, 2016); Olaf Kuuli, Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991 (Tallinn: O. Kuuli, 1991), 9–23; Jaak Valge, Punased I (Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituut, 2014);

Ajalooline ülevaade

Kommunistid iseseisvas Eestis

24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti end iseseisvaks. Järgmisel päeval okupeerisid Saksa väed Tallinna, Saksamaa Eesti iseseisvust ei tunnustanud. Enamlased põgenesid Venemaale. Pärast 1918. a. novembrirevolutsiooni Saksamaal ja okupatsiooni lõppu võttis Eesti Ajutine Valitsus võimu oma kätte. Punaarmee alustas pealtungi, et tagasi vallutada endise Vene impeeriumi maad ja alustada maailmarevolutsiooni.

Eestile tähendas see Vabadussõda. 1918. aasta novembrist 1919. aasta juunini tegutses Narvas ja hiljem Venemaal kommunistlik nukuvalitsus – Eesti Töörahva Kommuun – eesotsas Jaan Anveltiga, mis pidi Punaarmee rünnakust jätma mulje kui kodusõjast Eesti tööliste ja kodanlaste vahel. Kuid Eesti suutis Punaarmee rünnakud tõrjuda, kommuun saadeti laiali ja 1920. aasta veebruari rahulepinguga tunnustas Nõukogude Venemaa Eestit ja Eesti Nõukogude Venemaad.

Vabadussõja ajal nõudsid kommunistid Eesti liitumist Nõukogude Venemaaga ja jätkasid õõnestustööd ka pärast sõja lõppu. Eesti kommunistlikud organisatsioonid reorganiseeriti 1920. aastal Eestimaa Kommunistlikuks Parteiks (EKP), mis tegutses Kominterni sektsioonina Eestis põranda all. Venemaale jäänud eesti kommuniste koondasid EKP KK Venemaa büroo ning Kominterni Eesti sektsioonid Leningradis ja Moskvas. Pärast 1924. a. kommunistliku putšikatse mahasurumist ja kommunistliku põrandaaluse purustamist Eestis põgenesid EKP juhtorganid NSV Liitu. EKP oli Eestis keelatud 1918–1940.

Vabadussõja ajal sai Eesti esimese kogemuse kommunistlikust terrorist: 1918. aasta detsembrist kuni 1919. aasta kevadeni mõrvati Punaarmee kontrolli all olnud Eesti osades tšekistide poolt sadu tsiviilisikuid. Massimõrva sümboliks sai 82 punase terrori ohvriks langenud inimese ühishaud Rakvere lähedal Palermo metsas.

1919. aasta aprillis valiti Eesti Asutav Kogu, mille valimisi enamlased boikoteerisid, kuid sotsialistlikud erakonnad võitsid: 120 kohast sai ESTP 41, tööerakond 30 ja esseerid seitse mandaati. 1920. aastal võeti vastu Eesti põhiseadus. 100-liikmelise kolmeks aastaks valitava Riigikogu valimistel osalesid kommunistid variorganisatsioonidena: Tallinna ametiühingute kesknõukogu (1920), Töörahva ühine väerind (1923), Eesti Tööliste Partei (1926 ja 1929) ning Pahempoolsed töölised ja kehvikud (1932), saavutades 5–10 kohta. EKP ja selle variorganisatsioonide tegevust jälgis Eesti poliitiline politsei ning ei olnud saladuseks, et tegemist on NSV Liidu huvides tegutsevate ning sealt suunatud ja rahastatud liikumistega. Sadakond kommunistlikku aktivisti mõisteti 1924. aasta novembris pikaks ajaks sunnitööle. Nemad vabanesid 1938. aastal antud amnestiaga. Pärast 1924. a. detsembri putšikatset kaotasid kommunistid lõplikult oma toetuse Eestis. EKP variorganisatsioonide esindajate käremeelseid sõnavõtte Riigikogus käsitati naljanumbrina.

Esseeride partei lagunes 1920. aastate alguses. Selle pahema tiiva liikmed läksid põrandaaluste enamlaste leeri, parempoolsed liitusid ESTP-ga. Vasakliberaalne Tööerakond liitus 1932. a. valimisteks rahvuslik-liberaalse Rahvaerakonnaga Rahvuslikuks Keskerakonnaks. Pärast esseeride lagunemist oli Eesti ainus sotsialistlik partei ESTP, mis võitis 1932. a. valimistel 22 mandaati. Enamlaste variorganisatsioon valimisliit Pahempoolsed töölised ja kehvikud sai viis mandaati.[1]

1934. aastal kehtestas peaminister Konstantin Päts autoritaarse valitsemiskorra, et vältida paremradikaalide võitu presidendivalimistel, ja järgmisel aastal peatati kõigi erakondade tegevus. ESTP lõhenes. Nende parem tiib oli toetanud Pätsi ka sellepärast, et riigipööre tõrjus poliitilisest elust sotsialistide peamise võistleja, paremradikaalse vabadussõjalaste liikumise. Vasaku tiiva liikmed otsisid kontakte põrandaaluse EKP ja Kominterniga fašismivastase ühisrinde loomiseks ning asutasid Marksistliku Töörahva Ühenduse. Mitteametlikult tegevust jätkanud pahempoolsed sotsialistid koordineerisid tegevust Eesti enamlaste ning Kominterni esindajate ja pahempoolsete sotsialistidega Skandinaavias ja Soomes.

1930. aastate teise poole Stalini puhastuste ohvriks langes enamik NSV Liidus elanud eesti kommunistide juhte, nende hulgas Hans Pöögelmann ja Jaan Anvelt. (Viktor Kingissepa tabas Eesti kaitsepolitsei 1922. aastal ja ta hukati sõjavälikohtu otsusel.) Katkes põrandaaluse EKP side Kominterniga, mida samuti olid räsinud Stalini puhastused, lakkas rahaline toetus.

