Sloveenia (Jugoslaavia)

Kommunistlik diktatuur Sloveenias. Jugoslaavia Sotsialistlik Föderatiivne Vabariik (1945-1992)

Sloveenia on ainus riik Euroopas, mis on XX sajandil kannatanud kõigi kolme totalitaarse süsteemi – fašismi, natsionaalsotsialismi ning kommunismi all. Nende poliitika Sloveenia suhtes oli põhimõtteliselt sama, raskeid kaotusi kandsid sloveenid kõigi nende all. Kommunistid kasutasid Itaalia ja Saksa okupatsiooni ära enda esitamiseks tõeliste vabadusvõitlejatena, üritades samal ajal juba eos hävitada ka oma poliitilised konkurendid.

Kommunistide terror tekitas rahvas vastuseisu, viies kommunismivastase liikumise tekkele. Kokku langes kommunistide ohvriks sõja järel vähemalt 4000 tsiviilisikut. Sloveenia vabastamise järel sakslastest ning Jugoslaavia moodustamise järel keskendus terror esiteks kommunistide vastu võidelnud Sloveenia Kodukaitse vastu, kes oli taandunud Austriasse ning andnud end vangi Briti vägedele.

Paraku andsid britid need välja Jugoslaavia võimudele, kes mõrvasid ligi 14000 võitlejat ning põgenikku. Terror jätkus ka kommunistide võimu kindlustumise järel, hõlmates kokku 25 000 inimest, see on ligi 2% Sloveenia sõjaeelsest elanikkonnast. Kuigi hiljem terror mõnevõrra nõrgenes, ulatus poliitvangide arv Sloveenias 1948-1988. aastani ometi 6500 inimeseni. Kõiki kommunismiohvrite haudu pole Sloveenias tänaseni leitud.

Ajalooline ülevaade

Alates 1937. aastast oli Sloveenia Kommunistlik Partei Jugoslaavia Kommunistide Liiga haru. 26. aprillil 1941 asutas grupp sõjaeelseid kommuniste Imperialismivastase Rinde, mis 22. juunil 1941 Vabastusrindeks ümber nimetati. Organisatsiooni esimene esimees oli Josip Rus (1941-1943) ja hiljem kirjanik Josip Vidmar (1943-1945). Sõja ajal olid aktiivseimad tegelased Boris Kidrič ja Edvard Kardelj, kel oli ka tohutu mõju sõjajärgses Jugoslaavias. Täitevorganina tegutses Sloveenia Rahvusliku Vabastamise Komitee, 1944. aastal sai sellest Sloveenia Rahvusliku Vabastamise Nõukogu (SNOS). SNOS tunnistas Jugoslaavia Vabastamise Antifašistliku Nõukogu (AVNOJ) ülimuslikkust.

Pärast seda, kui liitlased alustasid rünnakut Põhja-Itaalias, moodustasid ka antikommunistlikud poliitikud, kelle peamine partei oli Jože Basaj juhitud Sloveenia Rahvapartei, Sloveenia rahvuskomitee nimelise alternatiivse valitsuse. Kuid 1945. aasta veebruaris toimunud Jalta konverentsil lepiti kokku, et AVNOJ on vastupanuliikumise ametlik esindaja, samuti sõlmiti kokkulepe eksiilvalitsuse ja partisanide vahel. See tähendas ülalmainitud alternatiivse Sloveenia valitsuse lõppu.

5. mail 1945 moodustas Sloveenia Rahvusliku Vabastamise Nõukogu Ajdovščinas Sloveenia valitsuse, mille etteotsa määrati Boris Kidrič. Pärast Ljubljana vabastamist sai 10. mail 1945 linnast valitsuse asukoht. 1945. aasta juulikuus toimunud Sloveenia Vabastusrinde esimesel kongressil avaldati toetust Jugoslaavia Kommunistlikule Parteile. Sloveenia Vabastusrinne liitus üsna pea Jugoslaavia Rahvarindega, mille loomise algatajaks oli sloveenist kommunist Edvard Kardelj, sõjajärgse perioodi mõjukaim kommunistliku ideoloogia teoreetik.

11. novembril 1945 toimunud valimistel oli salaja hääletajaid enim just Sloveenias. 63% valijatest hääletas Jugoslaavia Rahvarinde poolt. Teiste piirkondadega võrreldes olid valimistulemused viletsad ning seepärast vahetati välja partei juhtkond.

Vabariigi põhiseadus võeti vastu 16. jaanuaril 1947.

Piotr Żurek pidas Sloveenia suuremateks eesmärkideks mitte ainult riigi ülesehitamist, vaid ka piiride paikapanemist. Kommunistid soovisid ühendada kõik sloveenide poolt asustatud alad. Horvaatiaga oli piir jäänud 1941. aastast saadik suuremalt jaolt samaks (see kulges mööda varasemat Drava Banovina ja Sava Banovina piirkondade piiri). Jugoslaaviale antud Istria piir määrati kindlaks 1944. aastal. Sloveenia kommunistid tahtsid okupeerida ka Kärnteni ja Venezia Giulia alad. Jugoslaavia armee vallutas Trieste’i 31. aprillil või 1. mail 1945. Liitlasväed kindral Bernard Freybergi juhtimisel jõudsid Trieste’i paar päeva hiljem. Seetõttu tekkis laiema ala üle piirivaidlus.

Olukorra lahendas lõpuks Jossif Stalin, kes andis piirkonna Itaaliale, kartes vastasel juhul suurema konflikti puhkemist. Nõukogude poole survel sõlmisid Jugoslaavia Rahvaarmee ülemjuhataja Arso Jovanović ja kindral Morgan 9. mail 1945 Belgradis ajutise kokkuleppe Trieste’i ja seda ümbritseva ala jagamise kohta. 1954. aastal toimunud Londoni konverentsil sai lepe kinnituse: tsoon A koos Trieste’iga läks Itaaliale ja tsoon B koos tsooni A lõunapoolse osaga (osa Istriast) – Jugoslaaviale. Ametliku lepingu Jugoslaavia-Itaalia piiri kohta sõlmisid riigid 1975. aastal.

Sloveenia mõjukad poliitikud, eesotsas Edvard Kardelj’i ja Boris Kidričiga andsid ühiskonnale ja poliitikale uue suuna 1953. aastal, mil võeti vastu põhiseadus ja kehtestati tööliste enesejuhtimise põhimõte.

1963. aasta põhiseadusega said teoks Sloveenia ja Horvaatia püüdlused suurema autonoomia järele. Kuigi vabariikide positsioon föderaaltasandi suhtes ei tugevnenud, suurenes ettevõtete, ametiühingute ja kohalike võimuorganite iseseisvus.

Sloveenia kommunistide üha kasvavad püüdlused suuremat autonoomiat saada ilmnesid eriti selgelt 1962. aasta vahetusel ajakirjanduses lahvatanud tüli käigus (asjasse puutunud väljaanded olid Belgradi ajakiri Delo ja Naša spodobnost Ljubljanast). Kompartei liikmetest kirjanikud, serblane Dobrica Ćosić ja sloveen Dušan Pirjevec polemiseerisid tsentraliseerimise ja vabariikide suurema autonoomia üle. Pirjevec soovis vabariikidele föderatsiooni sees suuremat suveräänsust, Ćosić arvas aga, et see võib viia nende lahkulöömiseni.

