Põhja-Korea

Pika ajalooga, kuni 1905. aastani valdavalt suveräänse monarhiaga Korea riigi okupeeris ja annekteeris Vene-Jaapani sõja järel Jaapan. 1945. aastast eraldunud, 1948. kehtestatud stalinistlik ja totalitaarne Korea Rahvademokraatlik Vabariik on tänaseni üks maailma isoleeritumaid, repressiivsemaid ja sõjalisemaid režiime. Juunis 1950 alustas Põhja-Korea (NSV Liidu ja Hiina RV toetusega arvestades) maa vägivaldseks ühendamiseks sõjategevust. Rahvusvaheliseks suurkonfliktiks kasvanud sõda lõppes 1953 ja  nõudis üle 2 miljoni ohvri.

1940. aastate lõpus alanud agraarreform avas tee kollektiviseerimisele, parteisüsteemi ja diktatuuri kehtestamisele, repressioonidele ja puhastustele parteiaparaadis, mis said hoo sisse pärast sõda. Ei ole teada, kui suur oli hukkamiste arv, kuid Põhja-Korea marksistlik-leninliku doktriiniga ideoloogilise kriminaalkoodeksi, tunnistajate ja esialgse statistika kohaselt võis 1958-1960 aasta eriti julmade repressioonide perioodil ohvreid olla hinnanguliselt 90 000. Valitsuse sanktsioneeritud repressioonide ja mõrvade tõttu on erinevatel andmetel aastatel 1948–1987 kokku surnud umbes 1,6-2 miljonit korealast. Neist umbes 100 000 hukkus puhastuste käigus ja 400 000, kuid tõenäoliselt isegi rohkem kui 1,5 miljonit, vangilaagrites. 

1950. aastate lõpus rajatud vanglad ja laagrid on vaid osa suurest repressiivasutuste võrgust, kuhu kuuluvad teisitimõtlejate jaoks mõeldud transiitvanglad, paranduslike tööde keskused, sunnitöölaagrid ja küüditamistsoonid, mis kujutavad endast tõelisi koonduslaagreid, kus tänaseni peetakse kinni tõenäoliselt 150 000-200 000 inimest. Sealseks suremuseks hinnatakse ligi 100 surmajuhtu päevas ja 36 500 aastas. 1990. aastate näljahädas kannatas ÜRO hinnangul (1997) alatoitluse all üle 10 miljoni inimese, otseselt suri nälga sadu tuhandeid, võib-olla isegi 2-3 miljonit inimest. Väga rasked inimõiguste rikkumised ja inimsusevastased kuriteod kriminaalkoodeksi poliitiliste paragrahvide kontekstis on igapäevased. Sellistest tingimustes on võimatu kõneleda ka sõnavabadusest, religioonivabadusest või organiseerumis-, pressi- ja meediavabadusest. Vähemuste ja mh  invaliidide õigused on kaitsmata. Kriminaalkoodeksi poliitilisi kuritegusid käsitlevate paragrahvide alusel viiakse läbi avalikke klassivaenlaste ja teiste dissidentide hukkamisi. 2002. aastal tunnistas Põhja-Korea sadade tavaliste lõunakorealaste ja jaapanlaste röövimist oma salateenistuse poolt. 

Väga range piirivalve tõttu on ainult üksikutel põhjakorealastel õnnestunud  põgeneda - sõja algusest peale on Lõuna-Koreasse pääsenud umbes 700 inimest,  kuid arvatakse, et lisaks neile on mitu tuhat inimest suutnud ületada salaja ka Hiina piiri.  Selle tuumariigi kommunismiõudusi on veelgi raskem arvude keelde panna kui teistes riikides toime pandud vägivallategusid. Statistilised andmed on puudulikud, kohapeal ei ole võimalik uurimisi läbi viia  ning juurdepääs arhiividele puudub.