Eesti kommunistide juhtorganiks sai 1933. aastast alates Rootsis ja Taanis tegutsenud EKP KK Sekretariaat (hiljem Orgbüroo), mida juhtisid NSV Liidu välisluure ja Kominterni agendid Leo Looring (alias Johannes Meerits) ja Karl Säre. 1938. aastal kasutas Säre Eestis antud amnestiat ja pöördus kodumaale tagasi, arendades juba varem loodud kontakte pahempoolsete sotsialistidega. Amnestia ei laienenud 1924. aasta detsembriputšis osalenutele ja Looring-Meerits Eestisse naasta ei saanud. 1940. aastal kästi tal Eestisse sõita, kuid ta keeldus, kartes NKVD ohvriks langemist, ja andis end üles Soome riigipolitseile. 1947. aastal andis Taani ta NSV Liidule välja, ta mõisteti surma ja hukati 1952.

1938. aasta amnestiaga vanglast vabanenud Eesti kommunistid asutasid põrandaaluse Illegaalse Büroo, mille juhtide (Johannes Lauristin, Hendrik Allik jt) suhted Karl Särega olid pinevad.[2]

Eesti okupeerimine ja annekteerimine

1939. aasta 23. augustil sõlmisid NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop riikidevahelise mittekallaletungilepingu, mille salaprotokolliga jagati mõjusfäärid Ida-Euroopas. 1939. a. septembris algas Saksamaa ja NSV Liidu rünnakuga Poola vastu II maailmasõda Euroopas. Pärast Poola alistamist sundis NSV Liit Balti riike sõlmima NSV Liiduga vastastikuse abistamise lepingud – Eestisse, Lätisse ja Leedusse paigutati suured Punaarmee ja Balti laevastiku väekontingendid. 1940. aasta juunis okupeeris NSV Liit sõjalise jõuga ähvardades kõik kolm Balti riiki lõplikult, senistele vägedele lisaks sisenesid Eestisse, Lätisse ja Leedusse kümned tuhanded Punaarmee ja Balti laevastiku sõjaväelased.

Kõigis kolmes riigis lavastati „rahumeelsed sotsialistlikud revolutsioonid“ ja seati ametisse nukuvalitsused, mida nimetati rahvavalitsusteks. 1940. a. juulis korraldati all kõigis kolmes riigis marionett-parlamentide pseudovalimised NSV Liidu esindajate väljavalitud ühe kandidaadiga igale mandaadile. Kolm nukuparlamenti kuulutasid 21. juuli keskpäeval üheaegselt alanud istungitel oma riigid ühehäälselt Eesti, Läti ja Leedu nõukogude sotsialistlikeks vabariikideks ning palusid vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Seejärel võeti vastu deklaratsioonid maa kuulutamisest kogu rahva omandiks ning pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise kohta. 1940. a. augusti alguse NSV Liidu Ülemnõukogu istungijärgul inkorporeeriti Leedu, Läti ja Eesti NSV Liidu liiduvabariikideks.

Esialgu püüti jätta muljet siseriiklikust protsessist ja demokraatia taastamisest autoritaarse valitsusega riikides. 1940. aasta juunis NSV Liidu emissaride (Eestis Andrei Ždanov, Lätis Andrei Võšinski, Leedus Vladimir Dekanozov) nõudmisel võimule upitatud „rahvavalitsuste“ liikmed olid enamasti pahempoolsed sotsialistid, kes olid välja valitud 1939.–1940. aastal. Eestis kuulus nukuvalitsusse rida tuntud haritlasi: peaminister Johannes Vares oli arst ja luuletaja, tema asetäitja Hans Kruus ajalooprofessor, välisminister Nigol Andresen tuntud haridustegelane ja literaat; viimasele lisaks said ministriportfelli ka kaks ülejäänud Marksistliku Töörahva Ühenduse asutajat Maksim Unt ja Aleksander Jõeäär. Kohe legaliseeriti EKP, mille liikmed ja toetajad haarasid vähem avalikud võtmepositsioonid sisejulgeoleku, majanduse, rahanduse, propaganda, ajakirjanduse jm valdkondades.

Neid suunasid Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste poliitohvitserid ning Nõukogude salateenistuse, NKVD ohvitserid. Peagi võeti EKP liikmeks ka nukuvalitsuse liikmed. 1940. a. augustis kuulutas nukuparlament end Eesti NSV ajutiseks ülemnõukoguks, võttis vastu stalinliku konstitutsiooni ja moodustas uue valitsuse, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu, mille liikmetena (rahvakomissaridena) jätkas osa nukuvalitsuse liikmeid koos Eesti kommunistide ja NSV Liidus elanud eestlaste seast (nn Venemaa eestlased, ka liidueestlased) välja valitud kommunistidega. ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks sai Johannes Vares, valitsusjuhiks (rahvakomissaride nõukogu esimees) 1938. a. amnestiaga vanglast vabanenud Johannes Lauristin.

