Miks mälestada kommunismiohvreid?

Fakt 1
"Kommunismi Musta Raamatu" andmetel langes Euroopas, Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas kommunistlike režiimide ohvriks ligi 100 miljonit inimest. Enamik neist kadus nimetuisse haudadesse ja nende meenutamine rääkimata mälestamisest oli kommunistlike režiimide valitsusajal keelatud.
Fakt 2
2009. aasta aprillis vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta soovitas kuulutada 23. augusti kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks ning seda on tehtud paljudes Euroopa riikides ja Põhja-Ameerikas.
Fakt 3
Suur osa kommunistlike režiimide ohvreid ei olnud teadlikud kommunistliku režiimi vaenlased. Neid karistati kuuluvuse järgi, „sotsiaalselt ohtliku elemendina“. Enamasti oli tegu režiimivastasteks tembeldatud inimeste perekonnaliikmete, naiste, laste ja vanuritega.

Kõigi terrorirežiimide ohvrid väärivad austust ja mälestamist. Ohvrite ja kannatuste võrdlemine on küüniline. Kommunismiohvreid peab mälestama kui kommunistlikule ideoloogiale rajatud režiimide süütuid ohvreid ning ka inimesi, kes astusid terrorirežiimidele vastu demokraatia, õigusriikluse ja omariikluse nimel või muudel ajendidel. Kommunistlikud terrorirežiimid on osa Euroopa ja maailma ajaloolisest identiteedist.

Kõigi terrorirežiimide ohvrid väärivad austust ja mälestamist. Ohvrite ja kannatuste võrdlemine on küüniline. Kommunismiohvreid peab mälestama kui kommunistlikule ideoloogiale rajatud režiimide süütuid ohvreid ning ka inimesi, kes astusid terrorirežiimidele vastu demokraatia, õigusriikluse ja omariikluse nimel või muudel ajendidel. Kommunistlikud terrorirežiimid on osa seda talunud rahvaste ning kogu Euroopa ja maailma ajaloolisest identiteedist. Kommunistliku terrori ja genotsiidi nagu ka natsliku terrori, genotsiidi ja holokausti kümned miljonid ohvrid on mineviku hoiatus inimvihkajalikest ideoloogiatest juhinduva poliitika ja võimuiha tagajärgedest.

20. sajandil langes Euroopas, Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas kommunistlike režiimide sotsiaalse mehhaanika ohvriks kümneid miljoneid inimesi. Enamik neist kadus nimetuisse haudadesse ja nende meenutamine rääkimata mälestamisest oli kommunistlike režiimide valitsusajal keelatud. Külma sõja ajal sai ohvriarvudest vastaspoolte propagandasuurtükiväe laskemoon. Küsimus, kumb tappis rohkem, kas Hitler või Stalin, erutab lihtsakoelisemat mälupoliitikadebatti tänini.

2009. aasta aprillis vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta soovitas kuulutada 23. augusti kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks ning seda on tehtud paljudes Euroopa riikides ja Põhja-Ameerikas. Osa mälupoliitilises väitluses osalejaid on soovitust hoopis tauninud. Natsliku režiimi ohvrite, ennekõike holokaustiohvrite, ja kommunistlike režiimide ohvrite mälestamist ühel ja samal päeval on nimetatud katseks jätta holokausti rahvamõrv ilma tema ajaloolisest ainukordsusest. Ida-Euroopa riike süüdistatakse katses peita kommunismiohvrite mälestamisega oma rahvaste omaaegne koostöö natsionaalsotsialistidega.