Aleksandar Rankovići kõrvaldamine Jugoslaavia Kommunistide Liiga (SKJ) neljandal plenaaristungil 1966. aastal valmistas sloveenidele palju rõõmu. Kõige tulihingelisem reformide toetaja oli Stane Kavčić, kellest peatselt sai Sloveenia populaarseim poliitik ja 1967. aastal vabariigi peaminister. Kavčić oli hariduselt majandusteadlane ning ta toetas turumajanduse põhimõtete järgimist, soovis vabariikidele suuremaid investeeringuid ning laialdasemat tuginemist vabariigi enese võimalustele. Ta oli selle vastu, et edukamate vabariikide rahaga toetati sundkorras vaesemaid.

Märk muutuvast poliitilisest kliimast oli ka tema valitsuse otsus rehabiliteerida Dachau protsesside ohvrid. Kavčići valitsust õõnestas oluliselt nn maanteeskandaal 1969. aastal. Föderaalvalitsus otsustas ümber jagada Sloveenias teedeehituseks ettenähtud raha.  Rahva pettumust suurendas seegi, et raha kasutati Novi-Sadist Belgradi kulgeva maantee ehituseks, kuigi just Sloveenias oli liiklustihedus oluliselt kasvamas.

Kavčić tülitses avalikult konservatiivsemate parteilastega (näiteks Edvard Kardelj, France Popit ja Stane Dolanc). Josip Broz Tito ise kritiseeris Kavčići seisukohti. Pärast seda kui 1972. aasta vahetusel kõrvaldati võimult Horvaatia liberaalid, võeti ette Sloveenia reformimeelsed poliitikud. 1972. aasta oktoobrikuus sunniti Kavčić peaministri kohalt tagasi astuma. Ajaloolase Mitja Velikonja arvates peatas Sloveenia „liberaalide” kõrvaldamine eesotsas Stane Kavčićiga vabariigi majanduse edenemise. Sloveenid ei olnud rahul ka ebapiisava esindatusega föderaaltasandi asutustes ja sõjaväes.

1970ndatel kerkis mitte ainult Sloveenia, vaid kogu Jugoslaavia poliitikaareenile Stane Dolanc. Alates 1972. aastast oli ta Jugoslaavia Kommunistide Liiga Täitevbüroo esimees ja häälekas reformivastane. Edvard Kardelj suri 1979. aastal.

4. mail 1980. aastal suri Ljubljanas riigi vaieldamatu liider Josip Broz Tito. Tema sark toimetatid Belgradi, kus rahvas sai oma juhiga hüvasti jätta. Pärast Tito surma saabus majanduskriis ning algas riigi järkjärguline allakäik. Belgradi poolt kasvas surve suurema tsentraliseerimise suunas, mispeale Sloveenia võttis 27. septembril 1989. aastal vastu põhiseaduse parandused, millega anti vabariigile suurem suveräänsus. Juba aasta varem olid legaliseeritud ka teised poliitilised parteid. 1989. aasta lõpul plaaniti Ljubljanas korraldada „tõe koosolek”, et teavitada avalikkust Kosovo sündmustest, mis pidid aitama kaasa Slobodan Miloševići poliitikale Serbias.

Kuid üritus keelati selle natsionalistliku olemuse tõttu ära. Sloveenia poliitikud lahkusid 1990. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga 14. kongressilt, et protesteerida Miloševići poliitika vastu ning tegid üleskutse konföderatsiooni moodustamiseks.

1990. aasta maikuus olid Sloveenias üldvalimised ja 23. detsembril 1990 referendum, mille tulemusel 90% valijatest soovis Jugoslaaviast lahku lüüa. Sloveenia kuulutas iseseisvuse välja 1991. aasta juunis. Vaatamata Belgradi vastuseisule ja katsetele takistada Sloveenia lahkumist relvajõul, õnnestus Sloveenial siiski saada iseseisvaks riigiks. Sloveenia iseseisvuse eest peetud, nn Kümnepäevases sõjas langes mitu tosinat inimest. Jugoslaavia Rahvaarmee tõmbas väed Sloveeniast välja.

 

Poliitika

Jugoslaavia idee ja poliitiline areng

Stevan Pavlovići väitel pärineb jugoslavismi idee 19. sajandi esimesest poolest. 1830. aastal saavutas Serbia Otomani impeeriumi sees suurema autonoomia ning püüeldes täieliku iseseisvuse poole, soovis ehitada üles tugevad riiklikud struktuurid.  Suurt huvi tunti Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Põhja-Albaania ja eriti Montenegro alade vastu. Montenegrolased pidasid ennast keskaegse serbia kultuuri pärijaiks, rõhutades, et neid ei vallutanud kunagi türklased. 

19. sajandi esimeses pooles tekkis Horvaatias illürismi nimeline liikumine, mille otseseks eesmärgiks oli koondada kõik slaavlased Habsburgi monarhia alla.  1860ndatel aastatel hakati vaimulike Franjo Rački ja Josip Juraj Strossmayeri eestvedamisel rõhutama lõunaslaavlaste ühiseid juuri, ning seda vaatamata lõhele kristlikus kirikus.

1906. aastal võitis Horvaatia parlamendi (Sabori) valimised horvaatide ja serblaste koalitsioon. Serblased lubasid austada horvaatide ajaloolist õigust kõikide horvaatide maade ühendamisel, vastutasuks nõuti serblaste võrdväärse staatuse tunnustamist.  Esimese maailmasõja eelõhtul olid Horvaatial tihedad sidemed ning tugev koostöö- ja ühinemissoov Serbiaga.

1917. aastal, kui Esimene maailmasõja hakkas lõppema, allkirjastati Korfu deklaratsioon. Osaliselt oli selle põhjuseks Londonis tegutsenud Jugoslaavia komitee tegevus. Komiteed juhatas Splitis sündinud poliitik Ante Trumbić, kes esindas horvaatide ja serblaste koalitsiooni. Deklaratsiooniga avaldati serblaste soovi ühendada kõik serblaste ja horvaatide poolt asustatud lõunaslaavi alad, sest usuti, et ühtse riigina oleks neil Habsburgide monarhias Austria ja Ungariga samaväärne staatus.  Oktoobris 1918 loodi Zagrebis Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Rahvusnõukogu, kavatsusega luua lõunaslaavlaste riik. Pärast Austria-Ungari ja liitlaste vahelise vaherahu sõlmimist avaldasid Rahvusassamblee liikmed soovi ühineda Serbia ja Montenegroga. 1. detsembril 1918 tegid nad vastava ettepaneku Serbia kuningale Aleksandar Karađorđevićile, mille tagajärjel sündis Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.

Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik (mis 1929. aastal nimetati ümber Jugoslaavia Kuningriigiks) ei saanud rahvusvahelisel areenil eriti sooja vastuvõtu osaliseks. Erandiks oli Serbia, mida valitses Karađorđevići dünastia. Teise maailmasõja ajal kerkisid esile uued vastuolud eri etniliste rühmade vahel. Iseseisev Horvaatia Riik rakendas oma territooriumil serblaste suhtes genotsiidipoliitikat, kuna vastupanuliikumises osalesid peamiselt serblased. Kuigi Draža Mihajlovći juhitud tšetnikud väitsid end kaitsvat kogu Jugoslaaviat, võitlesid nad siiski pigem Serbia eest. Nagu tšetnikud soovisid ka partisanid Jugoslaavia taastamist, kuid nende motiivid erinesid kardinaalselt.

Alates 1921. aastast, mil Jugoslaavia Kommunistlik Partei (CPY) keelustati, sõltus tema tegevus täielikult NSV Liidust. Milan Gorkić (tuntud ka kui Josip Čižinski) sai kompartei juhiks 1932. aastal ning juba kaks aastat hiljem värbas ta parteisse Tito.