Kohe alustati Eesti forsseeritud sovetiseerimisega. Lisaks pankadele ja suurettevõtetele konfiskeeriti ka väiksemad ettevõtted, laevad, suuremad majad linnades jm. 1940. aasta novembris tühistati Eesti vääring ning kroonid vahetati röövelliku vahetuskursiga rubladeks. Detsembris kehtestati NSV Liidu seadused. Forsseeriti vene keele õpetamist, ülikoolides asutati marksismi-leninismi õppetoolid, riigiasutustesse ja ettevõtetesse suunati kas kommunistidest või NSV Liidust saadetud inimese seast leitud järelevalvajad – komissaride või asutuse juhi asetäitjatena. Eesti politsei likvideeriti ja asendati Nõukogude miilitsaga, sõjaväest vallandati hulk ohvitsere ja allohvitsere ning see liideti 1940. a. septembris pärast mõnekuulist „rahvaväe“ perioodi Punaarmeega. Eesti suleti välismaailmale.[3]

 


[1] Eesti ajalugu, VI kd., Vabadussõjast taasiseseisvumiseni, peatoim. Sulev Vahtre, tegevtoim. Ago Pajur, Tõnu Tannberg (Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 2005); Mart Laar ja Toomas Hiio, Eesti riigi 100 aastat, I osa, Maapäevast Otto Tiefi valitsuseni (Tallinn: Post Factum, 2018); Toomas Hiio, „The Communist coup attempt in Estonia on 1 December 1924: the last but one attempt at world revolution,“ – Om læring og indsigt fra krig, Bd. 2, Verdun 1914 til Libanon 2006, toim. Michael Hesselholt Clemmesen (Odense: Syddansk Universitetsforlag, 2018), 113–158.

[2] Meelis Maripuu, Peeter Kaasik, Toomas Hiio, Argo Kuusik, Aivar Niglas, „Role of Estonian Communist Party in Summer 1940,“ – Estonia 1940–1945: reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity, toim. Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle (Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006), 65–77; Lühiülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost, peatoim. Aleksander Panksejev (Tallinn: EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, 1983); Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991, 24–78.

[3] Vt Sõja ja rahu vahel: koguteos, II köide, Esimene punane aasta: Okupeeritud Eesti julgeolekupoliitiline olukord sõja alguseni, peatoim. Enn Tarvel, toim. Meelis Maripuu (Tallinn: S-keskus, 2010), 77–411; inglise keeles vt Estonia 1940–1945, 1–308.

Repressioonid

Kommunistliku terrori ohvriks langes Eesti ühiskonna eliit alates poliitikutest, riigiametnikest, ohvitseridest ja politseinikest kuni ettevõtjate, taluomanike, haritlaste ja seltskonnategelasteni. Esimeste seas arreteeriti ka Eestis elanud Vene valgekaartlike organisatsioonide liikmed ja 1939–1940 Eestisse tulnud Poola kodanikud. 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta sügiseni vangistati Eestis üle 6000 inimese ja saadeti 1941. a. kevadel ja suvel GULAGi vangilaagritesse Venemaale. Umbes 400 inimest hukati kohapeal. 14. juunil 1941 küüditati Venemaale veel 10 000 inimest, kelle seast juba raudteejaamades eraldati perekonnapead ja saadeti GULAGi; naised, lapsed ja vanurid viidi sundasumisele.

Poliitiliste süüdistustega vangistatute karistused määras enamasti NKVD Balti ringkonna vägede sõjatribunal, pärast sõja algust Saksamaaga 1941. a. juunis ka Eestis paiknevate Punaarmee väekoondiste ja Balti laevastiku sõjatribunalid, GULAGi laagrites jätkasid süüdimõistmise menetlust kohalikud tribunalid või ka NKVD erinõupidamine Moskvas. Küüditamise aluseks ei olnud ei tribunali ega ka kohtu individuaalne otsus, vaid ÜK(b)P KK ja NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu salajane ühismäärus, s.o haldusotsus.

Esimesed surmaotsused langetati 1940. aasta lõpus ja nende täideviimist alustati 1941. aasta alguses. Enamik 1941. aastal GULAGi saadetutest hukati või suri vangilaagris, sundasumisel oli ellujääjaid rohkem. 1941. aasta juulist oktoobrini mõrvati ja langes sõjategevuse ohvriks veel umbes 2000 inimest.[1]

1941. aastal okupeeris Eesti Saksamaa. Saksa okupatsiooni ajal mõrvati Eestis umbes 8000 Eesti kodanikku ja elanikku, kelle seas olid kõik 1000 Eestisse jäänud juuti ja üle 300 mustlase. 3/4 ohvritest olid eestlased, kellest valdavat enamikku süüdistati kommunistlikku parteisse või NKVD hävituspataljoni kuulumises, kommunistlikus meelsuses, koostöös Nõukogude salapolitseiga või küüditamisel osalemises.[2] Tuhandeid inimesi vangistati ja osa neist saadeti Saksamaale koonduslaagritesse.

1944. aasta sügisel põgenes naasva Punaarmee eest Eestist umbes 70 000 inimest.

Koos 1944. aastal naasnud Punaarmeega tulid Eestisse ka NSV Liidu julgeolekuasutused NKVD ja NKGB (alates 1946. a. MVD ja MGB), Punaarmee ja laevastiku „Smerši“ osakonnad, väekoondiste ja mitmesuguste asutuste tribunalid jm. Lisaks ideoloogiliselt motiveeritud terrori jätkamisele võitlesid nad ka relvastatud eesti vastupanuliikumisega.

1944–1953 vangistati Eestis poliitiliste süüdistustega üle 35 000 inimese, kelle enamik saadeti GULAGi laagritesse Venemaal ja Kasahstanis. Neile lisanduvad 1945. aastal Siberisse küüditatud 407 sakslast ja perekonnaliiget, 1949. aastal küüditatud ligi 21 000 peamiselt maapiirkondade elanikku ning 1951. aastal küüditatud 282 Jehoova tunnistajat jpt. Üle jõu käivate normide eest vangistatud taluomanike arv ei ole teada. Nemad kandsid oma karistust enamasti Eesti vanglates ja vangilaagrites.

Pärast II maailmasõja lõppu paranesid vangistustingimused ja toitlustamine vangilaagrites ja sundasumisel ning suremus kahanes. Kuid kuni surmanuhtluse ajutise kaotamiseni 1947. aastal hukati Eestis ja GULAGi laagrites sadu siin poliitilistel põhjustel vangistatud inimesi.

