Valgevene

Kommunistlik diktatuur Valgevenes (1919-1991)

Valgevene vabariik kuulutati välja 25. märtsil 1918. aastal Minskis, kuid suutis püsida vaid veidi üle poole aasta, kuni vallutati Punaarmee poolt. 1. jaanuaril 1919 kuulutati välja Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis 1922. aastal inkorporeeriti ametlikult Nõukogude Liidu koosseisu, lõpetades sellega iseseisva Valgevene olemasolu.

Kommunistliku süsteemi kehtestamine tõi kaasa ulatusliku terrori, mille käigus likvideeriti isikud, keda süüdistati kas koostöös „rahvavaenlastega” või keda peeti potentsiaalseteks vaenlasteks. Raske hoobi Valgevenele andis iseseisva talupoegkonna likvideerimine 1930-1931 sundkollektiviseerimise käigus. „Kulakluse kui klassi hävitamiseks” saadeti Siberisse üle 20 000 perekonna ehk ligi 100 000 inimese. Sadu inimesi mõisteti surma. 1936-1938 arreteeriti „suure terrori” käigus kümneid tuhandeid inimesi, tuhanded nende seast lasti maha.

Raskelt kannatasid terrori all valgevene kultuuri kandvad asutused, nagu Teaduste Akadeemia, mille 140 arreteeritud liikmest lasti maha 42. Arreteeriti ka enamik valgevene kirjanikke, kellest osa samuti maha lasti. Uus ulatuslik terrorilaine tabas Valgevenet 1939-1941, lõppedes järjekordsete küüditamistega. Siberisse saadetud kohalike elanike asemel toodi Valgevenesse elanikke teistest NSV Liidu piirkondadest, mis tõi kaasa venestumise ja rahvusliku identiteedi kaotuse. Seda pole Valgevene suutnud täielikult taastada ka ametliku taasiseseisvumise  järel 1991. aastal.