Tito oli Austria-Ungari armee sõdur, ta oli 1915-1920 sõjavangis ning hiljem elas vaba mehena NSV Liidus. Jugoslaaviasse naastes astus ta kommunistlikku parteisse, kuid 1928. aastal arreteeriti relvade ja propagandamaterjalide omamise eest ning pärast seda hoidus poliitikasse sekkumast. Ta oli kuus aastat vangis, kus hakkas uurima kommunismi. Varsti pärast vabanemist läks ta Moskvasse (1934-1936). Vene keele oskuse tõttu oli ta nõukogude riigi pealinnas üsna populaarne. Tito ja Gorkić said ülesandeks luua Rahvarinne ja leida vabatahtlikke Hispaaniasse saatmiseks. Kommunistliku informatsioonibüroo (Kominform) Rahvarinnet puudutavad uued suunised muutsid täielikult CPY poliitikat. Selle asemel, et teisi rahvaid rõhuva riigi lagunemise nimel tegutseda, hakkasid nad nüüd toetama kõiki rahvaid rahuldava föderatsiooni loomist. Tito ja Gorkići vahelisest võimuvõitlusest väljus lõpuks võitjana Tito, kes 1937. aasta lõpul naasis Jugoslaaviasse. Tito uuteks koostööpartneriteks said Milovan Đilas, Ivo Lola Ribar, Alexandar Ranković ja Edvard Kardelj.

Augustist 1938 kuni jaanuarini 1939 püüdis Tito saada Moskvalt heakskiitu oma poliitikale ja lõpuks tal see ka õnnestus. Jugoslaavias oli tema tegevus suunatud partei organisatsiooni tugevdamisele ja vastaste kõrvaldamisele.

Jugoslaavia okupeerimine algas aprillis 1941, kui Itaalia, Albaania, Bulgaaria ja Ungari okupeerisid Jugoslaavia ja jagasid riigi alad omavahel. Selle tagajärjel tekkis fašistlik Iseseisev Horvaatia Riik ja Serbias Saksamaa sõjaväe võimu all olev territoorium, mida juhtis Milan Nedić.

Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, pidi Tito omal jõul toime tulema, panema aluse tulevasele valitsusele ja ootama võiduka Punaarmee saabumist Jugoslaaviasse. 1941. aasta sügisel pidas ta kõnelusi Draža Mihailovićiga, mis tulemusi ei andnud, sest Tito süüdistas tšetnikuid okupantidega koostöö tegemises. Selle asemel, et järgida NSV Liidu juhtnööre Rahvarinde loomiseks, asutas ta Rahvusliku Vabastuskomitee ning võitles tšetnikute vastu. Selleks loodi 1942. aastal Rahvusliku Ühtsuse Rinne, mis koondas kõiki antifašistlikke organisatsioone ja mida kontrollis CPY. Novembris 1942 loodi Bihaći linnas Jugoslaavia Vabastamise Antifašistlik Nõukogu (AVNOJ).

Teherani konverentsil lepiti kokku, et Jugoslaavia partisanidest moodustub legitiimne vastupanuliikumine Jugoslaavias. 29.-30. novembril 1943 pidas AVNOJ oma teise istungi Jajces, mille käigus kuulutati see kõrgeima seadusandliku võimu kandjaks ning valiti Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee, millest sai ajutine valitsus. Tito nimetati Jugoslaavia marssaliks. Tulevasest Jugoslaaviast pidi saama võrdsete rahvaste föderatsioon, mille poliitilise süsteemi kujundavad vabade rahvaste demokraatlikult valitud esindajad.

Tito 1944. aasta septembrikuise Moskva-visiidi ajal veensid sovetid teda sõlmima kokkulepet Jugoslaavia rojalistidest eksiilvalitsusega. 16. juunil 1944 jõudis Tito kokkuleppele Ivan Šubasićiga, keda kutsuti ka viimaseks baniks (asekuningas), ning kes kuulutas välja koalitsioonivalitsuse. 20. oktoobril 1944 marssisid nõukogude väed Belgradi ja 1. novembril leppisid Šubašić ja Tito kokku tulevase riigi toimimise põhimõtetes: taastatakse föderatsioon, poliitilise süsteemi üle otsustab rahvas referendumil, ametisse määratakse Regentnõukogu, mida kontrollib AVNOJ. Kuningas Peter II soostus leppega 1945. aasta jaanuaris. Uus valitsus tuli kokku märtsis 1945.

Uut riiki juhiti tsentraliseeritult. Parteil ja poliitbürool oli piiramatu võim. Loosung „vendlus ja ühtsus” viitab ühelt poolt rahvaste vastastikusele leppimisele ja teiselt poolt juhtrollis oleva kommunistliku partei ühtsusele. Algselt ei toimunud parteis jagunemist föderatsiooni koostisosade vahel, kuna kommunistid pidi säilitama ühtse terviku.

Kolmandal AVNOJ konverentsil, mis toimus 1945. aasta augustis Belgradis, muudeti selle nimi Demokraatliku Föderatiivse Jugoslaavia Ajutiseks Valitsuseks. Ratifitseeriti Jalta konverentsil kokkulepitu ja ÜRO Harta, lisaks loodi presiidium ja riigile vajalikud organind. Võeti vastu resolutsioon, millega anti Jugoslaaviale tagasi maad, mis olid olnud võõraste kontrolli all alates 1918. aastast (näiteks Istria, Zadar ja Kvarneri saared). Valimisõiguse said kõik täiskasvanud kodanikud, sh naised. Alla 18-aastased partisanid said samuti õiguse valida, mitte aga nende vastu võidelnud kollaborandid. Selle otsuse järel astusid tagasi kõik mittekommunistidest ministrid. Pärast taolisi arenguid boikoteerisid mittekommunistlikud parteid 1945. aasta novembrikuiseid valimisi. Kuid siiski oli võimalik hääletada salajasel hääletamisel („ćorava kutija”). Valimisaktiivsus oli 88% ja Rahvarinne sai üle 90% häältest.

11. novembril 1945 valitud Rahvusassamblee kuulutas juba oma esimesel istungil 29. novembril 1945 kuningavõimu kehtetuks. 31. jaanuaril 1946 võttis parlament ühehäälselt vastu uue põhiseaduse, mis oli koostatud nõukogude malli järgi. Nõnda kuulutatigi välja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik. Rahvusassamblee presiidiumist sai kõrgeim riigivõimu organ. Tito nimetati peaministriks ja kaitseministriks.

1946. aasta põhiseaduse alusel koosnes föderatsioon kuuest vabariigist ja kahest autonoomsest piirkonnast. Määratleti ka võimude otsustamisprotsessid, kuid kohtuvõimu seadusandlikust võimust ei lahutatud. Parlamendi kõrgeim organ oli presiidium, mis koosnes föderatiivvalitsuse ministritest ja vabariikide peaministritest. Keskne põhiseaduslik organ oli Ministrite Nõukogu.

Juba mõne kuu pärast algas poliitiliste oponentide süstemaatiline tagakiusamine, ning ei piirdutud vaid kollaborantidega, vaid ka partisaniliikumises osalenutega ning kõigiga, kes olid kuidagi uue režiimi vastu. Märtsis 1946 peeti kinni Draža Mihailović; kolme kuu pärast toimus „näidispoomine” – kohus, mis ta süüdi mõistis. Kohtu alla anti ja mõisteti partisanidega koostöö eest süüdi ka Horvaatia Talupoegade Partei väljapaistev liige August Košutić. Samuti esitati süüdistus Talurahvapartei juhtivale liikmele Dragoljub Jovanovićile ning kollaboratsionismi süüdistusega anti kohtu alla kardinal Aloysius Stepinac.