Kommunistlike režiimide ohvriks langesid „endised“ ja nende perekonnaliikmed, poliitilised vastased, „vaenulikud rahvad“, okupeeritud riikide elanikud jt. Tegelikke ja kujuteldavaid vaenlasi hävitati hukkamiste ja massimõrvade, pikaajalise sunnitöö või vangistusega Gulagi koonduslaagrites ebainimlikes tingimustes, küüditamisega NSV Liidu või ka teiste idabloki riikide elamiskõlbmatutesse piirkondadesse, kinnipidamisega eripsühhiaatriakliinikutes, kus kinnipeetavatele rakendati psühhiaatrilist sundravi, ja muul viisil. Enamasti olid kommunistlike režiimide ründed oma ohvrite vastu rahvusvahelised kuriteod: genotsiid, inimsusvastased kuriteod või sõjakuriteod.

Suur osa kommunistlike režiimide ohvreid ei olnud teadlikud kommunistliku režiimi vaenlased. Neid karistati kuuluvuse järgi, „sotsiaalselt ohtliku elemendina“. Enamasti oli tegu režiimivastasteks tembeldatud inimeste perekonnaliikmete, naiste, laste ja vanuritega, kes küüditati tähtajalisele või tähtajatule sundasumisele elamiskõlbmatutesse piirkondadesse, aga ka tervete ühiskonnakihtidega.

Ajalugu ei ole mustvalge. Terroriohvrite puhul kogesid seda riigid ja rahvad, kes langesid kahe või enamagi terrorirežiimi ohvriks. Gestapo ohvriks langesid ka mehed ja naised, kes olid osalenud varem kommunistlikus terroris, samuti nagu idabloki poliitilised tribunalid mõistsid surma või vangilaagrisse ka neid, kes olid osalenud natslikes hirmutegudes. Süü on individuaalne ja seda on ka austus ja mälestus. Kurjategijaid ei mälestata võrdselt ohvritega.

*             *             *

Kommunistlikud režiimid alustasid oma poliitiliste vaenlaste vangistamise ja hävitamisega kohe pärast võimuhaaramist. Kommunistlik salateenistus, Tšekaa, asutati Venemaal 1917. aasta detsembris. 1918. aasta juulis mõrvati Nõukogude Venemaa kõrgema juhtkonna teadmisel aasta varem troonist loobunud tsaar Nikolai II koos perekonnaga. Vene kodusõja aastatel võimutses nii punane kui ka valge terror ja tapeti miljoneid inimesi. 1929. aastal alanud põllumajanduse kollektiviseerimine ning sellega kaasnenud küüditamised ja näljahäda nõudsid miljoneid ohvreid.

Uus terrorilaine puhkes 1930. aastate teisel poolel (Suur Terror). Selle ohvriks langesid teiste kõrval ka kümned tuhanded bolševistliku võimuhaaramise osalised ning kommunistliku partei, riigiasutuste, Punaarmee ja laevastiku ning julgeolekuteenistuste eri taseme juhid. II maailmasõja alguses tabas kommunistlik terror aastatel 1939–1940 NSV Liidu poolt okupeeritud riike ja territooriume. Järgmine terrorilaine algas II maailmasõja lõpuga ja vältas kuni Stalini surmani. Terrorist ei jäänud puutumata ükski aastatel 1944–1949 NSV Liidu võimu ja kommunistliku režiimi valitsuse alla langenud Ida-Euroopa riik.

NSV Liidus ja Ida-Euroopas (v.a Albaania) lõpetati massiline terror väidetavate ja tegelike poliitiliste vastaste vastu varsti pärast Stalini surma 1953. aastal. Enamik ellujäänuid vabastati Gulagi vangilaagritest ja sundasumiselt ning enamikul vabastatuist lubati kodumaale tagasi pöörduda. Suur osa rehabiliteeriti, sealhulgas postuumselt ka need, kes olid hukatud või vangilaagris surnud.