Pärast Stalini surma vähenes poliitiliste süüdistustega vangistamine – aastatel 1954–1990 oli vangistatuid kokku alla tuhande. See ei tähenda, et Nõukogude võim oleks hakanud vastupanuliikumist tolereerima: ühelt poolt oli selleks ajaks suur osa vastupanust jõuga maha surutud, teisalt aga nägid eestlased, et Nõukogude võimu alt vabanemist niipea oodata ei ole. Alates 1954. aastast hakati poliitvangide ja küüditatute kinnipidamisaegu lühendama ja neid järk-järgult vabastama. 1960. aastate alguseni pöördus kodumaale tagasi ligi 28 000 Eestist vangistatud ja küüditatud inimest. Viimased 1950. aastatel 25 aastaks vangi mõistetud eesti poliitvangid said aga kodumaale naasmise õiguse alles 1980. aastate lõpul.[3]

 


[1] Vt „Terrori rakendamine,“ – Sõja ja rahu vahel, 437–470; inglise keeles vt Estonia 1940–1945, 309–494.

[2] Eesti rahvastikukaotused, II/1, Saksa okupatsioon 1941–1944: hukatud ja vangistuses hukkunud = Population losses in Estonia, II/1, German occupation 1941–1944: executed and died in prison, koost. Indrek Paavle, ORURK 17 (Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 2002).

[3] Vt Estonia since 1944: reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity, toim. Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle (Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2009), sh eriti Meelis Saueauk, „Data About the Persons Arrested in Estonia During the Soviet Political Repressions in 1942–1990,“ 307–309, Meelis Saueauk, „Mass Repression in Estonia During the Late Stalinist Period,“ 311–320, Aigi Rahi-Tamm, „Deportation of Individuals of German Nationality from Estonia in 1945,“ 415–428, Aigi Rahi-Tamm, Andres Kahar, „Deportation Operation Priboy in 1949,“ 429–460 ja Aivar Niglas, „Reselase Ahead of time of Estonian Citizens and Residents Repressed for Political Reasons by the Soviet Authorities and their Rehabilitation from 1953 to the 1960s,“ 461–489; Indrek Paavle, „Vili ja munad režiimi teenistuses. Sundandam 1940. aastate Eesti külas,“ Ajalooline Ajakiri 1/2 (2009): 213–229; Viktor Niitsoo, Vastupanu 1955–1985 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1997).

Poliitika

Kommunistid võimul okupeeritud ja annekteeritud Eestis

1940–1952: Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei, ÜK(b)P Eesti NSV haruorganisatsioon

1952–1990: Eestimaa Kommunistlik Partei, NLKP Eesti NSV harurorganisatsioon

EKP-s oli enne Eesti okupeerimist 1940. aastal 133 liiget. Seejärel kasvas partei liikmete arv kiiresti. Liitusid töölised, ametiühingutegelased, maatöölised, hulk pahempoolseid haritlasi jt. Neid ajendas vastasseis eelnenud autoritaarse valitsemiskorra ajastu vaimsusega, siiras usk kommunistlikesse ideaalidesse ja propaganda mõju või ka oportunism ja karjäärihimu.

8. oktoobril 1940 liideti EKP Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Parteiga (ÜK(b)P) selle Eesti osakonnana. Sel ajal kuulus parteisse 2285 liiget, neist üle 90% oli parteisse astunud pärast Eesti okupeerimist. 1. juulil 1941 oli EK(b)P nimekirjas 3751 inimest. Paljud osalesid 1941. aasta küüditamise läbiviimisel ja liitusid pärast sõja algust NKVD hävituspataljonidega. Peaaegu kõik Saksa okupatsiooni ajaks Eestisse jäänud või „põrandaalusele tööle“ jäetud kommunistid langesid Saksa julgeolekupolitsei kätte ja hukati.

NSV Liidu tagalasse evakueeritud eesti kommunistid mobiliseeriti Punaarmee eesti rahvusüksustesse või tegutsesid tagalas tsiviilametikohtadel. 1942. aasta lõpus formeeritud Punaarmee 8. eesti laskurkorpusesse kuulusid lisaks 1941. aastal Eestist mobiliseeritud meestele ka enne 1940. aastat NSV Liidus elanud eestlased ja teiste NSV Liidu rahvaste liikmed. Laskurkorpuses värvati kommunistideks tuhandeid eestlasi. Korpus kandis lahingutes raskeid kaotusi, kuid korpust käsitati lisaks tema sõjalisele rollile ka väljaõppinud inimmaterjalina Eesti sovetiseerimise jätkamiseks pärast sõja lõppu. 1945. aasta juulis oli eesti laskurkorpuse parteiorganisatsioonides 4765 liiget.

EK(b)P nimekirjas oli 1. jaanuaril 1945 ainult 2409 liiget. 1946. aasta lõpuks eesti laskurkorpus demobiliseeriti, samuti tuli NSV Liidu tagalast Eestisse tagasi suur osa sinna evakueeritud inimestest. Eestisse tuli ka hulk Venemaa eestlasi ja teiste NSV Liidu rahvaste liikmeid. 1953. aasta 1. jaanuaril oli EK(b)P nimekirjas 22 320 ja 1959. a. 1. jaanuaril 30 516 liiget. NSV Liidus peeti statistikat nii sotsiaalse staatuse kui ka rahvuse järgi. 1959. aastal oli partei liikmetest töölisi 35,2% ja talupoegi 13,6%; ülejäänud olid ametnikud, haritlased jt.