28. juunil 1948 visati Jugoslaavia Kominformist välja. Stalin püüdis idablokki konsolideerida ning kuulutas Jugoslaavia sisevaenlaseks. Kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli 1948. aasta juulikuus toimunud viiendal plenaaristungil Nõukogule Liidule truudust vandunud, alustati sama aasta lõpupoole nõukogudevastaste propagandakampaaniatega.

Teisel CPY plenaaristungil, mis toimus 28.-30. jaanuaril 1949 tehti ettepanek tugevdada riigi kontrolli Kominformi vastases võitluses. Leiti, et partei peab tõhusamalt võimu teostama, mis kujutas endast praktiliselt täielikku monopoli, vaatamata sellele, et kohalikke parteirakukesi kutsuti üles initsiatiivi näitama.

Paradoksaalsel kombel saavutasid Jugoslaavia kommunistid võimu suurima tsentraliseerituse aastatel 1948-1953: kogu riiki juhiti ülimalt tsentraliseeritult, viidi läbi karme poliitilisi repressioone ja seda vaatamata lubadusele mitte pöörduda tagasi kahe maailmasõja vahelisel ajal kasutusel olnud võtete juurde. Teisalt aga osutas edasiste kümnendite tsentraliseerimine omaenese võimu ja poliitilise süsteemi legitimeerimisele, sest oli see ju loodud nii Jugoslaavia Kuningriigi kui ka stalinismi vastu võitlemiseks. „Marxi õpetuse ülelugemine” oli võtmetähtsusega, kuna selle kaudu jõuti 1950ndatel aastatel tööliste enesejuhtimise kuulutamiseni ning nõukogude „bürokraatlike perverssustele” vastandumiseni. Teoorias tähendas taoline tõlgendus tõelist kommunismi, kus tööliste abil juhitakse vabrikuid. Selleks, et võimuorganite tegevust veelgi legitimeerida nimetati Jugoslaavia Kommunistlik Partei 1952. aastal ümber ja sellest sai Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) – see oli selge viide 1848. aasta Kommunistlikule Liigale.

1953. aastal saadeti presiidium laiali ja asendati kolmekümneliikmelise Föderatiivse Täitevnõukoguga (SIV), mida juhtis president. Föderatsiooni kuuluvatel vabariikidel oma presidente ei olnud, see tiitel omistati vaid kogu föderatsiooni juhile. Josip Broz Tito oli nii riigi president, SIVi juht kui ka Jugoslaavia Kommunistide Liiga peasekretär.

1958. aastal Ljubljanas (viimast korda toimus kongress väljaspool Belgradi) võeti Jugoslaavia Kommunistide Liiga seitsmendal kongressil vastu uus partei programm. Selles rõhutati enesejuhtimise tähtsust ning hakati lubama kriitikat riigi poliitika suhtes – seda ei peetud enam tabuteemaks.

1963. aastal võeti vastu uus põhiseadus, nimega „Enesejuhtimise harta” ja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik nimetati ümber Jugoslaavia Sotsialistlikuks Föderatiivseks Vabariigiks.

1960ndatel aastatel hakkasid ülemvõimu saavutama föderalismi pooldajad ning tsentraliseerimise eest võitlejad jäid vähemusse. Esmakordselt arutati erineval majanduslikul järjel olevate vabariikide ühetaolisest kohtlemisest tulenevaid ohte Jugoslaavia Kommunistide Liiga 8. kongressil 1964. aastal.

Jugoslaavia Kommunistide Liiga reorganiseeriti 1966. aastal: täitevnõukogu liikmete arvu vähendati üheteistkümneni ning sellele anti nii täidesaatva kui ka haldusorgani volitused. Riigi poliitikat hakkas kujundama vastloodud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee Presiidium.

1960ndatel aastatel ei olnud kompartei liikmeid eriti palju; seda peeti ühiskondliku ja poliitilise stabiilsuse märgiks. Samas käisid ikkagi arutelud selle üle, kuidas jagada otsustusõigust ja pädevusi vabariikide ja föderatsiooni tasandi vahel. 1966. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee plenaaristungil kaotas usalduse ja visati parteist välja Aleksandar Ranković, mees, kes oli ise varem juhtinud parteisse värbamist ning riigi jõustruktuure.

Sellele järgnes märkimisväärne ühiskondliku ja poliitilise elu liberaliseerimine. Vabariikides tõstsid üha julgemalt häält põhjalike reformide toetajad: nii toimus see Sloveenias, Horvaatias (eriti horvaatia kevade liikumine), Serbias (serbia liberalism) ja Makedoonias. Seetõttu tehti 1960ndate lõpul ja 1970ndate alguses põhiseaduses mitmeid muudatusi, mis suurendasid vabariikide õigusi täitevvõimu rakendamisel. Kuna föderaaltasandi võimu domineerimisele hakkasid vastu vabariikide õiguste pooldajad, siis otsustas Jugoslaavia liider 1972. aastal korraldada puhastuse ja kõrvaldada võimult reformimeelsed poliitikud. Tema eesmärgiks oli säilitada nii partei kui ka riigi ühtsus.

1974. aastal vastu võetud põhiseaduses olid tagatised riigi järjepidevuse säilitamiseks juhuks, kui Josip Broz Tito ükskord sureb. Uue põhiseaduse kohaselt koosnes Jugoslaavia Presiidium kaheksast liikmest – üks igast vabariigist või piirkonnast. Tito kuulutati põhiseadusega eluaegseks presidendiks. Föderaaltasandi pädevused hõlmasid välispoliitikat, majandust ja riigikaitset. Järjekordne tõend süsteemi allakäigust oli 1976. aastal vastuvõetud ühistöö seaduse (The Law on Associated Labour) alusel algatatud reformi läbikukkumine, mille eesmärgiks oli reformida tööliste enesejuhtimise süsteemi, tekitades nõnda illusiooni ühiskondlikust subjektiivsusest.

Pärast Tito surma 4. mail 1980. aastal läks võim presiidiumile, kuid see ei olnud suuteline läbi viima vajalikke muutusi vabariikide laiaulatuslikes pädevustes. Üha rohkem räägiti lahkulöömisest, eriti Kosovo albaanlaste seas. Tito-taolise karismaatilise juhi puudumisel hakkasid vabariigid keskenduma oma huvidele, mitte föderaalriigi omadele. Arvestades Jugoslaavia keerukat riiklikku struktuuri, olid eri piirkondade huvid sageli üksteisega vastuolus.

1990. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) 14. kongressil lükati Serbia võimude ettepanekud tagasi, Sloveenia ja Horvaatia delegaadid lahkusid kongressilt sootuks, ning Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia ei olnud nõus ettepanekuga naasta tsentraliseeritud juhtimise juurde. Sedamööda, kuidas olukord maailmas muutus ja vabanemistuuled hakkasid puhuma Kesk- ja Ida-Euroopas, ei vaadelnud ka maailma suurriigid Jugoslaaviat enam ühtse riigina. 1991-1992 lagunes kogu riik, vabariigid saavutasid iseseisvuse, kuid sellega kaasnes kodusõda Horvaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas.