Hiinas järgnes kultuurirevolutsiooni terrorilaine (1966–1976). Suhteliselt kõige ohvriterohkem oli 1975. aastal Kambodžas võimu haaranud punaste khmeride terror „endiste“  ja vähemusrahvaste, eelkõige vietnamlaste ja hiinlaste vastu. Kolme aasta jooksul mõrvati või suri 1,6–1,8 miljonit inimest, 21–24% Kambodža 1975. a. elanikest. Hulk kommunistlikke liikumisi, pigem küll idabloki satelliite Külmas sõjas, oli võimul Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides. Näiteks 1975. aastast Etioopiat valitsenud marksistlik-leninliku sõjaväehunta Derg punase terrori ohvriks langes aastatel 1977–1978 eri hinnaguil 30 000–500 000 inimest. Samasuguseid näiteid on enamikust kommunistlike parteide ja nende jäljendajate võimu alla langenud riikidest.

Kommunistlik terror käsitas oma eeskujuna Prantsuse revolutsiooni revolutsioonilisi tribunale. Suur tähtsus omistati terroriohvrite „süü“ põhjendamisele. Eesmärgiks oli paljastada „vandenõusid“, enamasti väljamõelduid, ning saada ohvrilt vaimse ja füüsilise piinamisega ülestunnistus, millele järgnes otsus kas spetsiaalses sõjatribunalis või nn erinõupidamisel. Viimane otsustas ilma süüdistatava kohalolekuta. Süüdistused olid poliitilised: kas kontrrevolutsiooniline tegevus, võitlus töölisliikumise vastu, aga ka spionaaž lääneriikide või Jaapani, 1948–1953 ka Jugoslaavia kasuks. Süüdistatavaid – ja süü loeti enamasti tuvastatuks juba arreteerimise faktiga – karistati pikaajalise sunnitööga Gulagi vangilaagrites või mahalaskmisega. 1930. aastate lõpu ja 1940–1950. aastate vahetuse protsessidega kaasnes laiaulatuslik avalik propagandakampaania tuntumate süüaluste vastu, milles osalesid ka väljaspool idablokki tegutsevad kommunistlikud parteid ning osa pahempoolseid haritlasigi.

NSV Liidu ja idabloki lagunemise ajal hakati kõigis riikides uurima kommunistliku terrori ohvrite saatust ja tähistama nende matusepaiku. Pagulased lääneriikides mälestasid kommunistlike massirepressioonide ohvreid juba varem. Alates 23. augustist 1986 mälestati Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas nn Musta lindi päeval terroriohvreid Molotov-Ribbentropi pakti tagajärjel oma iseseisvuse kaotanud riikides. NSV Liidu lagunemise ajal algatatud avalikustamise raames pöörati algul rohkem tähelepanu vanadele bolševikele, Stalini Suure Terrori ohvritele. Terror rahvusvähemuste ja okupeeritud alade elanike vastu püüti algul maha vaikida ning teha patuoinaks ainult Stalin ja tema käsilased, eriti Lavrenti Beria.

Idabloki lagunemine kaotas takistused rahvuslike liidrite, sõjaväelaste ja poliitikute, aga ka Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja Taga-Kaukaasias aastatel 1917–1924 enamluse vastu võidelnud poliitikute, sõjaväelaste ja haritlaste, aga ka II maailmasõja ajal NSV Liidu vastu võidelnud rahvuslaste mälestamiselt. Poola martüüriumi sümboliks sai Katyń, ohvitseride mõrvamine aastatel 1939–1940, Ungaris aga 1956. a. revolutsiooni mahasurumine Punaarmee poolt. Ukraina mälestab Holodomori, 1930. aastate näljahäda kui kommunistliku partei juhtide ukraina rahva hävitamiseks initsieeritud genotsiidi ohvreid. Balti riikide elanikud mälestavad oma kommunismiohvreid 1941. ning 1948. ja 1949. aasta küüditamiste mälestuspäevadel.

Kommunismiohvrite memoriaalid ja muuseumid on kerkinud enamikus riikides, mille elanikud on kommunistlikku terrorit pidanud kannatama, aga ka Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Eesti kommunismiohvrite memoriaal, mille seintesse on raiutud rohkem kui 22 000 kommunistliku režiimi ohvriks langenud ja teadmata hauda maetud Eesti kodaniku ja elaniku nimed, avati 2018. aasta 23. augustil.