Eestlasi oli EKP-s pärast sõda alla poole, 1959. aastal 47,8%. Ei ole teada, kui suur osa neist olid liidueestlased. Ülejäänutest moodustasid enamiku venelased (42,1% koguarvust), järgnesid ukrainlased, juudid ja valgevenelased. Hiljem oli eestlasi veidi üle poole: 1988. aastal 112 925 liiget, sh 50,2% eestlasi.[1] EKP jäi lõpuni kommunistliku režiimi usaldusväärseks käepikenduseks annekteeritud territooriumil; EKP liikmete enamik ei olnud Eestist pärit.

EKP oli Eesti ühiskonna tasalülitamise üks tööriistu. Ühiskonnas, mida kontrollis jäägitult kommunistlik partei ning kus ei olnud eraomandit, eraettevõtlust ega ka erainitisiatiivil sündinud haridus- ja kultuuriasutusi, eeldas juba põhikooli direktori ametikoht parteisse kuulumist. Enamik juhtivaid ametikohti kuulus niinimetatud nomenklatuuri ehk nimekirja ametikohtadest, mille täitmise otsustas vastavalt tähtsusele NLKP KK, EKP KK või linna või rajooni komitee. Enamik eestlastest EKP liikmetest astus liikmeks pragmaatilistel kaalutlustel, mitte siirast veendumusest kommunismiidee õigsuses. Seda näitab EKP eestlastest liikmete massiline väljaastumine parteist 1990. aastal, enne Eesti iseseisvuse taastamist, ning EKP ideeliste pärijate marginaalne toetus hilisematel valimistel.

NLKP Eesti haru juhtkonna liikmed olid kuni EKP lõpuni NSV Liidus üles kasvanud, hariduse omandanud ja seal töötanud mehed. Karl Säre, EKP KK I sekretär 1940–1941, jäeti Eestisse põrandaalust võitlust organiseerima, langes peagi sakslaste kätte ja suri 1945. aasta alguses Saksamaal koonduslaagris. Tema ametikoha võttis üle II sekretär, Nikolai Karotamm, kes oli 1920. aastatel Eestist Hollandi kaudu NSV Liitu läinud.

1940. aastate II poolel kuulus Eesti NSV juhtkonda palju nn vanglakommuniste (mehed ja naised, kes olid kommunistliku õõnestustegevuse eest Eestis vangis olnud) ja 1940. aastal kohe pärast Eesti okupeerimist EKP-sse astunud nn juunikommuniste, sh endised pahempoolsed sotsialistid Hans Kruus, Nigol Andresen jt. ÜK(b)P KK poliitbüroo otsustas 1940. aastate lõpul Eesti NSV juhtkonna välja vahetada.

Vahetus tehti EK(b)P KK VIII pleenumil 1950. aasta märtsis ning enamik juhtivaid ametikohti läks liidueestlaste ja mujalt NSV Liidust saadetud parteitöötajate kätte. Karotamm asendati Johannes (Ivan) Käbiniga, kes juhtis EKP-d kuni 1978. aastani. Tema järeltulijaks sai samuti liidueestlane Karl Vaino (ametis 1978–1988). Mihhail Gorbatšov määras vanameelse Vaino asemele Eestis sündinud, õppinud ja kasvanud Vaino Väljase, kes juhtis parteid kuni 1990. aastani. Alates 1950. aastate lõpust hakkas partei linna- ja rajoonikomiteede ning EKP keskkomitee juhtkonnas kohalike inimeste osakaal tasapisi suurenema.[2]

 


[1] Коммунистическая партия Эстонии в цифрах 1920–1980: сборник статистических данных, peatoim. Aleksander Panksejev (Tallinn: EKP KK juures asuv Partei Ajaloo Instituut, 1983), 39–46, 63–67, 108–109 jj;  „Eestimaa Kommunistlik Partei,“ Eesti Entsüklopeedia (EE), 12, Eesti A–Ü (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003), 70.

[2] Kõrgemad võimu vahendajad ENSV-s: Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretärid 1940–1990, toim. Enn Tarvel (Tallinn: Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, 2000); Olev Liivik, Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aparaat 1945–1953 (Tartu: Tartu Ülikool Eesti ajaloo õppetool, 2006); Olev Liivik, Raili Nugin, Eestimaa Kommunistliku Partei kohalikud organisatsioonid 1940–1991, koost. ja toim. Enn Tarvel  (Tallinn: Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, 2000); Lühiülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost; Nomenklatuurisüsteem Eesti NSV-s = The nomenklatura system in the Estonian SSR (teemanumber), Ajalooline Ajakiri Nr. 4 (2015); EKP KK büroo istungite regestid I (1940–1954), II (1954–1971), III (1971–1991), koost. Tõnu Tannberg (Tartu: Eesti Ajalooarhiiv 2006, 2011, 2011); Kaljo-Olev Veskimägi, Kuidas valitseti Eesti NSV-d: Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo 162 etteastumist 1944–1956 vahemängude ja sissejuhatusega (Tallinn: Varrak, 2005).

Majandus

Eesti annekteerimise järel algas kiire sovetiseerimine, mille katkestas Saksa okupatsioon. Sovetiseerimist jätkati kohe pärast Eesti taasvallutamist 1944. aastal ja see lähtus kommunistliku ühiskonna ülesehitamise kolmest dogmast: industrialiseerimine, kollektiviseerimine ja kultuurirevolutsioon. Eesti lülitati ülejäänud NSV Liidu käsu- ja plaanimajanduse viisaastakutakti.