Repressioonid

Esimesed sõjajärgse aja repressioonide ohvrid olid 8 200 sloveenist kollaboranti – omakaitse (Home Guard) liiget, kes pärast saksa vägede taandumist pagesid koos 5 500 serblasest ja 400 montenegrolasest tšetniku ning 12 000 ustašiga Austriasse. 12. ja 13. mail 1945 andsid nad alla brittidele, kes omakorda andsid nad 14. mail üle Tito vägedele. Kõige rohkem sloveeni võitlejaid alistus Vitkriegi linnas ja seal nad ka varsti pärast alla andmist hukati. Sloveenia julgeolekujõud (OZN) kasutasid kollaborantide vastases võitluses brutaalseid meetodeid. Massilised hukkamised pandi peamiselt toime Kočevski Rogis: ainuüksi seal hukati 13 500 inimest.

5. juunil 1945 võttis Sloveenia Rahvusliku Vabastamise Nõukogu (SNOS) vastu seaduse Sloveenia rahva vastu toime pandud kuritegude eest karistamisest. Seaduse kohaselt kuulusid karistamisele aktiivselt tegutsenud kollaborandid. Näiteks peeti nn jõulukohut kõrgemate ohvitseride üle, kes olid teeninud kollaborantlikes vägedes. Karistati ka kommunistlikule režiimile ohtlikuks peetavaid poliitikuid, kuigi nad ei olnud kunagi vaenlasega koostööd teinud.

Üheks selliseks isikuks oli Miha Krek, Rahvapartei juht, kes põgenes Itaaliasse ja püüdis liitlaste kontrolli all olevas Trieste’is moodustada alternatiivset Sloveenia valitsust. Tema üle mõisteti kohut tagaselja, samamoodi nagu Leon Rupniku üle, kes oli Itaalia ja Saksa okupatsiooni ajal olnud Ljubljana piirkondliku valitsuse juht.  Ka paljude teiste aktiivsete kollaborantide üle peeti kohut in absentia.

1947. aasta suvel mõisteti karistused veel kahele poliitikule: Črtomir Nagodele, kes oli liberaalse Stara Pravda partei liige ja Sloveenia transpordiministrile Franc Snojale. Viieteistkümnest kohtualusest karistati tollase kohtupidamise käigus kolme surmanuhtlusega.

Aastatel 1947-1949 Dachau protsessi nime all tuntuks saanud „näidisprotsessidel” mõisteti võltsitud tõendite alusel kollaborantidena süüdi 37 inimest, kellest enamik olid endised Saksa koonduslaagri vangid.

Piotr Żurek viitab ajaloolase Aleš Gabriči andmetele, mille kohaselt oli umbes tuhat sloveeni aktiivselt vastu Tito Stalinivastasele poliitikale ja neist ligi pooled said repressioonide osaliseks. 348 isikut saadeti Goli Otoki saarele vangilaagrisse. Piotr Żureki andmetel ei toetanud Sloveenias Stalinit nõnda palju inimesi kui Serbias või Montenegros. Arvatavasti oli põhjuseks see, et sovetid ei lubanud Trieste’i Sloveeniale, kuid ka üldisemalt vähene toetus venelastele. Üks Sloveenia tuntumaid represseerituid oli Ljubljana Ülikooli majandusteaduskonna dekaan ja Hispaania kodusõja veteran Dragotin Guštinčič, kes vahistati 1948. aasta aprillis ja oli Goli Otoki vangilaagris kuni 1951. aastani. 1949. aastal võeti kinni Ljubljana Ülikooli tudengid ja töötajad, sh professor Cene Logar.

Rahvusküsimus kerkis esmakordselt esiplaanile, kui 5 000 Trbovlje kaevurit hakkas 1958. aasta jaanuarikuus streikima. Nad ei olnud rahul Sloveenia ebavõrdse kohtlemise ja ekspluateerimisega. Föderaalvõimud möönsid huvide konflikti olemasolu eri rahvaste vahel 6. veebruaril 1958 toimunud salajasel nõupidamisel.

1968. aastal toimusid Jugoslaavia suuremates linnades üliõpilaste streigid. Ljubljanas streikisid tudengid 3.-6. juunini 1968. Nõudmised hõlmasid nii üliõpilaste huve kui ka laiemalt riiklikke teemasid. Meeleavaldused lõppesid 6. juunil pärast seda, kui asepeaminister Franc Hočevar lubas nende nõudmised rahuldada.

Majandus

Irena Stawowa-Kawka andmetel oli 1945. aastal Sloveenias 1 094 vabrikut ja 1 222 tootmisega tegelevat ettevõtet. Sloveenias ei olnud sõjapurustused nii ulatuslikud kui mujal Jugoslaavias.

23. augustil 1945 föderaaltasandil vastu võetud põllumajandusreformi ja koloniseerimise seadusi hakati Sloveenias laialdasemalt rakendama 1946. aastal.  Sloveenia võimud võtsid maa ära kollaborantidelt, kirikult ja saksa vähemuselt. Toetus sellele poliitikale tulenes osaliselt asjaolust, et paljud vaimulikud, sh Sloveenia peapiiskop Gregorij Rožman, toetasid Itaalia okupatsiooni ning kui Itaalia kapituleerus, tahtsid moodustada natsi-Saksamaa kontrolli all oleva nukuvalitsuse Ljubljanas. Ligi pool konfiskeeritud maast anti maata talupoegadele, ülejäänu aga põllumajanduslikele kooperatiividele ja riigiettevõtetele.

Kollektiviseerimine hoogustus konflikti tõttu NSV Liiduga, kuid toimus teiste piirkondadega võrreldes siiski kõige aeglasemalt. Piotr Żureki andmetel moodustasid kolhoosimaad alla 5% Sloveenia põllumaast.

Sloveenia poliitikud Boris Kidrič ja Andrij Hebrang olid peamised viisaastakuplaani koostajad, mille Sloveenia parlament aprillis 1947 vastu võttis. Hakati ehitama suuri tööstusrajatisi, näiteks hüdroelektrijaamad Mostes ja Dravogradis ning tsemendivabrik Nove Mestos. 

 Sloveenia majandusteadlased Kidrič (suri 1953) ja Boris Kraigher tegelesid aktiivselt süsteemi reformimisega aastatel 1950-1952. Ka 1965. aasta majandusreformi arhitektiks oli Kraigher, kes tollal oli ka asepeaminister. Kidriči võetud meetmed olid vastuseks ebatõhusale põllumajanduse kollektiviseerimisele ning inspireeritud tema soovist tõestada oma ideaalide õigsust tülis NSV Liiduga. Nende reformide tulemusena loodi tööliste kooperatiivid ja 1950. aastaks oli moodustatud juba üle 120 tööliste nõukogu.

Aastateks 1957-1961 koostatud viisaastakuplaan näitas, et rikkamad vabariigid, näiteks Sloveenia, arenesid kiiremini kui teised piirkonnad. 1960ndate aastate alguse majanduskriis sundis Sloveenia poliitikuid – Sloveenia Kommunistide Liiga presidenti Miha Marinkot ja peaministrit Boris Kraigheri veelgi tungivamalt nõutama vabariikidele suuremat majanduslikku autonoomiat.

1960ndate aastate teisel poolel kasvas Sloveenia majanduslik ja poliitiline suveräänsus. Selle tõenduseks oli kasvav eksport Lääne-Euroopa riikidesse, kapitali koondumine tänu ühtse Ljubljana panga asutamisele, sellele järgnenud investeerimisbuum, teedevõrgu laiendamine ning Gorenje ja Citroëni sarnaste firmade investeeringud Sloveeniasse.

1970ndad aastad olid Sloveenias jõukuseaastad, kuid mujal Jugoslaavias majandus stagneerus. Kümnendi esimeses pooles kasvas SKT 37% ning tööstustoodang 50%. Ehitati maanteid ning transporditaristu edenes kiiresti. Kõikidest Jugoslaavia vabariikidest oli Sloveenia elatustase kõrgeim. 1970ndate lõpus andis Sloveenia 16,5% kogu Jugoslaavia SKTst, kuigi vabariigi rahvaarv moodustas vaid 8,3% kogurahvastikust. Sloveenia oli agraarühiskonnast edukalt ümber kujunenud tööstuse lipulaevaks.

Ühiskond ja kultuur

Religioon

Pärast piiskop Gregorij Rožmani põgenemist sai 1945. aasta maikuus Ljubljana piiskopkonna peavikaariks Antonin Vovk. 1952. aastal võeti vastu seadus usukogukondade õigusliku seisundi kohta Jugoslaavias. See oli ajal, mil toimus kõige ägedam võitlus kiriku vastu ja mis tipnes piiskop Vovki tapmiskatsega. Seaduse kohaselt pidid kõik vaimulikud vanduma truudust võimudele. Üllataval kombel 87% Sloveenia kirikutegelastest seda tegigi. Samal aastal kaotati koolide õppekavadest usuõpetus ja Ljubljana Ülikoolist teoloogiateaduskond.

Piiskop Rožman suri 1959. aastal eksiilis ning seejärel leevendas valitsus oma poliitikat kiriku suhtes. Piiskop Vovk sai 1960. aastal Ljubljana peapiiskopiks. Sloveenia piiskopid osalesid 1962. aastal ka Vatikani II kirikukogul. 1964. aastal moodustas paavst Paulus VI Sloveenia Kiriku Apostelliku Administratsiooni, mis lõpuks lõpetas nende alade pärast küdenud tüli Itaalia kirikuga.

Kultuur

Sõjajärgse aja Jugoslaavia kultuuri mõjutas tugevasti Agitpropi kaudu levitatav propaganda. Boris Ziherl oli Agitpropi juht Sloveenias. Oluline on siiski see, et taastati Sloveenia sõjaeelsed kultuuriasutused, näiteks rahvusteatrid Ljubljanas ja Mariboris ning Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia.

1950ndatel said kunstitegelased hakata end loomingus vabamalt väljendama ning heitsid väljakutse rahvusliku vabastamise sõja temaatikat ümbritsevatele müütidele. Näiteks ilmus Edvard Kocbeki novellikogu „Hirm ja vaprusmili”  („Strah in pogum”). Kirjanik käsitles massiliste hukkamiste ning kollektiivse vastutuse teemat, mistõttu langes ebasoosingusse. Kocbek sai vaenlasi veelgi juurde sellepärast, et kritiseeris Trieste’is 1975. aastal välja antud ajakirjas Zaliv seda, kuidas 1940ndatel aastatel represseeriti kommunistliku režiimi vastaseid. Teda intervjueerinud ajakirjanikele, Boris Paholj’ile ja Alojz Rebulale kehtestati sissesõidukeeld Sloveeniasse.

Artikkel põhjustas intellektuaalide seas tõelise tormi. Ljubljana kohtunik, endine kristlik-sotsialistliku partei aktivist ja vabastusrinde liige Franc Miklavčič kutsus avalikult üles kommunistliku režiimi ohvrite massihaudu uurima, ja mõisteti selle eest viieks ja pooleks aastaks vangi. Organisatsiooni Amnesty International survel vähendati karistusaega hiljem 19 kuuni.

Alates 1950ndatest aastatest kirjutati Sloveenia filosoofiat, kirjanduskriitikat ja sotsioloogiat käsitlevates teadusajakirjades sageli tundlikel teemadel ja asuti vastasseisu ametlike seisukohtadega. Üks selline ajakiri oli Revija 57, mis suleti vaid aasta pärast ilmuma hakkamist. Üks selle autoreist, Jože Pučnik mõisteti süüdi riigivastase tegevuse eest, pärast vabanemist 1962. aastal anti ta uuesti kohtu alla, sest oli rünnanud kompartei monopolistlikku seisundit ajakirjas Perspektive  avaldatud artiklites. Pespektive sai ilmuda neli aastat ning suleti 1964. Samuti pandi kinni teater Oder 57, mille olid asutanud ajakirjaga Revija 57 seotud intellektuaalid.

Teatri lavastused järgisid kõige kuumemaid maailma teatrite trende. Mladina ja Nova revija olid 1980ndate aastate mõjukaimad ajakirjad, mis kümnendi lõpul kõnelesid täiesti avalikult sellest, et Sloveenia rahva huve ei suuda kommunistlik Jugoslaavia teenida. Kõige paremini iseloomustab kommunistliku režiimi legitiimsuse täielikku puudumist Sloveenias see, et kuigi Mladina ajakirjanikele mõisteti 1988. aastal vanglakaristus, ei viidud seda kunagi täide.

Sloveenias oli populaarne ka uus muusika, nagu punk ja new wave. Seal tegutsesid Jugoslaavia suhtes kriitilised ansamblid Pankrti  ja Lačni Franz. Ansambel Laibach oli omaette fenomen, mis apelleeris oma esinemistel provokatiivsetele etendustele. Juba loomisest saati 1980. aastal pühendusid nad kultuuri, ideoloogia, kunsti ja poliitika vaheliste seoste väljamängimisele.

Militarism

Teise maailmasõja lõpul oli Jugoslaavia Rahvavabastusarmees (NOVJ) 800 000 sõjaväelast. Armee ülemjuhataja oli Josip Broz Tito. 1941-1945 oli armees iga tasandi üksustel kaks ülemat: komissar (politruk) ja komandör. 1945. aastal toimunud ümberkorralduste käigus vähendati koosseisu poole võrra ja armee nimetati ümber Jugoslaavia Rahvaarmeeks (YPA). See oli üks peamisi Jugoslaavia režiimi legitimeerimise allikaid.

Josip Broz Tito oli armee ülemjuhataja 1941-1980. Perioodil 1941-1945 oli ta Rahvavabastamise Partisaniüksuste Kindralstaabi ülem. Sellest sai hiljem Jugoslaavia Rahvavabastusarmee Peastaap. 1943. aastal toimunud AVNOJ teisel istungil valiti Tito Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee nimelise ajutise täitevorgani presidendiks.

See tagas talle NOVJ ülemjuhataja koha. 1946. aasta põhiseadusega anti parlamendile voli valida ülemjuhataja, kuid arvestades Tito egiidi all tegutseva poliitbüroo kõikvõimsust, ei olnud kahtlust, keda valida. 1953. aasta põhiseadusega sätestati, et vabariigi president on automaatselt ka vägede ülemjuhataja. Ka järgnevates põhiseadustes olid samasugused sätted, ainult selle vahega, et 1970ndatel vastuvõetud põhiseadustes oli võim antud Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Presiidiumile, mida samuti juhatas Tito.

Pärast 1953. aastat toetasid Presiidiumi föderatsiooni kaitsesekretärid (alates 1971. aastast kaitseministrid): Ivan Gošnjak (1953-1967), Nikola Ljubičić (1967-1982), Branko Mamula (1982-1988) ja Veljko Kadijević (1988-1992). Nad andsid aru parlamendile, föderatiivtasandi võimudele (SIV) ja ülemjuhatajale. 1940ndate lõpu ja 1950ndate alguse konflikt idabloki riikidega tõi kaasa riigieelarve kaitsekulutuste tohutu kasvu: 1952. aastal kulutati riigieelarvest kaitsele 22-24%. Varsti hakkasid kulutused siiski vähenema ning 1956. aastal moodustasid kaitsekulud riigieelarvest 10,8%.