Industrialiseerimine seisnes tööstuse eelisarendamises võrreldes teiste majandus- ja ühiskonnaelu valdkondadega. Eestis oli hakatud tööstuse arendamisele suuremat tähelepanu pöörama 1930. aastate autoritaarse valitsemiskorra ajal, mille katkestas II maailmasõda ja Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt. Eesti eeliseks võrreldes ülejäänud NSV Liiduga oli rahva kõrge haridustase, puuduseks aga maavarade ja rasketööstuse traditsiooni ning rohkearvulise tööliskonna puudumine. Aga just rasketööstust käsitati industrialiseerimise tugisambana. Eesti asukoht NSV Liidu läänepiiril tingis kõrge militariseerituse ja koos sellega ka sõjaliste vajaduste rahuldamiseks mõeldud tööstusharude eelisarendamise.

1940. aastate teisel poolel jätkati Saksa okupatsiooni ajal kiiresti arendatud põlevkivikaevandamist ja õlitootmist Kirde-Eestis. Uue impulsi selleks andis tuumavõidujooksu algus. Koos põlevkivilademetega leiduv diktüoneemakilt sisaldab väikeses koguses uraani. Pärast II maailmasõda puudusid NSV Liidul uraanileiukohad ning Sillamäele rajati uraanirikastuskombinaat diktüoneemakildast eraldatud uraani rikastamiseks. Peagi sai NSV Liit oma kontrolli alla rikkama maagisisaldusega uraanileiukohad ning kaevandamine Sillamäel lõpetati.[1] Eesti põlevkivi kasutati esialgu põlevkivigaasi utmiseks, millega hakati kütma Leningradi (torujuhe valmis 1948), ning 1953. a. ka Tallinna.

„Kommunism võrdub Nõukogude võim pluss elektrifitseerimine,“ kõlas Leninile omistatud lause. Ka Eesti NSV-d hakati kiiresti elektrifitseerima. Eesti sai osaks Loode-Venemaa energiavõrkudest. Siia rajati kaks suurt põlevkivielektrijaama, Balti SEJ (1959) ja Eesti SEJ (1969). Need iseenesest positiivsed ettevõtmised tõid kaasa negatiivseid tagajärgi, esiteks keskkonna saastamine ja teiseks massiline tööjõu sissevool teistest NSV Liidu osadest, mis jättis eestlased Kirde-Eestis vähemusse.

Tallinnas pandi uuesti tööle masinaehitus-, elektroonika- ja raadiotehnikatehased ning rajati uusi. Tallinna lähedal Maardus käivitati suur keemiakombinaat, mille tooraineks oli kohalik fosforiit. Lisaks senistele suurtele tekstiiliettevõtetele – Kreenholmi manufaktuur, Balti manufaktuur jt – rajati rida uusi.

Toitlusolukorra halvenemine alates 1970. aastatest tõi kaasa toiduainetetööstuste, sh lihatööstuse arendamise, mille peamiseks turuks olid Venemaa suurlinnad. Traditsiooniliselt oli Eestis tugev metsa- ja paberitööstus. Tööstuse arendamisel oli hulk miinuseid: esiteks oli suur osa sellest orienteeritud põhjatu NSV Liidu turu ja sõjaliste vajaduste eelisjärjekorras rahuldamisele, mis jättis tähelepanuta kohalikud vajadused. See tõi kaasa ka tootmise teaduslik-tehnilise taseme ning kvaliteedi languse, sest puudus koostöö ja konkurents ülejäänud maailmaga. Teine probleem oli mitte-eesti tööjõu kontrollimatu sissevool ja kolmandaks suured keskkonnakahjud.[2]

Põllumajandus kollektiviseeriti kiiresti alates 1949. aastast, pärast märtsiküüditamist. Üksiktalude maa, loomad ja põllumajandustehnika liideti kolhoosidesse. Esialgu kolhoosid kiratsesid – põhjuseks oli nii küüditamise šokk, vägisi kolhoosidesse liidetud põllumeeste soovimatus asja kaasa teha, jäik plaanimajandus, mis ei arvestanud kohalikke loodus- ja ilmaolusid ning oskamatu juhtimine. Kolhoosiesimeesteks suunati sageli põllumajanduskogemuseta, kuid partei usalduse pälvinud inimesi, kelle ülesandeks oli tagada riiklike plaanide vastuvaidlematu täitmine. Kolhooside majanduslik olukord hakkas paranema 1950. aastate teisel poolel. Senised ühe-küla-kolhoosid liideti suuremateks, paranes juhtide pädevus.

1951. aastal Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna baasil asutatud Eesti Põllumajanduse Akadeemia eesmärk oli varustada majandid väljaõppinud kaadriga. 1970. ja 1980. aastatel oli Eestis juba ühismajandeid, mille töötajate sissetulek ületas mäekõrguselt Eesti keskmise. Sellest hoolimata oli eestlase toidulaud 1980. aastatel üsna üheülbane, sest suur osa toodangust oli läks teiste NSV Liidu piirkondade vajaduste rahuldamiseks.[3]

1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses lagunesid ühismajandid kiiresti ning maad tagastati nende sõjaeelsetele omanikele või nende pärijatele. Väiketalude-Eesti siiski ei taastunud: 1990. aastate teisest poolest alates ehitati üles moodne mitmesuguste omandivormidega suurpõllundus.

 


[1] Ello Maremäe, „Sillamäe uraanitehaste asutamine ja töö aastatel 1946–1952 (1973): Eesti diktüoneemakilda kasutamine,“ Akadeemia 3 (2000): 476–513.

[2] Vt ka Maie Pihlamägi, „Policy of transition: industry in the Estonian SSR during the first post-war five-year plan (1946–1950),“ Acta Historica Tallinnensia 15 (2010), 146–166; Maie Pihlamägi, „Administrative shakeup in industry and construction: the 1957–1965 "Sovnarkhoz" reform in the Estonian SSR,“ – Wandel und Anpassung in der Geschichte Estlands 16.–20. Jahrhundert = Change and adaptation in Estonian history 16th–20th century, 237–261, Nordost-Archiv, Neue Funde 22/2013 (Lüneburg, 2014).