Pärast seda, kui 1950ndate aastate keskel suhted Belgrad ja Moskva vahel lahenesid, muutus sõjaline doktriin ning uueks sihiks sai riigi kaitsmine NATO eest. Järgmine suunamuutus toimus pärast seda, kui viis Varssavi pakti riiki tungisid 1968. aasta augustikuus Tšehhoslovakkiasse. Sõjalisest rünnakust Tšehhoslovakkia vastu lähtus territoriaalkaitse algatus, mille kohaselt vabariigid ise pidid organiseerima kaitset välismaiste agressorite invasiooni puhul.

Kindral Gošnjaki taktikaline plaan nägi territoriaalkaitseks ette partisaniüksuste loomise. 1968. aasta lõpul algas vabariikides rahva kaitsejõudude loomine ning föderaalse parlamendi poolt 11. veebruaril 1969 vastu võetud üldrahvaliku kaitse seadusega sai alguse kogu maa militariseerimine. Relvajõud kujundati ümber nõnda, et iga vabariigi pealinn pidi korraldama oma relvajõudude juhtimise, sest territoriaalkaitse eest vastutas iga vabariigi juhtkond.

Jugoslaavia Rahvaarmees domineerisid Serbia ja Montenegro sõjaväelased. 1953. aastal moodustasid armee kõrgematest ohvitseridest 53% serblased (kuigi kogu rahvastiku hulgas oli nende osakaal vaid 41,7%), 10,8% montenegrolased (osakaal rahvastikus 2,8%) ja 20,3% horvaadid (osakaal rahvastikus 23,5%).

Proportsioonid olid täiesti paigast ära Bosnias ja Hertsegoviinas, kus serblased domineerisid ülekaalukalt partei-, armee- ja julgeolekustruktuurides, põhjuseks üks paljudest Teise maailmasõja ajal lahendamata jäänud siseriiklikest konfliktidest. Taoline ebaproportsionaalne jagunemine ilmnes enim 1980ndatel aastatel, mil serblased ja montenegrolased moodustasid peaaegu 70% kõigist kõrgematest sõjaväelastest.

1974. aasta põhiseadus rõhutas YPA olulist rolli riigi ühtsuse kaitsmisel. Territoriaalkaitse jõududele suurema autonoomia andmine ja sellega kaasnev killustumine ei meeldinud kõrgematele sõjaväelastele.

Horvaatiast pärit serblane Branko Mamula sai 1980ndatel aastatel kaitseministriks ning püüdis hiljem territoriaalarmeed YPAle allutada, et relvajõude tsentraliseerida ning rohkem relvastusse investeerida. Ta saavutas oma eesmärgi 1987. aastal vastu võetud seadusega, mis võttis vabariikidelt territoriaalkaitse korraldamise pädevuse ning allutas selle YPA Kindralstaabile.

1990. aastal Horvaatias ja Sloveenias vastu võetud põhiseaduse parandustega anti kontroll territoriaalkaitse üle tagasi vabariikidele, põhjustades nõnda konflikti YPAga. Sloveenias ei tekkinud seoses sellega erilisi probleeme, kuna rahvastik koosnes põhiliselt sloveenidest. Kuid Horvaatias hõlmas territoriaalkaitse nii serblasi kui ka horvaate, kes teenisid külg külje kõrval. Vabariigid kuulutasid end järjest iseseisvaks ning alates 1991. aasta oktoobrist jäi YPA Serbia võimude alluvusse. Serbial ja tema autonoomsetel piirkondadel (vaatamata autonoomia kaotamisele 1989. aastal) ning Montenegrol olid endiselt esindajad Presiidiumis. Aprillis 1992 sai YPA ametikult Jugoslaavia armeeks, kus teenisid vaid serblased ja montenegrolased.

Riigi lagunemise märke nähes toetasid YPA kindralid Veljko Kadijević ja Branko Mamula tugevasti Jugoslaavia säilitamist ühtse riigina.


Niipea kui Horvaatia vastu 1991. aasta kevadel ja suvel peetud sõjas langesid esimesed Makedoonia armee sõdurid, nõudsid makedoonlased, et nad võiksid teenida ainult oma vabariigi relvajõududes. Föderaalvalitsus keeldus. Kuid sellest polnud mingit kasu, sest Makedoonia katkestas kõik sidemed Jugoslaavia sõjaväega, kui kuulutas end 1991. aasta septembris iseseisvaks ja võttis 1991. aasta novembris vastu esimese põhiseaduse. 1992. aasta veebruaris võeti Skopjes vastu sõjaväeteenistust reguleerivad seadused ning samal kuul sõlmiti kokkulepe, mille alusel YPA tõmbas oma väed vabariigist välja.

Kui puhkes sõda Sloveenias ja Horvaatias, otsustas Bosnia ja Hertsegoviina Kommunistide Liiga Presiidiumi president Alija Izetbegović septembris 1991 lõpetada uute sõdurite YPA teenistusse kutsumise. Veel novembris 1991 väitis Izetbegović, et Horvaatias käimasolev sõda ei ole seotud Bosniaga. Samas aga baseerusid Bosnias üksused, mis viisid Horvaatias läbi sõjalisi operatsioone.

Detsembris 1991 nõudis Slobodan Milošević YPA üksuste üleviimist Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Selle tulemusena koondusid väed järkjärgult Serbia tugipunktidesse. Juunis 1992 nõudis Izetbegović, et YPA lahkuks Bosniast. YPA staatuse üle Bosnias ja Hertsegoviinas pidasid Skopjes kõnelusi föderaalriigi presiidiumi liige Branko Kostić, Bosnia ja Hertsegoviina presiidiumi liige Izetbegović ja kaitseministri kohusetäitja Blagoje Adzić. Esialgu lükati kõnelused edasi, kuid hiljem ühines nendega YPA, kes asus serblaste poolele.

 

Kirjandus:

Andjelić, N., Bosnia-Herzegovina. The end of a Legacy, London 2003.

Andrijašević Ž, Istorija Crne Gore, Beograd 2015.

Banac I., Sa Staljinom protiv Tita, Zagreb 1990.

Bilić J., ’71. Koja je to godina, Zagreb 1990.

Bougarel X., Bosnian Muslims and the Yugoslav Idea, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Cipek T., The Croats and Yugoslavism, Djokić D.(ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Clissold S., Djilas. The Progess of a Revolutionary, Hounslow, Middlesex 1983.

Cvetković S., „Kradljivci tuđih leđa“. Obračun sa anarholiberalističkim grupama u SFRJ posle 1968., „Istorija 20. veka”, br. 3/2011.

Cvetković S., Politička represija u Srbiji i Jugoslaviji 1944-1985, „Istorija 20 veka”, br. 2/2008.

Čuvalo A., The Croatian National Movement 1966-1972, New York 1990.

Ćosić- Vukić A., Časopis Javnost 1980, Beorad 2011.

Dabčević-Kučar S., Hrvatski snovi i stvarnost, Zagreb 2002.

Dimić L., Istorija srpske državnosti, Srbi u Jugoslaviji, knjiga III, Novi Sad 2001.

Dimić L., Srbi i Jugoslavija, Beograd 1997.

Djurdjev G., Wojwodina i jej dążenia do autonomii, [w:] Przemiany w świadomości i kulturze duchowej narodów Jugosławii po 1991 roku, Kraków 1999

Dorivojević I., Slika jednog društva. Životne prilike na srpskom selu 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 2/2011.

Dobrivojević I., Život u socijalizmu. Prilog proučavanju životnog standarda građana u FNRJ 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 1/2009.  

Dragović-Soso J., „Spasioci nacije”. Intelektualna opozicija Srbije i oživljavanje nacionalizma, Beograd 2004.

Erić Z., 50 umetnika iz zbirki Muzeja Savremene Umetnosti- jugoslovenska umetnost od 1951 do 1989 (Catalogue of the exhibition in the Museum of the Conteporary Art in Belgrade Yugoslav Art from 1951 to 1989, X-XII  2014 Belgrade), see: https://www.academia.edu/36275619/Jugoslovenska_umetnost_od_1951._do_1989._Yugoslav_Art_from_1951_to_1989

Gibianskii L., Federative Projects of the Balkan Communists and the USSR Policy during Second World War and the Beginning of the Cold War, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011

Goldstein I., Povijest Hrvatske, Zagreb 2008.

Goulding D. J., Jugoslavensko filmsko iskustvo 1945-2001. Oslobođeni film, Zagreb 2004.

Golubović V., S Marxom protiv Staljina. Jugoslovenska filozofska kritika staljinizma 1950-1960, Zagreb 1983.

Grunewald O., Rosenblum-Cale K., Human Rights in Yugoslavia, New York 1986.

Haug H. K., Creating a Socialist Yugoslavia. Tito, Communist Leadership and the National Question, New York 2012.

Janjatović P., Ilustrovana Yu-Rosk Enciklopedija 1960-1997, Beograd 1997.

Jelavich B., Historia Bałkanów wiek XX, t.2, Kraków 2005.

Jović D, Yugoslavism and Yugoslav Communism: From Tito to Kardelj, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Klasić H., Jugoslavija i svijet 1968., Zagreb 2012.

Kołakowski L., Główne nurty marksizmu, Warszawa 2009.

Kovačev S., Matijaščić Z., Petrović J., Vojnoindustrijski kompleks SFRJ, „Polemos” br. 17, Zagreb 2006.

Kullaa R. E., Origins of the Tito–Stalin Split Within the Wider Set of Yugoslav-Soviet Relations (1941–1948), Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Lampe J. R., Yugoslavia. Twice there was a Country, Cambridge 2007.

Małczak L., Croatica. Literatura i kultura chorwacka w Polsce w latach 1944-1989, Katowice 2013.

Marijan D., Slom Titove armije. JNA  raspad Jugoslavije 1987.-1992, Zagreb 2008.

Marković P., Radnički štrajkovi u socijalističkom i tranzicionom društvu Jugoslavije i Srbije, „Tokovi Istorije” br. 1/2014.

Marković P., Trajnost i promena. Društvena istorija socijalističke i postsocijalističke svakodnevnice u Jugoslaviji i Srbiji, Beograd 2007.

Maticka M., Agrarna reforma i kolonizacija u Hrvatskoj 1945.–1948., Zagreb 1990.

Mihaljević J., Komunizam i čovjek. Odnos vlasti i pojedinca u Hrvatskoj od 1958. do 1972. godine, Zagreb 2016.

Miloradović G., „Hegemonisti” i „revolucionari” odnos KPJ/SKJ prema kulturnoj eliti u Jugoslaviji tokom 40-ih i 50-ih godina 20. veka, „Istorija 20. veka”, br. 2/2008.

Miloradović G., Staljinovi pokloni – Tematika jugoslavenskog igranog filma 1945.–1955., „Istorija 20. veka” br. 1/2002.

Milošević S., The Role of the Yugoslav Popular Front in Implementing Communist-Style Measures in Yugoslav Rural Areas (1945–1953), Tokovi Istorije br.  3/2018.

Mirković T., Naoružavanje i razvoj, Beorad 2007.

Nikolić K., Mač revolucije. Ozna u Jugoslaviji 1944-1946, Beograd 2013.

Nikolić K., Jedna izgubljena istorija- Srbija u  20. veku, Beograd 2017.

Pavlović V., Stalinism without Stalin. The Soviet Origins of Tito’s Yugoslavia 1937–1948, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Pavlovitch S.K., Historia Bałkanów 1804-1945, Warszawa 2009.

Pavlovitch S.K., Serbia, Montenegro and Yugoslavia, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Petnanović B., Istorija Jugoslavije  1918-1988. Treća knjiga: Socijalistička Jugoslavija 1945-1988, Beograd 1988.

Petsinis V., The Serbs and Vojvodina. Ethnic Identity within Multiethnic Region (Doctoral dissertation submitted in September 2004 at the University of Birmingham).

Pirjevec J., Tito i drugovi, Zagreb 2012.

Ponoš T., Na rubu revolucije. Studenti ‘71, Zagreb 2007.

Poulton H., Macedonians and Albanians as Yugoslavs, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Radelić Z., Hrvatska u Jugoslaviji 1918-1991, Zagreb 2006.

Radelić Z., Ozna/Udba: popisi neprijatelja i njihova kategorizacija (1940-ih i 1950-ih), „Časopis za suvremenu povijest”, br. 1/2017.

Rakonjac A., Obnova starih i uspostavljanje novih trgovinskih odnosa (1946-1947)- Jugoslavija, SSSR i strane „narodne demokratije”, „Tokovi istorije” 1/2018.

Rakonjac A., Počeci privrednog planiranja u Jugoslaviji 1946. godine- ideje, organizacija i institucionalizacija, „Tokovi istorije” 2/2016.

Russinow D., The Yugoslav Experiment 1948-74, Berkley and Los Angeles 1977.

Schuman M.A., Nations in Transition. Bosnia and Herzegovina, New York 2004.

Słownik dysydentów. Czołowe postacie ruchów opozycyjnych w krajach komunistycznych w latach 1956-1989, Tom. 1, Warszawa 2007.

Sokulski M., Mihajla Mihajlova droga od badacza literatury rosyjskiej do dysydenta (1964–1966), J. Szumski, Ł. Kamiński (ed.),  Letnia Szkoła Historii Najnowszej IPN, Warszawa 2016

Sokulski M., Previšić M., W opozycji do Moskwy. Jugosłowiańska „droga do socjalizmu” w latach 1948–1956, [w:] "Pamięć i Sprawiedliwość”, nr 2 (28), Warszawa 2016,

Spehnjak K., Cipek T., Disidenti, opozicija i otpor – Hrvatska i Jugoslavija 1945–1990, „Časopis za suvremenu povijest”  br. 2/2007.

Stawowy-Kawka I., Historia Macedonii, Wrocław 2010.

Popov N. (ed.), The Road to War in Serbia. Trauma and Catharsis, Budapest 2000.

Tomić Đ. , Atanacković P., Društvo u pokretu. Novi društveni pokreti u Jugoslaviji od 1968. do danas, Novi Sad 2009.

Tripalo M., Hrvatsko proljeće, Zagreb 2001.

Velikonja M., Slovenia's Yugoslav Century, D.Djokić (ed.), Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Wróblewska-Trochimiuk E., Widmo krąży po Europie. Korczulańska Szkoła Letnia,  „Slavia Meridionalis” nr 17/2017.

Żurek P., Słowenia pod rządami Tity (1945-1980). W cieniu Jugosławii, Warszawa 2017.

 

Intervjuud:

Danijel Ivin- historian, former dissident

Petar Janjatović- journalist, musician critique

Gordan Jovanović- social activist, former dissident

Dagomir Olujić-journalist, former dissident

Predrag Ristić- architect, former dissident