[3] Indrek Paavle, „Sovietisation of Agriculture,“ Estonia since 1944, 37–78; Indrek Paavle, „Administrative sovietisation of the ESSR at the local level in 1944–1953,“ Estonia since 1944, 17–35.

Ühiskond ja kultuur

Pärast Eesti okupeerimist NSV Liidust Eestisse suunatud kommunistlikud haridus- ja kultuuriametnikud kavatsesid alustada kirjaoskamatuse likvideerimisest. Neile oli Eesti täielik kirjaoskus ja moodne haridussüsteem üllatuseks. 1944. aastast jätkati Eesti hariduse ja kultuuri surumisega sovetlikkesse raamidesse. Ennekõike puudutas see vene keele õpetamist ja marksismi-leninismi kursuste sisseviimist kõigil haridusastmetel.

Vene keelest tõlgiti või kirjutati uued kooliõpikud, koolid ja kõrgemad õppeasutused puhastati õpetajatest ja õppejõududest, keda ei peetud usaldusväärseks. 1940. aastatel ühtlustati Eesti haridussüsteem ühtlustatud NSV Liidus kehtivaga: 7-klassiline kohustuslik mittetäielik keskkool ja sellele järgnev 3-klassiline keskkool. 1960. aastate alguses mindi Eestis ja teistes Balti riikides üle 8+3 koolisüsteemile. Ülikoolides jt kõrgemates õppeasutustes säilis eestikeelne õpe, vene emakeelega üliõpilaste jaoks avati mõnel erialal venekeelsed osakonnad.[1]

Propaganda halvustas nii rahvuslikke kultuurisaavutusi (haritlasi ja kunstnikke ähvardas süüdistus „kodanlikus natsionalismis“) kui ka „manduva Lääne ees lömitamist“. Üle viie tuhande nimetuse enne 1944. aastat ilmunud raamatuid keelati ja suleti erifondidesse või hävitati; raamatukogudest kõrvaldati kokku ligi pool miljonit köidet. Ajakirjandusele, perioodikale, kirjandusele ja kunstiloomingule kehtis totaalne eeltsensuur, mis kaotati järk-järgult aastatel 1987–1990.[2] Ainukehtiv kunstivool oli sotsialistlik realism, sovetlik edasiarendus 19. sajandi lõpu kriitilisest realismist, kuid skemaatiline ja võimutruu.

1940. aastate lõpul algas esimene venestuslaine, muuhulgas suleti Tartu ülikoolis mitu eesti erialade kateedrit (Eesti ajalugu, arheoloogia jm, aga ka nt klassikaline filoloogia). Teisalt oli üks kommunistliku propaganda postulaate „rahvuskultuuride ennenägematu õitseng sotsialismi tingimustes“. Selle valgel edendati peamiselt folkloori, aga ka kirjandust, kunsti ja arhitektuuri, mis pidi olema „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik“. Alates 1950. aastate teisest poolest lasti tsensuuriohjad lõdvemaks nii kujutava kunsti kui ka kirjanduse vallas.

Alates 1950. aastatest said esimesed inimesed sõita turismireisile välismaale, välisturistid külastasid ka Eestit. 1955. aastal alustas Eesti Televisioon, kuid eestlaste aknaks Euroopasse sai Soome Televisioon, mille saateid sai parteiametnike meelehärmiks vaadata ka Põhja-Eestis.[3] Pärast 1977. aasta NSV Liidu konstitutsiooni vastuvõtmist, mis muuhulgas kehtestas kommunistliku partei juhtiva rolli ühiskonnas ja Nõukogude rahva loomise, võeti viimase eesmärgiga seoses uuesti kurss vene keele osatähtsuse suurendamisele ühiskonnas, mis tõi kaasa protestiliikumise ja haritlaste pahameele.[4] Kommunistlik režiim ei suutnud Eestis saavutada sisult sotsialistliku, vormilt rahvusliku kunsti, kirjanduse jm loomingu sündi. Ka haridussüsteem jäi eestikeelseks ja eestikeskseks ning vene keele oskus ei edenenud vaatamata võimude jõupingutustele.[5]

Sovetlik režiim kohtles enam-vähem kuulekaid teadlasi ja loomeinimesi heldelt, nende palgad ja honorarid olid kõrged võrreldes keskmise palgaga. Kunstilooming oli tähtis nii sise- kui ka välispropagandaks, aga ka „auru välja laskmiseks“, ning tippteadus oli vajalik riigi majandusliku ja sõjalise võimsuse arendamiseks. Oma roll oli ka „töölisparadiisi“ juhtide alaväärsuskompleksil teadlaste, kirjanike, kunstnike, heliloojate, arhitektide jt loomeinimeste ees. See on omane ka poliitikale üldisemalt.

 


[1] Eli Pilve, „„Aga vene ajal pidi igas õppetunnis siduma õppematerjali poliitikaga“: ideoloogiline kasvatus nõukogude koolitunnis hilisstalinistlikus Eesti NSV-s,“ Tuna 4 (2010): 54–71; Eli Pilve, „Nõukogude noore kasvatamisest paberil ja päriselt: ideoloogiline ajupesu Eesti NSV kooli(tunni)s 1953–1991,“ Tuna 3 (2013): 82–100; Universitas Tartuensis 1632–2007, toim. Toomas Hiio ja Helmut Piirimäe (Tartu: Tartu Ülikool, 2007); Tallinna Tehnikaülikool 1918–2018, koost. ja tegevtoim. Tõnis Liibek (Tallinn: TTÜ kirjastus, 2018).

[2] Argo Kuusik, „Tsensuur Eesti NSV-s,“ käsikiri Eesti Mälu Instituudi valduses.

[3] Marek Miil, „Kommunistliku Partei propagandastrateegiad ja „kodanliku televisiooni neutraliseerimine“ Eesti NSV-s 1968–1988,“ Ajalooline Ajakiri = The Estonian Historical Journal 1 (143) (2013): 79–110.

[4] Sirje Kiin, Rein Ruutsoo, Andres Tarand, 40 kirja lugu (Tallinn: Olion, 1990).

[5] Vt ka Võim & kultuur (artiklikogumik), koost. Arvo Krikmann ja Sirje Olesk (Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2003); Toomas Karjahärm, Helle-Mai Luts, Kultuurigenotsiid Eestis: kunstnikud ja muusikud 1940–1953 (Tallinn: Argo, 2013); Piret Lotman, „Nigol Andresen ja Eesti raamatukogud sõjajärgsel ajal,“ Tuna 4 (2007): 78–85; Piret Lotman, „Hävitatud raamat ja eestlase identiteet,“ Tuna 2 (2000): 95–103; Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem, Ajalugu pildis – pilt ajaloos: rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis = History in images – image in history: national and transnational past in Estonian art (Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2018).

Militarism

Pärast II maailmasõda oli NSV Liit üks kahest maailma supervõimust, mille armee oli maailma suurimate seas ja kus sõjalisele võimsusele kulus suur osa sisemajanduse kogutoodangust. Eesti oli 1940. aastal okupeeritud sõjalise jõuga ähvardades. Alates 1939. aasta sügisest vastavalt pealesunnitud vastastikuse abistamise lepingule Eesti territooriumile paigutatud suured Punaarmee ja Balti laevastiku väekoondised said nüüd veel täiendust.

Senine Eesti sõjavägi võeti pärast maa okupeerimist Punaarmee ohvitseride ja poliitjuhtide kindla kontrolli alla, puhastati iseseisvusmeelsetest ohvitseridest ja allohvitseridest ning liideti territoriaalse laskurkorpusena Punaarmeega. 1941. a. suvel löödi korpus rindel puruks ja saadeti varasügisel laiali. 1941. a. suvel ning 1944. a. sügisel ja 1945. a. kevadel mobiliseeriti Punaarmeesse veel üle 50 000 Eesti elaniku. Nemad kuulusid 1942. a. lõpus formeeritud uue kahediviisilise eesti laskurkorpuse koosseisu.

Pärast II maailmasõda Balti ja Taga-Kaukaasia liiduvabariikides alles jäetud rahvusväeosad saadeti laiali 1956. aastal. Seni teenis suur osa Eesti kutsealuseid oma sundaega rahvusväeosades Eestis, kuigi tegu oli Nõukogude armee osaga, mille käsukeel oli vene keel ja mida juhtisid Nõukogude armee ohvitserid ja poliitjuhid. Alates 1956. aastast saadeti eesti noormehi sundaega teenima enamasti väljapoole Eestit.

Kohustuslik ajateenistus maaväes kestis kolm ja mereväes viis (hiljem neli) aastat, alates 1968. a. maaväes kaks ja mereväes kolm aastat. Kokku läbis aastatel 1947–1991 Nõukogude armee sundajateenistuse ligi 300 000 Eesti elanikku. Tartu ülikooli ja mõne kõrgkooli juures olid sõjalise õpetuse kateedrid, kus väljaõppele pühendati kolme aasta jooksul üks päev nädalas. Selle läbinud üliõpilased said reservohvitseriks ilma sundajateenistust läbimata.

Eesti oli üks NSV Liidu läänepoolsemaid tugipunkte ja tugevasti militariseeritud. Siin paiknesid nii maaväe, õhukaitse, mereväe, merelennuväe, strateegilise lennuväe üksused kui alates 1960. aastate algusest ka neli kesktegevusraadusega tuumarakettide baasi. Pika merepiiri tõttu olid Eestis suured Nõukogude piirivalvejõud, mis allusid KGB-le. Sõjaväeüksustele lisaks oli Eestis palju sõjaväele alluvaid asutusi ja organisatsioone, mis pakkusid sõjaväele mitmesuguseid teenuseid ning NSV Liidu siseministeeriumi sõjaväeüksused (siseväed).

Eestis teeninud sõjaväelased olid pärit teistest NSV Liidu osadest. Kui sundajateenijad lahkusid pärast ajateenistuse lõppu enamasti kodumaale, siis paljud ohvitserid ja üleajateenijad jäid koos peredega Eestisse elama ja andsid oma osa mittepõliselanike osakaalu kasvu rahvastikus. Nõukogude armee käsutuses olid suured maa-alad sõjaväebaaside, lennuväljade, polügoonide, sõjaväelinnakute jm all ning sõjavägi oli suure keskkonnareostuse allikas.

Kuigi Eesti oli NSV Liidu poolt annekteeritud ligi pool sajandit ja suur osa eesti mehi oli Nõukogude armees sundaega teeninud, käsitas rahvas seda kuni NSV Liidu lõpuni okupatsiooniväena.[1]

 


[1] Peeter Kaasik, „Eesti rahvusväeosade formeerimisest Nõukogude armee koosseisus aastatel 1940–1956,“ – Väeteenistusest Eestis ja eestlastest väeteenistuses = Military Service in Estonia. Estonians in the Military Service, Eesti sõjaajaloo aastaraamat = Estonian yearbook of military history, 1 (7) (2011), 102–151;  Kristjan Luts, „Eestlastest ajateenijad Nõukogude Liidu relvajõududes külma sõja perioodil,“ – Sõjaväe ja tsiviilelanike suhted = War and civilians, Eesti sõjaajaloo aastaraamat = Estonian yearbook of military history 2 (8) (2012), 145–180; Kristjan Luts, Eesti ja külm sõda (Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007); Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud, koost. Anto Raukas (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006).